laupäev, 8. september 2018

Traditsioonid

Olen loomult üsna eraklik. See, et suure pere keskel tuleb oma eraklikkusega pisut teisiti suhestuda, on muidugi ilmselge, kuid suurt suhtlust talun aasta-aastalt ilmselgelt üha halvemini. Tunnistan, et hoian vahel isegi oma telefoni meelega hääletu peal, et vältida asjatu müra meelevaldset sissesõitmist oma mõtetesse. Ma ei mõista hästi ka inimesi, kes alati ja iga hinna eest igale kõnele vastama tõttavad, kelle jaoks pole olulised üks-ühele vestlused, kes suudavad hüpata ühelt teemalt teisele, ühe inimese kõrva juurest teise toru otsa. See on mulle väsitav ja tüütu, isegi, kui olen kõigest kõrvalseisja, mis siis veel vestluspartneriks olemisest rääkida...
Seejuures on inimesed mulle väga tähtsad, minu inimesed lausa üliolulised! Selleks, et vältida suhtluses pikki pause või pinnapealseid suhteid, olengi oma ellu sisse juurutanud traditsioonid.
Mida tähendab traditsioon? Kas näiteks iga-aastane sünnipäeva tähistamine on traditsioon? Usun, et niisama, juhuslikkuse alusel mitte. Siis on see lihtsalt sünnipäev. Traditsiooniks muutumiseks peaks sünnipäevale lisanduma kontseptsioon, mis ta rõhuasetuse eesmärgistaks ja osalejaile vajalikustaks. Nii käin näiteks juba 15-20 aastat igal 24.veebruaril ühel sünnipäeval, mis on ühtlasi minu eriala inimeste talvine kokkusaamine ja muidugi ka kodumaa sünnipäeva just sellisel viisil tähistamine.
Suve peatset lõppemist ja sellega seonduvat nukrust aitavad leevendada kaks toredat traditsiooni- suvelõpu rattamatk ja meie kodus toimuv kukeseenepidu. Neist esimese korraldame alati Eesti eripalgelistesse paikadesse, kuhu muidu ehk kunagi ei satu või siis autoga mööda vuhisedes tähelegi ei pane ja need on väga meeleolukad retked. Teisel aga pakun sõpradele kukeseenekastet minikartulite, peekoni ja hapukurgiga (sel aastal olid mul valmistatud imemaitsvad krõmpsud kerges marnaadis viilukurgid). Millegipärast on peale neid kahte üritust hoopis julgem sügisele vastu minna!
Paar aastat olen Neitsi Maarja sündimise pühal ehk ussimaarjapäeval, 8.septembril teinud veel ühe isikliku suvega hüvasti jätmise palverännaku piki Naissaare inimtühja liivaranda, keset tuuli ja laintemüha. See on osutunud sügavale enesesse vaatamise ajaks paigas, kus minu ja muu elu vahel on meri, minu ja eri aastaaegade vahel on meri ning minu ja eri ajastutegi vahel on meri. Ma vajan seesugust selgeksklaarimist, kus kogu tunnetus muutub, aeg liigub ja lained loksuvad, aga mina tundun olevat igavene...
Ja järgmiseks traditsiooniks on isadepäeva õhtusöök novembri teisel pühapäeval, mille olen pühendanud eelkõige oma isale, kummardusena selle eest, millise väärtuse on ta meile kinkinud, olles just selline, nagu ta on. Minu maailma on just tema istutanud mingi sõnulseletamatu väärika mehelikkuse mõõdupuu, milles  teadmine, et mujal pole parem, kui pere juures, keegi teine pole tähtsam, kui su abikaasa ja lapsed ning sa ise oled  üles ehitatud terve psüühika heale vundamendile, seisab ühena kõige olulisemast postulaatidest. Tänastes perepiltides on see kujunenud haruldaseks väärtuseks, kas pole? Isadepäeva õhtusöögil on aukohad ka kõigil teistel meie laiema pereringi isadel.
Talv on traditsioonidevaene. Olen küll mõelnud oma "avatud uste"-stiilis sünnipäeva ühendada luule ja muusikaga, kuid praegu elab see sügavamõtteliseks tuunitud püha üritus oma elu vaid idee tasandil.
Rattahooaja avamine aprillis toob traditsioonid taas nähtavale. Õhus on kevade hõngu ja laulurida "lapsed, kes kui vangis eland..." tundub üle pika aja värskes õhus vändates ja jahedaid hapnikurikkaid sõõme hingates nii õige ja ühtlasi ülekohtune, et tahaks ülekorraga tagasi teha kõik need pimedad talvised tunnid...
Laste ristimise aastapäeva pidu mai lõpul meie koduaias, on samuti tore traditsioon, mis avab grillihooaja ning annab teada, et suur suvi võib taas alata!
Loen siin seda kõike ja mõtlen, et võibolla ma ikka maailma kõige eraklikum ei olegi? Igal juhul on mul inimestega hullult vedanud!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar