Kolmikud, kolmas klass

Kui peres kasvavad kolmikud, on kogu tavaelu natuke teistmoodi. Ega kolmikud ju ise seda adu, et neid kolmekordselt aitan, suunan ja juhendan. Üheksa-aastane laps, olgu siis tegemist üksiku või kolmikuga, istub oma mätta otsas ja ainuvalitseb seal iseteadlikult. Teda huvitab suht vähe ema tööpäeva intensiivsus või kodus ootavate koristustööde hulk. Kui on vaja, nõuab ta valjuhäälselt oma osa ja minu halamine on viimane, mis tal silma märjaks võtab!
Üheksa aastased kolmikud on juba päris suured. Nendega saab arutada elulisi asju, teha plaane, sõlmida kokkuleppeid ning eeldada kokkulepete täitmist. Üheksa aastane ei ole üldjoontes kaval ja vassija- kui arvutimängus veedetud tegelik ja mulle öeldav aeg, mis mõnikord omavahel ei klapi, arvesse ei lähe.
Üheksa aastane teab rohkem koolitööde olulisusest kui kaheksane ja seitsmene. See ei tähenda muidugi, et ta mõnedest ebamugavamatest ülesannetest ei üritaks viilida. Mänguisu kaalub selles vanuses veel mõneski valdkonnas vastutustunde üle, mis on igati eluterve ja tore.
Aga mida ma ikka üldistan! Mu triokese kolm liiget on kõik väga erinevad ja erilised isiksused. Püüan neid parem üle pika aja jälle ükshaaval kirjeldada.
Loviisa, kolmik number üks, kannab pepuni patse ning on naksakas ja uudishimulik tüdruk. Ta saab võrdselt hästi läbi nii poiste kui tüdrukutega ning tihti langeb kaalukauss just esimeste, seega poistemängude kasuks. Noh, näiteks juhul, kui plikadest sõbrannad Lisanni eestvedamisel mingite ponide või muu säherduse ninnunännuga tegelevad. Mängus peab olema hoogu ja riske!
Loviisal on väga hea pea ja õppimine edeneb tal mängleva kergusega. Eriliselt andekas on Loviisa keeltes. Nii hääldus, kui sõnavara on talle nii vene, kui inglise keeles igati suupärane. Vahel vestlemegi omavahel inglise keeles.
Loviisa on hakanud ka väga ilusasti laulma. Ta loodab väga saada oma kooli a-koori, mis pürgib suvel toimuvale laulupeole. Sel aastal jätkab Loviisa võitluskunstidega, milles eesmisel kevadel õnnestus jõuda kollase vööni. Kolmas aasta kitarriõpinguid näitab samuti püsivat huvi.
Loviisa on suur lugeja. Minu meelest ta otsekui neelab raamatuid! Eilegi tõime raamatukogust kaks uut klotsipaksust põnevikku.
Vahel on mul Loviisaga raske ka- ta on väga põhimõttekindel ja jäärapäine, tal on raudne loogika ja vali hääl. Ta teab väga hästi mu lastekasvatamise "achilleuse kanda"- väsimust- ja on varmas seda nii mõnigi kord ära kasutama.
Et Loviisa meenutab mulle mõneski mind ennast lapsena, samuti Helise mõningaid tahke, kipun ehk temalt mõnikord rohkem ootama, kui teistelt (see on "tubli esimese" teema). Muidugi hammustab Loviisa asja otsemaid läbi, annab sellest valjuhäälselt märku ning mul tuleb end koheselt korrigeerida.
Loviisa on tohutu loomasõber. Just tema avaldab mulle kodulooma võtmise osas kõige suuremat survet. Loviisa lemmikloom on endiselt konn ja kuna meie piirkonnas on neid kalpsajaid praegusel ajal eriti palju, röögatab ta mind nii mõnigi kord kodutänaval autot peatuma, et üle tee hüppavat konnalonnit päästma tormata. Ma ise ei oska midagi säärast märgatagi (ja ei taha ka teada, kui palju neid temata laiaks sõitnud olen!)
Sõprussuhete poolest on Loviisa tundlik laps. Ta ei ole "paljude sõpruste" inimene, vaid pigem valiv, kuid valituile jäägitult truu. Loviisa kallistus on tugev ja siiras, pilk aval ja uudishimulik, naeratus see-eest üsna valikuline. Loviisa julgeb üha enam ja enam iseendaks jääda, oma tõekspidamiste eest võidelda ja kui vaja, siis vastuvoolugi ujuda. Minu toe ja armastusega saab ta alati arvestada.

(jätkub...)