Mõningad reeglid:
1) Toidukorrad ei tohiks olla nii harvad, et kõht ülitühjaks läheb.
2) Närvimineku ja näljatunde mõiste ei ole üks ja sama. Väsimuse ja näljatunde oma samuti mitte.
3) Kellegagi kokku saamine ei pruugi tähendada üheskoos söömist. Kõik sõltub minust.
Hommikul jõin klaasitäie vett sortsu õunaäädikaga ja tassi teed meega. Sõin avokaado-munavõiga leiva ja poole suurest tomatist. Kõht ütles ilusti ja selgelt, et on täis.
Viga ilmnes pärastlõunal. Meil oli emaga kokku lepitud, et lapsed söövad enne sünnipäevale minekut nende juures kõhu kartuliputru ja ahjuliha täis (teate küll seda sünnipäevade toidulauda!) Mulle tuli aga pool tundi enne vanemate juurde sõitmist kohutav nälg peale (Vt, punkt 1). Midagi polnud teha. Sõin suure tüki küpsetatud lõhet ja ema-isa juures jäi praad minust puudutamata (vähemalt suutsin seal tuvastada täiskõhutunde- väga tubli!) Järgmisena sõin killukese browni kooki, kui lastele sünnipäevale järele sõitsin. Selleks ajaks ei olnud mu kõht veel üldse tühi, aga ma ei tahtnud tegijat perenaist solvata. (Vt. punkt 3) Kui koju jõudsin, tundsin, et nüüd olen piisavalt näljane, söömaks ära ema poolt kaasa pandud lõunase toidu. Joss aitas ja seetõttu ei olnud portsjon liiga suur. Väsinuna haaras käsi autopiloodil mitmete näkside järele, aga eristasin näljatunde muude tunnete virrvarrist (Vt. punkt 2)
Homme peaksin menüüsse kaasama palju enam rohelist kraami.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar