teisipäev, 21. august 2018

Mõtteid Naissaarest ja muust

On olnud ilus nädalavahetus.
Pühapäeva vihmamärjal hommikul sättisime end koos lastega laevale, et sõita Naissaare Püha Maarja kabeli taaspühitsemisele.
Mul ei ole Naissaarega "veresidet", ometi on minusse tänu kümnetele sealviibimistele talletunud arvukad aastatepikkused mälestused ning läbi inimeste erinevate lugude ka aimdus saarerahva karmist ajaloost, mis moodustab koos lähimineviku "tuhast tõusmise" ilu ja valuga ühe kauni ja kummalise terviku, mille mõttelise punktina, või lausa "kirsina tordil", võib kindlalt nimetada seda kaunist taasõnnistatud kabelit.
Mäletan meid istumas põrandata hoone poolmädanenud palkidel, ümber spetsiaalselt kokkuklopsitud altari. Muidugi ei juurelnud ma tol hetkel, kas seda õnnetut ehitist saab või on üldse mõtet taastada. Õnneks oli neid, kelle jaoks oli see eluküsimus. Kui kabel sai torni ja põranda, tundus see otsekui ime. Aga veel pikka aega ei tajunud ma seda väge ja elujõudu, mille annab ühele pühakojale selle sees elav Vaim. Aeg oli ju teine, saarel püsiasukaid vaid näputäis ning teab, paljud neist Jumasõna järelegi janunesid...
Naissaar kubiseb lagunenud hoonetest. Nõuka-aegsed sarad istuvad siin-seal nagu lagunenud hambatüükad vanainimese suus. Minus tekitas see tükk aega kõhedust. Murdepunktiks leppimisele ja lähenemisele pean kunagist teatrietendust Naissaare naistest. Too kaunis ja karmihõnguline lugudest ja lauludest läbipõimitud lavatükk tõi mind jupp maad lähemale, mõistmaks, mis siin tegelikult toimus, kui saar sõja tõttu meestest tühjaks jäi ja naiste habrastele õlgadele meeletu koorma asetas. Pole ime, et just Neitsi Maarja seda saart kaitsta võtab...
Kui avastasin kirikunõlvalt pea sadamani kulgeva liivase rannajoone, sain ellu juurde ühe väepaiga. Olen tihti irdunud üksindusse, et üle luidete uidata, saatjaks vaid tuul ja laintemüha. Neid hetki on mulle vaja, et kogeda seda ürgset naist enese sees, kes miljonite mõtetega lämmatatud igapäevaelus päevade, ehk kuudegi kaupa lõputu hakkamasaamise nimel kokkusurutud hammaste tagant välja ei pääse...
Ma ei peatugi pikalt sellel, et pühapäeval väisas Naissaart ka Rootsi printsess ja et tublide inimeste töö sai väärika krooni ja et ma nii mõnigi kord selle pühitsustunni jooksul mõtlesin, kui ilus see kõik on, kui vägev ja kui ebamaine- sest niigi on selge, et Vaim on taas hoones ja Maarja inglid sädelevad päikesevihkudes.
Elu läheb edasi. Paadikiilu alt üleslöövad jõulised lained lükkavad teineteist kalda poole. Silmitsen nende vahuseid harjasid, püüan tabada rütmi ja hingust.
Tunnetada värsket minemist...

                                                                 ***
Eile oli Eesti iseseivuse taastamise päev. Heiskasime lipu. Hakkas sadama.
Puhastasin parasjagu meie mustikametsa-aianurka tüütutest vesikasvudest. Vihm kogus aina hoogu. Mu riided said läbimärjaks, ninaotsast tilkusid piisad, juuksed muutusid läbivettinud salkudeks. Aga ma ei lõpetanud tööd. Tajusin, kui soe ja pehme on see vihm, mille eest olen harjunud varjuma. Kui mõnusalt lõhnab märg sammal! Kui teistmoodi tundub mu aed ja olemine!
Nii kaunis... ja nii kummaline.
Täiesti uus vaatenurk!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar