Eesti Kontserdil on välja tulnud uus kontserdisari “Mängud alateadvusega”. Kinkisin emale sünnipäevaks pileti selle sarja kontserdile, kus tõeliselt väljapaistev vene pianist Miroslav Kultõšev esitas tunnijagu Skrjabini klaverimuusikat, kuulajail tuli aga kott-toolidel ümber klaveri lebotades kogeda iseenda sisemaailma vastust kuulatavale.
Et olin eelnevalt kogu päeva viibinud isikliku arengu supervisioonil, oli mul sellise kogemise talumiseks juba “käsi valge”. Ütlen “talumiseks” seetõttu, et Skrjabin sellises doosis ei ole lihtsalt ja libedalt alateadvusega häälestuv muusika. Ebakindlus ja pidevad otsingud harmoonias ja rütmis saadavad ajule signaali pinevaks valvsuseks, maskuliinsed kõlavärvid tõmbavad eri lihased siit-sealt tahtmatult pingule, pidev mitte-kohalejõudmine kasvatab kärsitust.
Oli ääretult huvitav.
Muusikuna lisaksin aga veel ühe nüansi. Nimelt aiman, kui ajamahukat ja närvesöövat tööd nõuab sellise kontserdi ettevalmistamine. See aimdus muutis minu jaoks võimatuks vaadelda muusika taustal vaid iseennast. Jälgisin ainiti pianisti käsi ja miimikat, tundsin rahuldust ta laitmatu tehnika ja eksimusteta mängu üle. Usun, et osa tema kogetust muutus ka minu kogemuseks. Huvitav, kas pingutusega kogetav üldse erineb pingutuseta kogetust? Ja kas kott-tool oli kogemuse võti või lihtsalt võimalus?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar