Neljapäev, 23. august 2018

Enesehaletsus

"Ema oli jälle ülaltoas ja haletses ennast...," lugesin lastele Lindgreni raamatust "Madlike ja Jaanikingu põnn".
See lause oli kogu raamatu jooksul üht- või teistviisi esitatud mitmel korral ja tundus kummaline, et ma seda kunagi varem polnud märganud. Nimelt oli raamatu-Madlikese ja tema õe Liisbeti emal vedanud suurepärase paarisuhtega ning "ka Madlike teadis, et ta isa polnud tavaline mees". Ometi tavatses ema end aeg-ajalt haletseda!
Ja siis tabasin pointi: ennast haletseda saabki vaid väga turvalises suhtes! Lindgren pidi olema ülihea psühholoog, et selle nüansi ära tabas. Naisena tean, kuiväga tahaks vahel haletsusse langeda. Paraku on elu läinud nii, et pean ikka ja jälle näitama oma tugevat poolt, kindlat ja tahtejõulist palet, positiivset ellusuhtumist ning tegusat olekut. Teise niru hakkamasaamine, ahastus ja jõuetus ei tekita mujal, kui heas paarisuhtes suurt midagi muud, kui ärritust või viha. Eriti, kui see inimese sõnades ja olekus muudkui kordub.
Joodik Nilssoni naine näiteks ei haletsenud end raamatus kordagi. Ta kandis üksi kogu perekonna koormat, vahel ka purjus meest-  kui mööda vaadata sellest, et nende poegki ei saanud elada normaalset lapse-elu, vaid kandis oma õlul isarolli, mille viinanina kainemal perioodil jälle enesele tahtis kahmata. Ühesõnaga, seal majas ei tuntud mingit enesehaletsust. Armastust samuti mitte.
Ka täi-Miia ema, kellel üldse meest ei olnud, nii et ta lapsed pidid mingi olematu Stockholmi-isa välja mõtlema, ja kes nii palju töötas, et ta "mitte kunagi oma laste pärast ei muretsenud" (laste pärast muretsemine on ju emade pärisosa!), ei tundunud end haletsevat. Ridade vahel kleebiti talle külge kahtlasi silte, mis oleksid "sellise naise" enesehaletsuse kindlasti millekski muuks väänanud. Pigem olla nähtamatu ja vait.
Lindgren teadis, et enesehaletsushoog pole mingilgi määral ohtlik. Pigem on julgus näidata oma haavatavust üks osa tugevaks inimeseks olemisest. Nagu juba mainisin, ei saa seda aga teha ebaturvalises suhtes. Kui langen, pean olema kindel, et teine mind kinni püüab. Tekkinuks Madlikese isal siinkohal süütunne, (sest ühel korral oli ta ka ise kaudselt naise enesehaletsushoo väljakutsujaks), muutunuks nendegi suhe kaugeks või konfliktseks. Aga isa säilitas väärikuse, näitas välja, et tal pole naise haavumisest ükskõik, palus andeks, andis aega (teenija Alva viis ema puudumisel lõunasöögikandiku tagasi kööki) ning hiljem visati juba teineteisele iroonilis-koomilisi repliike ning laste magamamineku ajal "hoidsid ema ja isa jälle teineteisel ümbert kinni".
Ah, miks ei võiks elu olla nii lihtne ja ilus?
Lugesin just Ekspressist paljastust eestlaste tohutust üleaisa löömisest. Mis lähedusest me selliste numbrite juures räägime? Mõelda vaid, et mitte ükski inimene sellistest katkistest peredest ei saa enese lubada "enesehaletsust ülatoas"! Ah et ainult laste pärast ei tasu olla koos? Aga mina ütlen, et just laste pärast peakski eriti agaralt oma suhet parandama! Lugege Lindgreni, siis ehk mõistate.
Ennast haletseda tuleb ka. Kui mujal pole võimalik, siis minu kabinetis. Teen sõnadega pai ja kuulan veel ja veel. Tean, et ajutine lahendus- aga ikka parem, kui mitte midagi...


2 kommentaari:

  1. Kõige muuga olen nõus, aga Nilssoni peres oli päris kindlasti armastust. Ei olnud klassikalist paarisuhet, kohustuste ja vastutuse jagamist ja muud taolist, aga armastust oli küll. Minu vanaisa ja vanaema elasid natuke sarnast elu, kuigi mu vanaisa polnud nii hull jota. Ei saa mitte kuidagi väita, et neid kaht inimest ei hoidnud koos armastus.

    VastaKustuta
  2. Aitäh kommenteerimast! Aktsepteerin Su arvamust- paarisuhtest sõltlasega ongi üliraske lahkuda, kuna düsfunktsiooni alalhoimiseks vajavad partnerid teineteist väga. Ma lihtsalt ise ei nimeta seda mitmel põhjusel armastuseks.

    VastaKustuta