Esmaspäev, 3. september 2018

Magamine

Minu trio magab siiani ühes toas. Nii on nad otsustanud ja praegu jätkugu nii.
Mitmike haruldane lähedus on küllap üldteada. Nad aktsepteerivad tingimusteta ka teineteise omapärasid. Näiteks teavad kõik, et Joss on kiire uinuja- kui ta end õhtul juba paremale küljele keerab, on magamajäämine vaid sekundite kaugusel ning oht õhtujutu ärajäämisele enam kui reaalne. Sestap kuulen päris tihti allkorrusel toimetades trepihalli poolt heledat tüdrukute kisa:"Tule ruttu lugema, Joss keeras juba külili!"
Mis aga mulle erilise heldimuspisara silmanurka toob, on see, et Loviisa ja Lisann, kelle voodid on päris kõrvuti (Jossi omaga on öökapp vahel), võtavad alati uinumiseks teineteisel käest kinni. Lisannil on nimelt mõnel õhtul seletamatu lähedusevajadus ja nii on õe käsi uinumisel vajalikuks toeks. Tihti lebavad nende käekesed veel öötundidelgi üle teineteise. Haruldane pole ka hommikune vaatepilt, kus Lisann on öise ärkamise järgselt Jossi kaissu peitu pugenud. Vennakese sügav uni on ju kõigile teada!
Kui nad eraldi tubadesse kolivad, on see lõplik. Mõelda vaid, ja sealt on järgmine samm  juba eraldi kodud ning see imeline vaatepilt jääb vaid üheks kauniks mälestuseks...
Õnneks ei juhtu see homme!
Vahel tundub siiani uskumatu, et elul on just minule olnud varuks selline imeline kingitus...  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar