Neljapäev, 8. november 2018

Sõber

Meil kolmikutega on üks sõber. Õigupoolest see sõber ei teagi, et on meie sõbraks saanud. Seetõttu on tegemist ühe õige isevärki ja salapärase sõprusega. Või (jäin hetkeks mõttesse), on tegu hoopis inimesega, kellele meie neli oleme pannud nimeks Sõber? Vaatenurga küsimus...
Sõber jagab meiega üht juppi hommikusest kooliteest. Tõsi, see on ehk vaid kilomeetrine ühisosa, kusjuures tema kõnnib, meie möödume autoga ja sõbral pole teejagamisest aimugi. Asjaolu, miks ta meile silma jäi, on see, et ta üks jalg on vist haige ja ta lonkab veidi, aga näib sellest pisiasjast hoolimata alati lõpmata positiivne ja heatujuline ning paneb oma olekuga ka meie hommikud rõõmsalt särama! Tema olemasolu on me hommikusel teel lausa nii oluliseks saanud, et küünitame või kaelad kohekorra, et teda kindlasti silmata ja talle salamisi lehvitada.
Me ei tea, kui vana Sõber on, aga meile meeldib mõelda, et ta käib ülikoolis, sest sinna see tee ju viib. Küllap on ta teel hommikusele loengule, mõtleme. Oleme arutanud, kas ta elab meie meelest üksi või veel vanematekodus või äkki on tal hoopiski juba naine? Minu kujutelmas elab Sõber üksi ühes eelmise Eesti vabariigi-aegses Nõmme puumajas hubasel ärklikorrusel. Kolmikud arvavad, et tal on ka ema. Samas võib tal välimuse järgi juba ka oma pere olla. Samuti ei tea me, mis rahvusest Sõber on- me pole temaga ju sõnagi vahetanud.
Praegu oleme veidi mures- juba mitmel hommikul ei ole me Sõpra ülikooli poole kõndimas kohanud. Äkki on ta haigeks jäänud, muretses Lisann. Ehk sõitis reisile, arvas Loviisa. Võibolla sai ülikool läbi, pakkus Joss. Või valis kõnni asemel bussi- või autosõidu, pakkusin omapoolse variandi. Kõik võib olla.
Igatahes püsib praegu veel lootus Sõpra taaskord me ühisel hommikusel kooliteel kohata. Nii ära olime juba temaga harjunud!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar