Neljapäev, 9. august 2018

Suvemuhulane

Katrin Pautsi raamat "Minu Muhumaa" olevat Muhu inimese (nn. päris muhulase) suhtes kaunis kriitiline. Ma ise seda veel lugenud ei ole, aga mõtteid tekitab too teadmine minus lugematagi.
Mõistan veidi seda tundeskaala nivood, millel autor Muhumaale mõteldes asetseb. Olles praeguseks tüüpiline suvemuhulane- rõõmsameelne ja saarele igatsev, elutseb mu südame salasopis  üks teinegi tunne, mis pärit lapsepõlvest, ajast, mil veetsin saarel oma suvesid. See tunne ongi ehk midagi sarnast "Minu Muhumaa" autori omaga- kuigi vaatenurk on esmapilgul teine ja põhineb hoopis teistel olukordadel ja kogemustel.
Muhu oli natuke nagu keelatud maa. Juba pääs sinna tekitas salapära- nõutud oli ju saareelaniku isiklik kutse ja passiealistele löödi kinnituseks lubav tempelgi passi. (Templi võltsimise õppisin muide ükskord oma toonase peigmehe saarele saamiseks ära. Mäletan hästi, kuidas vene piirivalvurid seda tähtsa näoga uurisid ja minu päris templiga kõrvu tõeseks tunnistasid- mis annab ühtlasi tunnistust mu varjatud andest, kas pole?)
Toonane Muhu oli nagu oma- aga ei olnud ka. Oma oli ta mu isa tõttu, kes on päris muhulane, hoolimata sellest, et viiskümmend viis aastat peagi seitsmekümnest ei ole ta saarel alaliselt elanud. Miski lubab tal laitmatult jätkata muhulaseks olemist viimati poolelijäänud kohast sel hetkel, mil praam Kuivastu sadamakaid puudutab. See fakt kuulub minu jaoks müstika valdkonda.
Võõras oli aga Muhu minu jaoks ärevuse ja südamevärina tõttu, mida iga suve hakul enne sinnaminekut tundsin.  Tahtsin üliväga Muhusse minna, aga tagantjärgi mõeldes tuli mul õigustatud sealolemise luba emotsionaalselt "välja teenida"- trikk, mis eeldas näitlemis- ja mis seal salata, pisut ka manipuleerimisoskust. Teades, et ma ei ole "päris oma", tegelesin paaniliselt "päris oma" mängimisega. Olen südamest tänulik, et minuga mängiti kaasa- kuni täiskasvanueani. See päästis mu suved ja tõi mind kodusaarele tagasi nüüd, mil toonasele tagasi mõeldes oma lapse-osavust küll imetlen, kuid ühtlasi ka ohkan. 
Enamus isapoolsest suguvõsast ülalmainit' "omaksolemise" mängu ei vallanud. Võibolla see oligi teatud põhjustel vaid minu privileeg. Kahjuks jäi nende jaoks tagasitee saarele ootuspäraselt suletuks. Mu kujutlustes elavnevad aga aeg-ajalt erinevate sugulaste lood ja legendid, jah, need käsitlevad küll vaid ühe talu eluolu, kuid ilmselt sedakaudu põimuvadki sama ühisosaga, mis mulle "Minu Muhumaa" raamatu autori loo lugematagi mõneti mõistatavaks teeb. 
Suvemuhulase maailm on siiras ja helge. Minu taluni viiv roobastee on hommikuti kastemärjalt helklev, õhtul loojuva päikese poolt üle kullatud. Olen tänulik iga päeva ja iga tunni eest, mida saan siin õnnest tulvil südamega ja koos oma armsatega veeta. Kõik need mälestused, jutud ja müüdid on täna otsekui mingis vanas, kulunud maailmas. Too vähimagi enesekindluseta kõhetu tüdruk, kel tuli toona olukorraga suhestumiseks end kõvasti juhmimaks näidelda, elab küll minu sees edasi, aga oskab juba ilusasti "tänan, ei!" öelda.
Mul on hea meel, et me kasvame. Et meil tuleb elukogemus, et piirid lähevad paika, et tähtis eristub tähtsusetust. Et dokumente ei pea võltsima. Elu samuti mitte.
Ja kolm korda päevas saab käia ujumas.
Nagu toona...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar