Pühapäev, 23. september 2018

Veetakso

Kas te teate, mis on veetakso? See on sõiduriist, mis tormab esiots püsti veel peal, mitte kiilupidi vees nagu normaalne laev. Veetakso on nagu suur mootoriga kummipaat, alt lame. Sa istud sealsel toolil kaksiratsi nagu hobuse seljas ja hoiad käsipuust kõvasti kinni, sest muidu võid tuulise ilma korral maha pudeneda. Laevuke viib sind laineharjadel liueldes (või laineharjal hüpeldes ja lainepõhjal põrgeldes või siis hoopis laineharjalt lendu tõustes ja lainepõhja mürtsatades) kiiresti punktist A punkti B (kusjuures B on pahatihti mõnel saarel) ja sinu südant täidab riistapuu kiire liikumise tõttu sügav rahuolu.
Täna kasutasime veetaksot kiireks Naissaarele jõudmiseks. Kes täna aknast välja vaatas või lausa õue sattus, teab, millised ilmaolud valitsesid hommikupoole Tallinnas ja lähiümbruses. Äraarvamatud. Oli tuuline ja aeg-ajalt sadas. Kui meie Rohuneeme sadama poole hakkasime sõitma, läksid olud äärmuslikuks. Taevast tuli alla jämedaid piisku. Tuul lausa lõõtsus, puhudes täpselt udus vaevuaimatava Naissaare poolt. Meri oli porikarva, lainetipud kaetud valgete vahututtidega.
Siis sõitis sadamasse Helis ja ütles, et Otto tuleb ka Naissaarele kaasa. Ja oli seda öeldes rahulik! Jah, muidugi oli meil eelnevalt olnud jutuks, et sõitku nad pealegi kogu perega, Helis esineb ja N.valvab Ottot. Kuid sellise marutuule kontekstis tundus too mõte täiesti arulage. Ma tammusin mööda sadamakaid ja oigasin endamisi. Tundsin, et mul on tõeline hirm.
Olen olnud Helisele suht ekstreemne ema. Mäletan meie turnimisi vaatetornides, kaljudel ja puude otsas. Millegi ees polnud minuga mõtet põnnama lüüa. Lihtsalt- oli reegel, et alla ei kuku! Ja kõik.
Ja nüüd ma siis vanaemana kartsin. Kartsin nii, et mine või hulluks!
Õnneks on minu noored külma kõhuga. Nad vaatasid veidi imestunud nägudega mu poole ja tõstsid vihmakilega kaetud turvahälli mingi vastuvaidlemisvõimaluseta veetaksosse. (Tõsi, tegelikult nad isegi küsisid eelnevalt kaptenilt, kas imikut võib säärase ilmaga veetaksol transportida, mispeale too merekaruna muidugi "jaa" vastas- ja sellega oli asi otsustatud.)
Juba sadamast väljasõidus selgus, et too sõit ei tule kergete killast. Mütaki, mütaki lendas laev laineharjalt põhja. Jonnakalt kündis ta end vastutuules edasi. Vasaku poole toolidel istuvad reisijad said uljaid veesahmakaid. Otto turvahäll oli õnneks tuule eest kaitstud. Külm sel poisil küll ei olnud.
Ma ei teagi, mida ma kõige enam kartsin. Võibolla vanaema roll juba iseenesest produtseerib ajus hirmu- ja paanikatunnet? Mine tea.
Püüdsin kogu selle ekstreemse meresõidu vältel aimata meremüha seest titekisa. Seda aga ei tulnudki. Sest sel ajal, kui meie tegelesime enese kinnihoidmisega, kiljusime eriti suurte aukude ilmudes ja olime selles väike-olemise tunnetuses pisut ärevad... jäi Otto turvahällis magama.
No mis mul siis enam oli öelda ja närvitseda. Sõnum kõneles enese eest- on aeg hakata usaldama. Ka teisi peale iseenda. Antud kontekstis lapsevanemaid, aga kunagi ei tohi unustada ka Teda, kõrgemat. Ega me päris kõige eest ju muidu niikuinii kaitstud pole...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar