Laupäev, 22. detsember 2018

Tagasivaade

Mõtlesin, et heidan juba praegu tagasipilgu sellele hoogsalt viimast kuud käivale 2018. aastale. Tõsi, võimalik, et aasta sündmus on veel toimumata, aasta inimesega kohtumata, aasta nalja üle naermata ning aasta tegu tegemata- aga seda kõike saab ju siia ka hiljem lisada!
Esimese asjana meenub mulle 2018. aasta pikk ja imeline suvi. Meie perel möödus see, nagu ikka tavaks, kaunil Muhumaal. Sel aastal suvitas meiega esmakordselt ka väike Otto. Otto sünd liigitub ühtlasi vaieldamatult Aasta Sündmuseks 2018. Tema kaudu lisandus minu elu rollikaardile ka uus staatus.
Muhus oli mõnekuine Otto tõeline supelsaks, sukeldudes lainetesse lausa kolmes erinevas rannas- ja mitte vaid ühe korra!
Kolmikutest ma mitte ei räägigi! Nende tavaline taks oli kolm-neli ujumiskorda päevas, umbkaudu tund korraga. Ja ikka koos sõpradest naabri- kolmikutega. Mul ei ole sõnu jagamaks seda rõõmu, mida nägin kõigis kuues kriimulises ja päevitunud näolapis. Mõnu, mida tekitab pikkade suvepäevade jooksul üheskoos mängimine, siia-sinna tormamine, jalgrattaga kihutamine, heinapallidel turnimine või lihtsalt jutuvestmine, oli mulle kui emale tohutult südantsoojendav. Ma ju tean, et need suved ei unune.
Järgmisena meenuvad mulle sellest aastast mitmed kaunid reisil- olgu siis lastega Maltal, naiste matkaklubiga Türgis Lüükia radadel, neidudekoori klaverisaatjana Norras Bergenis või sõprade seltsis Korsika saarel. Reisid ei ole minu jaoks peaaegu mitte kunagi puhkus. Seetõttu ei püstitagi ma enesele küsimust, kas ma tahan reisida- ma lihtsalt pean reisima. See on eluviis, mida võib pealkirjastada kas "ärahüpeteks" rutiinist või muul sarnasel viisil, kuid mis on alati seotud ka füüsilise või vaimse pingutusega. Ilmselgelt minulik.
Matkad on samuti mõnusad. Uue servakese Valga- ja teise Võrumaad avastasime näiteks suvelõpu rattamatkal. Ja kus sai alles roobasteed mööda vuhinal alla orgu otse lehmakarja keskele kihutatud! Mis sest, et vale tee...

Kõigest eelnevalt kirjeldatust hoolimata on minus maad võtnud mingi eriskummaline üksindus. Füüsiliselt ei ole ma ju peaaegu kunagi üksinda. Aga see üksindus ei olegi füüsiline, vaid tuleb kusagilt minu seest, asetades mind mingile veidrale distantsile, otsekui vaatlejaks. Muide, see ei ole üldsegi ebamugav positsioon, vastupidi. Selles olekus on mu ümber õhku. Kui varem kogesin sageli üsna äärmuslikke emotsioone, siis nüüd tunnen väiksemal emotsionaalsel skaalal väga sügavaid tundeid. Minu tunnetele on tekkinud ruumi.
Näiteks olen avastanud paitava nurkuse. See on mu enda poolt välja mõeldud termin, tähistamaks armastuse seisundit, kui puudub selge armastuse objekt, on aga lõpmata palju inimesi ja olukordi, mis tekitanuna tänu-, imetlus- või heldimustunnet ja põimituna südantpitsitavasse igatsuse õrna loori peegeldab tagasi üliausat reaalsust, asetades sind ühtlasi iseendale arstiks, hoolitsejaks või aitajaks. Paitava nukruse seisundis ei ole eitust, kauplemist, eneseupitamist või kaksipidi mõtlemist.
Mina olen lihtsalt mina.
(järgneb)




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar