Kolmapäev, 19. september 2018

Kolmikud, kolmas klass (järg 2)

Korjasin Muhus põldmarju. (On tohutult hea põldmarja-aasta!) Mu kõrval oli kraav, üle kraavi aed ja teisel pool aeda põllumaa. Sattusin olema põllu-asukaile, nimelt vasikakarjale, kes parasjagu oma emmedega korralikku mäletsemist õppisid, tohutuks vaatamisväärsuseks. Nad kogunesid aia taha päris mu lähedale, vahtisid varjamatu huviga, jalad harkis, lõuad jahvatamas ja näisid korraga nii tuttavlikud...
Hierarhia oli paigas. Aremad piilusid julgemate selja tagant, mõni päris tragi harjutas häältki, lastes kuuldavale igati korraliku kukehäälse "muuu". Ja kui kamba "juhtkutt" järsku heast peast saba taeva poole tõstis ja ummisjalu minema kablutas, järgnes talle sõrgade klobinal kogu kari.
Üha enam tundus mulle, et olen seda vaatepilti mingis muus kontekstis juba näinud. Ning korraga lajatas mulle pähe- Karl Johann ja poisteklass! Purskasin südamest naerma!
Lehmalapsed lonkisid jälle mäletsedes lähemale. Emad- daamid,jäid taaskord võpsiku varju...
Karl Johann ei pahandanud üldse, kui teda vasikapoisiga võrdlesin. Uudishimulik, rõõmus, pisut rohmakas ja lõpmata ilusate silmadega, on ta üks igati tiptop kasvueas poiss, kelle jalanumber juba minu omaga mõõtu võtab, kuid kes ikka ja jälle pool-juhuslikult end mulle sülle poetab.
Karl Johann tublidust ei saa mõõta meie, naiste kriteeriumite järgi. Ta on tubli iseenda mõõdupuu järgi. Kui Joss on tubli, teeb ta koduse töö peaaegu ise ära. Vaid kõige raskema õppetüki jätab ta targu mainimata (aga see tuleb niikuinii õdede kaudu välja, just hetkel, kui Jossi kannad ukse vahel õueminekuks välguvad). Kui Joss on tubli, riputab ta oma kooliasjad ise riidepuu peale. Ainult koolivest kipub jääma känkrasse koolikotti õpikute alla. Kui Joss on tubli, paneb ta oma telefoni peale kooli ilusti aknalauale. Ainult et vana telefoniga saab ülakorrusel ikkagi mängida, vaikselt ja mõnusalt. Kui Joss on tubli, siis ta toas jalkat ei mängi. Ainult ühe löögi magamistoas teeb, millest peegel tuhandeks killuks puruneb. Kui Joss on tubli, paneb ta külma ilmaga jope selga. Ainult varbad jäävad paljaks, tema poolest kuni lume tulekuni.
Joss on tubli. Kujutan ette, millise dilemma ees see väikemees igal päeval seisab, püüdes ühest küljest näida lahe ja suvaline, et saada aktsepteeritud omavanuste seas, teisest aga pälvida iseendaks olemise eest kiitust ja tunnustust täiskasvanuilt, eelkõige ehk minult. Mina ju näen seda siirast ja südamlikku Jossi, kes vahel oma kriimu käe mulle autosõidul pihku poetab. Kes näitab ette kõik marrastused ja sinikad, et ma "valu varesele" puhuksin, kes muretseb siiralt õdede pärast, kui nood liiga kauaks on jäänud, kes tõesti tahab, et temal sama lihtne oleks kui õdedel, kel kõik näib edenevat mängleva kergusega, just seetõttu, et küllap on tüdrukutel lihtsam edasi lükata seda tohutut seespulbitsevat mängulusti, millest tema, Jossike, nüüd ja praegu sekunditki kaotada ei taha. Kas peakski...
Ma ei saa neid ühe mõõdupuuga võtta. Joss märkab mu rasket kotti ja aitab selle tuppa. Ta jälgib hommikul Waze'ist, millist teed mööda peame kooli sõitma, et mitte ummikusse jääda. Ta uurib minult päeva jooksul miljonit fakti- täna näiteks seda, kui vanaks elavad sipelgad. Temaga on ülihuvitav vestelda, ajaloost, inimestest, elust üldse...
Aga kui ma talle kooliga pidevalt peale pressin, läheb ta lukku ja tahab peituda ekraani taha. X-boxi lõputusse maailma. See on koht, kus ta tunneb end olevat tõeliselt hea ja kõikvõimsa. Miks ta siis sealtki pidevalt minema aetakse?
Jossi on väga lihtne armastada, sest ta on ise nii kohutavalt siiras! Vahel nõuab ta küll kaameli kannatust, kuid ikkagi väidan, et temaga saab ainult heaga. Ja tüdrukutega ei tohi võrrelda! Tema ei ole tüdruk.
Ta tuiskab poriste botastega tuppa, leiab laualt paki riivjuustu, mida ma just pidin hakkama pastale raputama, haukab sealt peotäie, teist samapalju pudiseb põrandale. Kui kuuleb, kuidas mu kopsud õhuga täituvad, mõistab hetkega "lappamaminekut". Seal ta siis seisab jalad harkis, suu mäletsemas, suuril silmil vaadates. Nagu need vasikad seal põllul...
Purskan südamest naerma. Muidugi olen ma õnnelik!
Õnnelik Jossi üle, õnnelik Loviisa üle, õnnelik Lisanni üle!
Mul on terved, targad ja toredad lapsed. Jah, olen vahel kohe kangesti hädas. Aga see käib ikka ja alati õnnelikkusega käsikäes.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar