Kodusoojus

Minu ja Loviisa ühislooming

 Mu ühe lapse kooli direktor rääkis emadepäeva kõnes sellest, kuidas ta verinoorena mehele minnes vanematekodu taga igatses. Kohe nii hirmasasti, et nuttis iga päev. Kord sõitsid nad mehe ja tolle sõbraga autos, kui ta taas tagaistmel lohutamatult nutma purskas. Kui sõber ta mehelt küsis, mis naisel viga, vastas too: “Koju tahab!”

Direktriss rääkis veel, et põikas igal vabal hetkel vanematekoju sisse, kuni ema ütles: “Mis sa käid siin nii tihti! Sul on nüüd oma kodu, pead nüüd rohkem seal olema!” Tundusid karmid sõnad. 

Aga ükskord, jutustas ta, põikas ta ema töökohta. Ema töökaaslane sattus talle esimesena peale ning ütles: “Siin sa siis oled. Su ema nutab iga päev, silmad punased, et kodu on nii tühi ja enam pole ta päiksekiirekest…” Vaat, milline targasti abistatud pesast väljalendamine…

See lugu läks mulle väga hinge. Ma mäletan seda nutmist, enda oma, nii selgesti! Läksin minagi omal ajal, pea selgas, oma toonase kihlatuga kokku elama, kuna tema läks oma kodunt ära ja kutsus mind endaga. Mis ma võisin olla, ehk 18-19? Asusime ühte vanasse puumajja Männikul. Maja oli suur ja külm. Seal oli võõras lõhn. Seal oli palju võõraid asju. Kõik tundus olevat valesti. Mäletan, et lebasin esimesel õhtul oma kihlatu suure selja taga ja nutsin kodu järele nii, et padi läbimärg. Kahjuks ei julgenud ma talle oma tohutust koduigatsusest iitsatasagi.

Mu ema on tark naine, ta ei hoidnud mind kinni, kui läksin. Ta teadis, et tulen varsti tagasi.

Et suuta luua naisena omaenda kodusoojus, kodu värvid ja lõhnad, on vaja teatud küpsust ja valmisolekut. Küpsus ja valmisolek omakorda sõltuvad mitmest komponendist, üle mille peaksime saama otsekui katusena laduda sõna “turvalisus”. Sel ajal ei teadnud ma veel neist asjust midagi.

Pragu aga tean küll, millest koosneb meie kodu soojus. Ei, see ei ole ilmtingimata toit, meie pere naisliini armastuse väljendus. Need on hoopis traditsioonid, mida olen püüdnud aastate ja aastakümnete jooksul luua ning juurutada. Meie pere traditsioonidest olen siin blogis ka pikemalt kirjutanud.

On päris suur vahe, kas kodusoojus luuakse partnerite ühistööna või teeb seda üks osapool üksinda. Kui peres hoidvad ja turvalises suhted, peegeldub see kindlasti vastu ka kodust. Sest koos on lihtsam. Kui seda aga ei ole?

Mõtleme veidi sellele, kumb on naisele kodusoojuse loomiseks parem, kas pidev vaimne vägivald või midagi veelgi hullemat või otsus jätkata üksi ja püüda ainuisikuliselt pere kodusoojuse eest vastutada? 

Pereterapeudina peaksin igal juhul soosima turvalisemat varianti. Aga kas teate, ka see teine, üksi toimetamine, võib olla paganama keerukas. Tean, millest räägin. 

Olin korraga nii naine kui mees. Minu, kui ainsa täiskasvanu sõna oli see, mis majas luges. Mina tegin otsuseid. Mina vastutasin. Kuu lõpus pidid mul olema makstud kõik arved ja mitte kedagi poleks huvitanud, kui olnuks teisiti. Laste eludel pidi olema silm peal, nii õppimise kui vabaaja plaanis. Ma ise pidin käima tööl, ja mitte vähe, et meie elu-olu välja vedada. Kui olin tööl, ei küsimud keegi, kus on mu lapsed. Kui olin kodus, ei saanud tohutut töörabamist ettekäändeks tuua, seal pidin jaksama suhelda, naeratama, lohutama, ühiseid plaane tegema, traditsioone elus hoidma. Lisaks pidin koristama ja pesu pesema. Vahel ma tõesti ei suutnud. Olin läbi mis läbi! Siis sõitsin autoga kodust minema. Autosõit rahustas. Hiljem kuulsin, kui hirmul olid sellal lapsed - nad kartsid, et sõidan kusagilt panga pealt alla. Minu haleda naeratuse esile manamine kukkus niisiis neil hetkil kolinal läbi. 

Olin otsustanud, et mu lastel saab koos minuga olema samasugune elu, kui enne meie lahkuminekut. Mõnes mõttes oligi. Tegime palju asju koos, käisime teatris, looduses, reisisime tohutult palju. Kogu vastutus lasus alati minul. Välismaal rännates, autosid ja eluasemeid rentides, kuidagiviisi orienteerudes ja vahel ka ära eksides oli see tihtilugu vägagi närvesööv. Jah, sa olid tõesti vahel meganärvis, kinnitavad ka mu lapsed, aga ikkagi olid meil imelised reisid. Niisiis tasus mu pingutus end kordades ära. Sain hakkama!

Teate, mind torkab päris korralikult, kui öeldakse, et aasta ema peab olema abielunaine. Abielunaisel on ju abi. Teine pool. Mille poolest siis üksikema kehvem on, eriti kui ta on kõige kiuste tohutult tubli? Keegi ju ei tea, millise hinnaga. Kas siis tema tõesti ei vääri aasta ema tiitlit? 

Mäletan selgelt, et kogu perekonda oma õlul hoida ja mõlemat, nii isa kui ema rolli kanda oli hiigla keeruline. Aga ma ei teinud ühtegi järeleandmist. Lõin meile ise unistuste elu, loobumata meile tähtsast. Iseennast ma ei säästnud, pidin maksma ka lõivu. Varem ei teinud ma sellest kunagi juttu, sest ma ei vaja haletsust. Aga nüüd, kus mul on Jaan… nüüd tunnetan vägagi teravalt vahet. Nüüd julgen rääkida.

Mul olid just hiljuti külas mu terapeutidest sõbrannad. Juttu ja head-paremat jätkus kauemaks ja viimased külalised lahkusid päris hilisõhtul. Kui ukse pealt sõpru saatmast tuppa tagasi tulin … pesi Jaan nõusid. Minu peo nõusid! Ta ise me peol ei olnud, tegi kabinetis tööd. Oleksin äärepealt nutma hakanud! Aga tema kehitas vaid õlgu ja ütles, et ei saa aru, millest ma räägin. Loomulikult tulen ma sulle appi, ütles ta. Pidulikke nõusid ju masinasse ei panda. 

Jah, see on tõesti abielu. Kodu, kus on soojus. 

Ma tahaksin, et inimesed hakkaksid mõistma, et elu ei ole mustvalge. Vahel peame oma valikud tegema ka halva ja vähem halva vahel. Peame läbima tohutuid katsumusi ja keerdkäike, et oma sile tee uuesti üles leida. Aga ka neis katsumustes võime olla metsikute jõuvarude ja leidlikkusega Aasta Inimesed. Need, kellele me korda läheme, märkavad seda kindlasti. Aga need teised, kes meid ka hädas olles kividega loobiksid  … neist tuleb lihtsalt eemale hoida. 

Torm kiriku ümber

 

Õudne, et meie oma luterlik kirik on täiesti lõhki. 

Õudne, et piiskopid kirjutasid sellise karjasekirja, mis nõuab kiriku “rumalatelt ja tagurlikelt” vaimulikelt ja veel “rumalamatelt” lihtliikmetelt vaikimist ja vastuvaidlematut kuuletumist, mõistmata, et enam ei ole see aeg, kus sellised asjad sel viisil toimivad. Autoriteeti ei saavuta jõuga. 

Õudne, et konservatiivid ja liberaalid saavad üha enam lõhestatud, kuna vahet ei tehta konstruktiivsel dialoogil ja sõimul. Kuna viimast millegipärast ei sotsiaalmeedias ega ka mujal ei takistata, pole mingidki arengud antud valdkonnas võimalikud. Eriliselt häirivad on “konservatiividest” ropud lõugajad, kes teatud inimgruppe valimatute sõnadega solvavad. Küündimatute kisa on liialt esile kerkinud ja see võtab arukamatel tahtmise üldse midagi öelda. Lahendused taanduvad mülkasse.

Õudne, et korraga on meie vanemate ja vanavanemate ja vanavanaavanemate liturgia ehk jumalateenistuse kord tähtsate onude muutmis- ja kuulsusjanu tõttu korraga valeks nimetatud. Õudne ja piinlik, et sellist küsimust ei suudeta lahendada muul viisil kui jõupositsioonilt.

Õudne, et mõned, kes kirikus liiga kõrgele ametipositsioonile paigutatud, ei oma elementaarseidki psühholoogiaalaseid oskusi, vaid kasutab oma võimu viisil, mida nimetatakse vägivallaks. Kardan, et asi läheb järjest hullemaks. 

Õudne, et kiriku liikmeskond muudkui kahaneb. Õudne, et selle eest vastutajad elavad otsekui mingis muus maailmas, seal, kus on palju raha ja palju võimu.  

Õudselt kahju, et olukord on nii hull. Hea, et siiani saab pelgupaika oma rahulikes kogudustes. 

Kiriku ümber 

puhus täna see vägev soe tuul,

kõik kohises lakkamatult,

kõik viis lendu, tooli, padja, raamatu,

teetopsi, küpsisepaki...

Imelik oli vaadata, et küünlal keset kirikut

leek isegi ei võbelenud.

Kõik see möll

oli ainult väljas.

(T.Õnnepalu)

 

Teater

 Meie Jaaniga otsustasime, et nüüd mõnda aega enam teatris ei käi ning uusi teatripileteid ei hangi. Olles praegused “tippteosed” enamalt jaolt ära näinud, ei suuda me enam kuidagi lahjaga leppida. Ühe uue etenduse piletid müüsin lihtsalt maha, kui kuulsin, et tegu on samasuguse absurdiga, nagu oli Kiilaspäine lauljanna. Arvaku “teatritargad” pealegi, et ma ei saa absurdi headusest lihtsalt aru, minu jaoks võrdub teatrielamus ikka sellega, et lõpuaplausi ajal on kananahk ihul ja pihud plaksutamisest hellad. Õnneks või kahjuks hakkan mingi jura ajal liiga sageli kella piiluma ning mõõdan mõttes samme ukseni, kust ehk välja pääseks. Miks peaksin oma väärtuslikku aega ja raha millelegi säärasele kulutama?

Aga absurd absurdiks, vaat et veelgi hullemad on teatritükid, mis ehk nii kehvad pole, et minema kõndida, aga mingit otsest elamust ka ei paku. See on sama, nagu sööksid mingit keskpärast suht maitsetut rooga, viisakusest taldrikutäie lõpuni ära, kuigi mingit heaolutunnet ei teki ja hiljem kahetsed, et oleks võinud parem järgi jätta…

Ühte sellist etendust, mille kohta oli kahetsusväärselt palju tulnud eelnevalt ka kiidusõnu, käisime vaatamas täna. Ma ei saa aru, kas suurem mass teatrikülastajatest ei tee tõeliselt heal ja kesisel etendusel üldse vahet, aga minu (ja ka Jaani) arvates oleks võinud tänane teatrikülastus küll olemata olla. Kusjuures selle teema - inimese elukaar - oleks saanud ju vägagi puudutavaks ja südamlikuks teha. Kahjuks oli aga laval taaskord mingi arusaamatu palagan. Eiei, mitte absurd! Eks me ju kohati mõistsime ka, mida ühes või teises stseenis tahetakse öelda, aga paraku ei läinud see kohe üldse hinge. Kahju! 

Juunis ootab meid veel ees etendus Uskuja, mis pidavat olema hiigla hea (enne ei usu, kui oleme näinud). Aga siis olgu vahe nii Ugalate kui Endlate kui kohati ka Linna- ja Draamateatriga! “

Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab”. See fraas käigu ka teatritükkide kohta! 

Emadepäev

Umbes aastal 1976-77

 Mul on suurepärane ema. Üldsegi mitte tavapärane ninnu-nännutaja või kõigega nõustuja, vaid karakteriga tüüp, aga see ta just suurepäraseks teebki. Mu ema on tugev ja kange naine. Mu pehmeloomulisele isale on ta täiesti loogiline teinepool. Juba 52 aastat. 

Minu ema on 100% emalõvi. Ta ei ole kunagi jätnud asju, mis puudutavad tema lapsi, juhuse hooleks. Ka sügaval nõuka ajal mitte. Toon mõningad näited. 

Kui mu õde oli lapsena tihti haige ja pidi aeg-ajalt mitmeid nädalaid haiglas veetma, siis nõuka mentaliteedi kohaselt jäeti lapsed üksi haiglasse, aga minu ema puhul ei tulnud selline asi kõne allagi. Tema, ma ei tea, mis valemiga, asus koos õega haiglasse elama ja käis sealt isegi tööl! Nii oli mitmeid kordi! Mu õde oli juba päris suur tüdruk, kui ema ikka temaga koos haiglas istus. 

Teine näide. Nõuka-ajal olid Tallina eri piirkondades rajoonikoolid. Sinna, kuhu elama sattusid, pidid panema õppima ka oma lapsed, oli see kool siis milline tahes. Minu emale selline asi absoluutselt ei sobinud. Tema lapsed pidid käima hea mainega koolis. Tallinna 2.keskkoolis oli selline süsteem, et pooled lapsed olid nn rajoonilapsed ja pooled tulid konkursiga. Nii mina kui hiljem ka mu vend ja õde asusime õppima just sinna, praegusesse reaalkooli. Mnjah, tõesti oli teistsugune, kui “tavakool”. Ikkagi reaali vaim…

Kolmas näide. Kui mu vennal oli keerukas puberteet, oli just ema see, kes ta küünte ja hammastega igast etapist järgmisele aitas, jätmata midagigi juhuse hooleks! Käis, rääkis õpetajatega, palus anda uusi võimalusi, andmata raasukestki alla. Kuni kõik koolid said ilusti läbitud ja sobiv amet omandatud. 

Nõuka ajal oli tavaks panna lapsi pioneerilaagrisse. Tean, et mõni veetis seal kõik oma suved. Aga mitte mina. Siiski läksime kord naabritüdrukuga ühte säärasesse laagrisse. Üks vahetus kestis kuu aega (!) ja vanemad tohtisid vaatamas käia selle aja jooksul vaid ühe korra (!). Loomulikult nutsin mina, hoitud laps, end külastupäeval nendega koos koju tagasi. Ja loomulikult minu ema (ja isa) võtsidki mu laagrist ära. 

Minu kodus oli mind alati ootamas soe söök, kui koolist koju tulin ja ema oli juba muusikakooli tööle läinud. Ega ma koolitoitu söönudki, nõuka-ajal oli see selline imelik. Mäletan siiani mõnusaid kodutoidu lõhnu, kui koju jõudes purunäljasena kööki tormasin ja vahel juba otse pannilt head-paremat haukasin. 

Minu ema oli just oma kolm last peaaegu kaelakandjaks kasvatanud, kui minu elu keerdkäigud mind rasedana ja hiljem vastsündinu üksikemana vanematekoju elama sundisid. Et pidin ka ülikoolis edasi õppima, langes mu emale lisaks täis-tööajale ka täis-lapsehoidja koormus. Ta tuli toime! Ja lausa nii, et ka minu tütar ei pidanud kunagi pikki päevi nö tavalasteaias veetma. Õigemini ta ei käinudki seal õieti. 

Lendasin küll paari aasta pärast juba uue abieluga vanematekodust välja, mu last aga aitasid mu vanemad, eriti ema, hoida kogu tema lapsepõlve. Sellest kujunes neil kahel täiesti eriline side…  

Mu ema on minu kõrval olnud kõikidel minu tähtsatel eluetappidel muusikuks kujunemise teekonnal. Muusikakooli, baka ja magistri eksamite eel oli just tema mu kõige karmim ja ausam kriitik, istudes ja lihvides koos minuga minuga mu lõpukavu tunde ja tunde. 

Mu ema on kange, aga ka habras. Nii nagu minagi. Tal on üleloomulikult hea vaist ja ehk seetõttu ka pidev terav valvelolek. Sellises seisus võib kiiresti väsida, eriti, kui kõik asjad ei ole parasjagu päris kontrolli all. Aga kas nad kunagi ongi? Eriti nii suures pereringis nagu meil. 

Kui õppisin terapeudiks, hekseldasin korralikult läbi selle, mis mu suhetes vanematega vajaka jäi ja kuidas saaksin seda parandada nii, et nende suhete valu mind elu lõpuni teistes suhetes ei saadaks. Selline asi käib õpingute juurde, et toetada täiskasvanulikku eristumist ja arendada seeläbi kõik oma suhted turvaliseks. Praeguseks võin öelda, et see töö on enamalt jaolt edukalt vilja kandnud. Usun, et mu emal on minuga mugav olla see, kes ta päriselt on, ilma, et see mind kuidagi käivitaks. Mina ka tema kõrval olla mina ise. Mul ei ole oma emale ühtegi pretensiooni. Ainult tänu. Ja rõõm, et ta on olemas, et ta on terve. Minu arvates on meil koos väga tore! 

Arvan, et nüüd saame meie, lapsed ja lapselapsed väga palju selleks ära teha, et ema saaks elu võtta vabalt ja rõõmuga. Ta on kerge olemise kuhjaga ära teeninud. Nüüd on meie kord olemas olla, aidata, küsida, teenida. 

Lagi

Liszt, etüüd La Campanella

Olen alati teadnud, et kuna mul on väga väikesed käed, ei tasu mul mitte proovidagi klaveril mängida Liszti etüüde - liiga rasked. Liszti enese kämmal olla olnud oktaavi pluss kvindi mõõtu, minu oma võtab vaevu oktaavi.

Eelmisel nädalal sobrasin ema noodikapis. Tahtsin laenata mõne Chopini kogumiku (etteruttavalt mainin, et sain need kõik endale, sest mis nad seal üleval kapis ikka niisama seisavad, kui neid keegi ei mängi). Muuhulgas jäi mulle aga kätte ka Liszti etüüdide noot, mis oli täiesti “kapsaks” mängitud, kolmeks kärisenud, osa lehti lahti ja ribadeks. Panin ette, et teen selle ilusti korda, mispeale ema andis sellegi mulle. Ühesõnaga, tulin vanematekodust kotitäie nootidega.

Tunnike lõikamist ja kleepimist kulus vaesele Lisztile ära küll, enne kui ta teistega enam-vähem samaväärse väljanägemise omandas. Ühesõnaga, sain väsinud noodi vinks-vonks korda! Aga ühtlasi hakkas mind huvitama selle sisu. Sisu, mis minu tillukestele kätele omandamiseks ilmvõimatu. 

Ühte etüüdi neist olin siiski mänginud. Grandes etudes de Paganini sarjast viiendat, E-duuri. Astusin sellega Otsa-kooli kolmandale kursusele. Vahva teos! Kolmas samast etüüdide kogumikust kannab aga alapealkirja La Campanella. Vaat seda lugu armastan ma tõeliselt! Olen seda kuulanud Lang Langi ja teiste esituses kordi ja kordi! Aga just sellele etüüdile ongi muuhulgas vaikimisi ehk minu teadvuses kirjutatud silt “ära proovi, liiga raske”. 

Hakkasin tasapisi proovima. Sellestsamast ema noodist, mille korda tegin. Jah, praegu, selles vanuses, ilma eelneva regulaarse klaveri harjutamiseta, tõsi küll, siiski pideva mängimise baasil. Proovisin takt-takti haaval. Algul eraldi kätega, siis koos. Paar takti, seisak, kordus. Veel paar takti. Uuesti, uuesti. Ja teate, ta hakkas tulema! See on nii uskumatu - mina mängin La Campanellat! Praegu küll ca 12 takti, aga ka see on juba midagi! 

Mul pole kuhugi kiiret. Lang Langi ega ühegi teise pianistiga ma end ei võrdle, sest olen ju tegelikult esmajoones organist, kuhugi lavale sellega ronida ei kavatse, sest lugu on keerukas. Aga ta saab olla minu challenge. Enese proovilepanek, ilusa loo mõnus läbinärimine. Või siis ainult algusest järamine, ükskõik! Ma ei pea kellelegi aru andma, pelgalt mängin, kuniks lusti. Ja ma suudan!

Mitte kellelegi ei tohiks mitte kunagi öelda, et kusagil on ta “lagi”. See on kuritegu. Mitte mingit lage pole olemas, aga me ise kujutleme selle enda kohale, kuna meid on nii õpetatud. “Ära sina küll seda tee!”, “sellega sa ei saa hakkama!”, “kelleks sa end pead, et midagi nii keerukat võtad?” - need on vaid mõningad laused, mis meil kuklas kumisevad ja paljudest asjadest eos loobuma panevad. 

Leian, et see aeg on nüüd ümber, kui minule keegi ütlema tuleb, mida võin mängida ja mida mitte. Alles praegu sain aru, et mu kohal pole mingit lage. On vaid vabadus, värske õhk ja kõrge taevas. Kõik see jutt mu väikestest kätest ja sellega seonduvast saamatusest on olnud kellegi poolt pähemääritud kujutlus. Läbikukkumist ei ole! Vaid see on läbikukkumine, kui sa isegi ei katseta. Lihtsalt pööraselt tore avastus!

Salatid

 Armastan hirmsasti igasugu toorsalateid. Peamiselt on nende põhikomponendiks beebispinat või rukola, millele lisan seltsiks kirsstomatit, vahel kurki, avokaadot, mangot, granaatõuna seemneid või muud käepärast ning raputan peotäie seemnesegu lisaks. Kastme teen hea ja väärtusliku oliiviõli baasil. Sinna saab siis maitse järgi sidrunimahla, balsamikot ja erinevaid pipraid lisada. Segad kõik kokku ja ongi hästi!

Veel peab mul alati olema laual brokolit. Brokoli keetmisel tuleb silmas pidada, et see jääks ikka selline erkroheline ja krõmps - üle ei tohi keeta, siis pole hea! 

Tihtilugu tükeldan lauale ka nuikapsast- tükeldatuna saavad ka teismelised sellest osa, muidu nad küll ei viitsiks sellega tegeleda. 

Spargel on ka kevadel täiesti “must be” söök. Saksamaal oli meie seal olles lausa sparglifestival! Kui meil on müügil rohelised ja peenema varrega sparglid, siis Saksamaal pakuti just neid valgeid ja jämedaid. Nende peale käis ka kaste, vist juustuga. Kodus ma pole sparglile kastet teinud, äkki peaks? Ja Saksamaal käis spargli juurde ka õunavein. 

Väga huvitava Iiseraeli stiilis salati idee sain paastuaegselt “Piibel köögis” kokkusaamiselt, kus tutvustati juutide paasapühade roogasid. Üheks lisandiks hapendamata leibadele ja paasatallele (milleks sel korral pakuti hoopis tükikest kana), oli tore salat, mille ainsateks komponentideks oli seller ja redis. Põhilise maitsenüansi andis kogu asjale sidrun- taas oliiviõli ja maitsetaimedega. Mina söön seda krõmpsu salatit väga heal meelel, muu pere aga üsna pika mokaga. 

Tihtilugu praen hommikuks keedumuna kõrvale suvikõrvitsat, mis peab tingimata olema tšilliga maistestatud. See läheb kõikidele peale! 

Lisann tahab, et meil oleks kodus ka rikkalikult puuvilju. Eks ma katsun neidki kokku osta, kuigi viimati olid mandariinid üleni seemneid täis, viinamarjad maitsesid nagu plastmass ja pirnid olid lihtsalt kõvad ja toored… Põhjamaa värk. 

Ahjaa, üks asi, mida tihtilugu veel ostan, on mangopüree. Segan kreeka jogurti chia seemnetega, tõstan kaussidesse ja valan mangopüreega üle. Igati tervislik magustoit või vahepala. 

Tean, et kaunvilju tuleks ka rohkem süüa, aga neid retsepte ma veel otsin ja katsetan. Mul on küll üks vũrtsikas kikerherne pada ja kookospiimaga läätsesupp, kuid neile tahaks vaheldust, kuigi mõlemad on super maitsvad. 

Kui saaks oma trio ka tervislikult toituma, oleks suurepärane. Tõsi, koju ma mingit jampsi ei osta, aga väljaspool saavad nad ikka mingi burksi või pizza või muu ebatervisliku kraami hambusse. No õnneks söövad nad siiski lõhet ka. Või kanapada. Või muud, mida valmistan. Õige ja hea toitumine ON tähtis! 

Home sweet home

 

Kodus on ikka jube hea olla! Kõige magusam on just see öiselt lennult tulles oma voodisse magama vajumine! Sel korral oli ka nii, et kuigi majutusime üliväga ägedas, nunnus, puhtas ja stiilses miljonivaatega majakeses, oli see reisijärgne “oma voodi tunne” nii ehe ja hea, et ei leiagi õigeid sõnu!

Kirjutada tahtsin aga hoopis külalislahkusest. Mis teie arvates on külalislahkus? Kas see, kui su kodu uksed on kõikidele soovijatele pidevalt lahti - või midagi hoopis teist, nüansirikkamat? 

Seda armsat inimest, kes meid Saksamaale külla kutsus, võib küll nimetada üli-külalislahkeks. Kuna juba nende (kärg)pere on seal kodus väga suur ja igapäevast sagimist ja korraldamist palju, võiks ju arvata, et veel ühtede inimeste lisaks kutsumine tekitab tohutut lisastressi. See linnake seal Frankfurti lähistel Taunuse mäestikus on nimelt paik, kus pole poodigi, nii et hoolimata eraldi majas ööbimisest sõltusime enamus ajast ikkagi oma võõrustajast. Ta tegeles meiega heal meelel, tuli lennujaama vastu, viis sinna ära, korraldas väljasõidu ühe erilise Rheini jõe lähistel asuva kloostri ja muinasjutulise lossi juurde ja järgmisel päeval mägimatka, millest võttis osa ka tema sakslasest mees. Tegi kaks uhket õhtu- ja kaks hommikusööki. Ühest õhtusöögist võttis osa kogu nende suurem perering. Kuidas ta jaksas? Kuidas ta viitsis, kui küsida eestlase kombel (seda sõna teistes keeltes polegi)? 

Samas, meie olime jälle osake tema kodumaast. Tükike ühiselt tunnetatud ajaloost. Võimalus rääkida eesti keelt. Inimesed samast kultuuriruumist. Omade puudutus. 

Tean mõndagi külalislahkusest ka oma eesti sõprade kaudu. Neist mõnede juures tunnen end eriliselt hoituna ja hellitatuna. See teeb südame soojaks.

Kas mina olen sama külalislahke? Tegelikult vist olen küll. Enamik, kes meie juures käivad, on muidugi kolmikute sõbrad, kes all korrusel kokkavad või lauamänge mängivad või siis ülalkorrusel oma tubades lihtsalt jutustavad. Minu meelest igati vahva! 

Meie, täiskasvanute juures käiakse harvem. Põhiliselt sünnipäevadel, aga ka mõnel muul koosviibimisel. Vahel suurem, vahel väiksem seltskond. Paari päeva pärast tulevad näiteks terapeudid, minu armsad õpingukaaslased, meie koovisioonigrupp. Siis peab meil mõnus olema! Ilusad lauanõud ja maitsev toit ning jook. Pean veel mõtlema, mida sel korral pakun. Oh, sellised õhtud on vahvad!

Aga muidugi ei kutsu ma külalisi valimatult. Pigem mõtlen hoolikalt järele, millisele koosviibimisele millised inimesed sobivad, kuidas üks või teine seltskond omavahel haakub, kas mul jätkub kõikide jaoks aega, mis on ühe või teise külaskäigu eesmärk. Praegu juurdlen kavandatava teise kodukontserdi teema, aja ja külaliste üle. See tuleb kindlasti taas ülitore!

Muide, võtsin nüüd taas inglise keele korralikult ette! Nii ju lihtsalt ei saa, et tahad inimestega vestelda ja sõnad ei tule meelde. No mis külalislahkust sa selle käte-jalgade vehkimisega ikka osutad! Iga päev veerand tundi - pole ju palju! Ma lihtsalt pean rääkima saama!

Nüüd aga - taas mõnusa koduvoodi aeg!

Saksamaa

 Meie maja asub mäe otsas. Mäe pealt avaneb vaade kogu linnakesele all orus. Orgu viib järsk ja küllaltki konarlik tee. Meie maja juures on kanaaedik, kus elavad kaks kukke ja hulk kanu. Kuked hakkavad juba varahommikul, nii poole viie ajal kirema - nagu kuked ikka. Kanad aga munevad ohtralt ja neid mune saame hommikuti süüa.

Vaade meie magamistoast alla orgu

Praegu on kogu org õiteilus - õitseb nii kastan, sirel kui jasmiin, piibelehtedest ja meelespeadest rääkimata. Võilillede aeg hakkab just otsa saama.

Oleme Frankfurti lähedal. Tegelikult külas, aga ööbime oma võõrustajate tuttava Airbnb majas. Nende kodus oleks muidu liiga palju rahvast. See võimalus oli ka meie jaoks suurepärane. Meile meeldib vahepeal ka omaette olla. Ja muidu meil poleks ka sellist vaadet! 

Täna viis meie tee ühte suurde kloostrisse ja ühe vägeva lossi juurde Rheini jõe kaldal. Ilm oli imeline, päike säras sinises taevas, sooja oli päeval üle 20 kraadi. Hommikud ja õhtud on muidugi jahedamad. Nii mõnus on niisama kulgeda! 

Midagi sellist, kui sel korral Saksamaale saabudes, pole kunagi varem kogenud. Meie lennuk oli juba peaaegu Frankfurti lennujaama maandumas, rattad olid kõhu all väljas ja puha, kui … korraga pööras ta järskul nina taeva poole ja sööstis uuesti üles. “Olime ühele teisele lennukile liiga lähedal”, kommenteeris kapten olukorda, “nüüd ootame uut maandumisluba.” Niisiis, äärepealt oleks toimunud kokkupõrge. Teisel katsel läks kõik tavapäraselt. 

Sellised hetked on ikka üsna mõtlemapanevad. Või õigemini, selles olukorras ei suuda eriti üldse mõelda. Aga pärast, maa peal, tundsime küll elus olemisest suurt rõõmu. 

Suur kevad on käes. Nii hea on pisut puhata ja palju nautida! 

ATH

 Käisin reedel koolitusel ATH ja paarisuhe. ATH-d diagnoositakse üha sagedamini, mõtlen siinkohal psühhiaatri poolt kinnitatud diagnoosi, mitte neid inimesi, kes endal ise ATH-d kahtlustavad. Just nende viimaste tõttu on ATH tituleeritud moehaiguseks, tegelikult pole aga ATH-kaid rohkem, kui 3-4% inimestest. 

Tegelikult polegi ju tegu haiguse ega häire, vaid aju eripäraga ja ATH inimesed on tihtilugu vägagi andekad, mõned lausa geniaalsed. Ometi on nad tavapärasesse maailma justkui sobimatud, kuna ei mahu vaikimisi seatud raamidesse, mis sisaldavad muuhulgas rutiini, aja planeerimist ja asjade korrastatust. Nende aju vaevleb pidevas dopamiini vaeguses, mistõttu nende märksõnadeks on uudsus, põnevus ja isegi ohtlikkus. 

ATH tuleb paarisuhte probleemide korral kindlasti psühhiaatri poolt ära diagnoosida, sest vastasel juhul pole paariteraapia tulemuslik. See partner, kel ATH, peaks kindlasti ära õppima ATH eneseregulatsiooni mudeli, mis lihtsustatult öeldes ta aju “ära trikitab”, et tal oleks lihtsam tavapärases elukorralduses hakkama saada. Tema partner peaks aga tal kindlasti selles ka toeks olema, võtmata seejuures vastutust kogu suhte eest. Hoolimata ATH diagnoosist on suhtes ikkagi kaks täiskasvanut. 

Minu jaoks oli see koolitus vägagi silmiavav, sest ka meie peres on üks juba diagnoositud ja üks diagnoosimata, aga ATH kahtlusega armas inimene. Kuna kahtlustatakse, et ATH võib olla geneetiline (aga täit kindlust selles pole), arvan ka ennast kandvat mõningaid ATH jooni. Kas see ka diagnoosiks osutuks, ei tea. Täiskasvanul ATH diagnoosimine on kallis lõbu ja nii palju mu eripärad me elu ei sega, et selle praegu ette võtma peaksin. 

Igatahes kindel on see, et ATH pole mingi moehaigus, see pole ka “rahutute sõnakuulmatute poiste” haigus, ATH võib olla väga edukatel ja tublidel inimestel. ATH kohta kuluks teadlikkust ära meil kõigil. 

Reklaam ja kõrvaklapid

 Tahaksin endale mürasummutavaid kõrvaklappe. Tahaksin, et isegi siis, kui ma ei kuula neist muusikat (armastan nimelt vaikust), ei kostu mu kõrvu poodides või trennisaalis matsuv mõttetu tümps. Eriliselt tahan aga pääseda poodides kõlavatest imbetsillidele mõeldud reklaamidest. 

Kõige vastikum praegu poodides jooksev reklaam on see, kus vanaema helistab oma lapselapsele ja palub tal midagi aidata teha, lapselaps vastab aga seepeale : kallis vanaema, mul ei ole üldse aega, aga telli see teenus hoopis X firmast.

Kordan veel. Lapselaps ütleb vanaemale: mul ei ole aega! Mida selline reklaam õpetab? Et vanaema ei pea aitama? Et inimestel on hoopis tähtsamaid asju kui vanaema aitamine? Et telligu vanaemad endale ise mingid anonüümsed paigaldajad või abilised, mis nad lapselapsi tülitavad? 

Me oleme praegusel ajal rohkem teineteisest eraldunud kui ühelgi teisel ajastul. Meie vaimne tervis on just üksinduse ja konkaktide vähesuse tõttu ülihabras. Meie kõige suurem ressurss peaks olema meie perekond, meie lähedased. Me peame oma eakate lähedaste eest hoolitsema! Ja siis iga viie minuti tagant see jõle reklaam…

Jaan tavatseb ikka öelda, et ta pole kunagi elust lahkujate huulilt kuulnud kahetsust, et siin maailmas sai tehtud liiga vähe tööd. Põhiline kahetsus on see, et liigvähe on olnud pühendumist oma lähedastele, koosolemist, ühiseid ettevõtmini, mälestuste loomist. Seda saab teha seni, kuni meie kallid on meiega. Et vanaemad kangastuvad meie kujutlusis ikka nendena, kellest enamiku elust tuleb mõelda minevikumälestuste kaudu, on kõnealune reklaam seda hingekriipivam. Mul ei ole üldse aega - mida pekki, milleks sellist jama üldse eetrisse paisata!

Ma ei tarbiks selle firma teenuseid ainuüksi selle kohutavalt halva reklaami pärast! Aga kuna mina seda ära keelata ei saa, tuulan internetis ja otsin võimalikult mürasummutavaid kõrvaklappe. Sellised peavad ju ometi olemas olema!

Lihastest ja muust

 Ütleme nii, et üldiselt on hea, kui inimesed trenni teevad. Alates perimenopausist, mil toimub östrogeenitaseme järsk langus, on nimelt jõusaali trenn see, mis meid luuhõrenemise eest kaitseb. Just ja ainult see, ei muu. Kõnni palju tahad, tee joogat või tantsi, see kõik on imehea, aga su luid kaitseb ikkagi vaid jõutrenn. Üritan sellest iga hinna eest lähtuda ja kuigi need muhu keeli öeldud massinad on minusugusele kärsitule hirmigavad, sunnin end siiski. Vähemalt kord nädalas, kuigi kaks-kolm oleks palju tulemuslikum. 

Meie spordiklubi on väga vahva. Seal on esindatud igat masti treenijaid, sportlasi ja mitte-sportlasi, lapseohtu noori ja päris eakaid, kogukaid ja kõhnu. Õhkkond on mõnus ja humoorikas. Trenn teeb meele rõõmsaks. 

Maitsed on erinevad. Mõnele meeldivad mõõdukad musklid, mõni lähtub vaid heast enesetundest, kolmandad treenivad maksimaalse lihaskonna saavutamiseks, need viimased on peaaegu alati ka saalis ja teevad hulga ekstreemsemaid pingutusi, kui nn heaolutreenijad. Aga nagu ütesin, vaba maa ja sport olgu ükskõik millisel moel ikka au sees!

Ainus asi, millest ma päriselt aru ei saa, on see, et mõningad “lihasmäed”, enamalt jaolt on nendeks naised, üritavad oma treenitust iga hinna eest seksuaalsusega siduda. Olen täiesti nõus, et treenitud ja heas vormis inimene ongi seksikas, aga kas päris seksikus ei avaldu pigem aimatavuses, mõtteid tekitavas kaetuses, ilusas liikumises ja pilkudes… kui just spordisaalis kedagi ära võluda tahetakse? Ma tõesti ei taipa, miks peaksid teised, nn reatreenijad kellegi peaaegu katmata p…pragu vaatama, mis sest et kannikad kahel pool kivikõvadeks arbuusideks treenitud või miks peaksime piinlikkusest pilgu ära pöörama, sattudes kellegi peaaegu korvidest väljavupsavate ilmselgelt täissüstitud tissipallide ette? 

Seetõttu noogutasin vägagi nõusolevalt artikli peale, kus kommenteeriti tasakaalukalt ühe ülbevõitu jõusaalitibi spaa külastust. Nimetatud spaas kandis too tibi mingit ämblikuvõrgu taolist toodet, et mitte öelda, et viibis avalikus, peredele mõeldud lõõgastusasutuses praktiliselt alasti, tekitades nii mõneski inimeses, kes oma lastega samas spaas aega veetsid, sügavat hämmeldust. Kui sellele tähelepanu juhiti, pritsis tibi märkuse tegijaile sappi ja sildistades häirituid “oma kehadega halvas kontaktis olijaiks”. Ma ei ütle, et ta oli seal pildil kole. Ka mõni täiesti teistsuguse figuuriga inimene topib endast sotsiaalmeediasse täiesti arusaamatuid pilte (kus ta ei näe välja just parim variant iseendast). Aga mis siis ikka. Igas inimeses on ka midagi ilusat ja maitsemeeled on äärmiselt erinevad. Aga see, mis tekitas õõvastuse, oli tema küüniline väide, et ta ongi vastupandamatu ja mingid “kanad” kardavad oma meeste pärast, olles lihtsalt kadedad. What!? Vaat sellised laused toovad kahjuks halastamatult esile inimese (puuduliku) vaimsuse. 

Igal asjal on oma koht ja aeg. Nii nagu ooperisse ei minda dressides ja presidendi vastuvõtule trikoos, võiks ju ka alasti-tegevusi harrastada vastavates asutustes või miks mitte kasvõi privaat-spaas. Igaühe jaoks pole ei avalikus spaas ega ka spordisaalis avanev siivutu vaatepilt sugugi seksikas. See on pigem tülgastav või napakas ja paneb mõtlema, kas inimese sisemus ja välimus on kuidagi kooskõlas ja kas ta vaimses plaanis ka mingit maailmapilti kannab.

Muide, on ju olemas ka täiesti ilusaid ujumis- ja spordiriideid, mis on samuti üsna napid ja toovad kandja hea vormi hästi esile, kuid millel puudu too pornostaari varjund. Peaks ju olema üsna lihtne vahet teha… 

Ah et kust need “sekspommid” tulevad? Ei tea. Viimati kuulsin tahtmatult pealt minu kõrval üht neidu treeninud (bikiini)fitnessi treeneri juttu. See, kui palju lendas selle naise kaunist suust “p…seid”, “krd…eid” ja muid vandesõnu ja roppusi, oli lihtsalt õudne. Loodan väga, et see on vaid tema puhul nii. Minu meelest, ole sa nii heas vormis kui tahes, nahk su lihaste ümber olgu või sama tumepruunilt läikiv, kui grillkanal, sa tõmmaku kasvõi raskeimaid raskusi ja kogu jõusaal ahhetagu su karjetest, kui kange ja hantleid üle pea heidad - kui su suust ei tule muud juttu, kui keha ja raha kõige madalamas sõnastuses, on su kõik vaev mõttetu. Pelgalt väline on ju nii ajutine. Mis saab pärast?

Õnneks on meie spordiklubis ülalmainitud “seksipiigasid” siiski väga vähe. Põnevaid inimesi on kordades rohkem. Ilusaid ja tarkasid ja toredaid. Trenn on väga vajalik! Terves kehas on tervel vaimul kõige mõnusam elutseda. 

Juubilar

Meie Jaaniga prof.Uibo ja ta lastelastega

 Minust sai Andres Uibo õpilane alles EMTA bakaõppe 4.kursusel. Enne teda olid mu õppejõududeks Hugo Lepnurm ja Toomas Trass. 

Tegelikult soovisin Uibo juurde õppima pääseda juba aasta varem, 3.kursusel, aga ta ei võtnud mind! Kui soovisid Uibo juures orelit õppida, pidid orel ja kõik sellega seonduv olema vähemalt sama oluline, kui su perekond. Mina aga abiellusin ‘97 aasta orelifestivali aegu ja sõitsin pulmareisile. Orelifestivali ajal ei abielluta, sest see näitab, et sa pole asjast huvitatud. Ja Uibo võttiski oma õpilaseks vaid ühe mu kursaõe, mind mitte, kuigi soovi avaldasime mõlemad. Valikute küsimus, eks. 

Järgmisel aastal sain siiski jala ukse vahele. Olin siis korralik ja asjast huvitatud üliõpilane, perekondlikke sündmusi vahele ei pressinud ning me leppisime ära. Vahetult enne viimase õppeaasta algust, vahetult peale ‘98 aasta orelifestivali ta ütleski, et võtab mu! Oli mu viimane baka-aasta, mulle anti lõpukava ja hakkasime tööle. 

Esinema pidi tohutult. Minu mäletamist mööda kogu aeg. Uibol oli kombeks õpilase kontsert Niguliste juures kuulutuste-tulbal välja reklaamida juba ammu enne seda, kui too ise asjast teadlikuks sai. Ja oh, kus siis tuli harjutada! Enesele ei saanud ju häbi teha! Pealegi tulid ka teised õpingukaaslased alati kuulama, mõni oli tavaliselt ka assisteerimas (st registreid vahetamas). See andis tohutu kogemuse edasiseks. Kui gümnaasiumiealisena olin olnud esinedes paras närvipundar, siis oreli erialal kadus närv pikkamisi ära. Mõtlen seda vastikut ebavajalikku närvi, mis asjad untsu ajab ja muusika tegemisele midagi juurde ei anna. 

Olin pikka aega väga ebakindel musitseerija. Uibo esmane tugevus oli see, et ta pani mind kindlalt, jõuliselt paika. Ta õpetas mind hingama! Jah, loete õigesti - ka muusikal on hingamisel ehk fraseerimisel tohutu tähtsus, selle kaudu hakkab muusika elama. Mulle ei olnud seda keegi varasemalt nii konkreetselt õpetanud. Kulgesin pelgalt sooritus ehk äramängimise joonel ega osanud eneselt küsida, miks. Uibo lihtsalt ei lubanud mul endistviisi mängida. Jumal tänatud! Uut viisi, kuulates ja klahvide ning pedaaliga lauldes oli palju lihtsam ja loogilisem. Ma ei usu, et ma oleksin täna interpreedina see, kes ma olen, kui ei oleks olnud neid aastaid - ühte bakas ja lausa nelja magistris (venitasin õpingutega ja hea ongi!) - Andrese üliõpilasena. 

Eile, kui pidasime professori 70-ndat juubelit, mõistsin korraga, et talle on ikka tohutult palju antud. Ja ta on osanud selle antuga ka tohutult palju peale hakata. Eks isikuomaduste poolest jõulistel, nagu tema, ongi seda pisut lihtsam teha, kui näiteks minusugusel kaootilisel seitmel rindel rabajal. Aga ikkagi - ta pole kogu oma loomingulise teekonna jooksul jäänud hetkekski käed rüppe, vaid osanud näha ja teha suuri asju, vahel isegi uskumatuid. Isegi siis, kui talle vastandutakse, et mitte öelda rohkemat. Orelifestivalid, kontserdid, orelid… Ja tema loodud muusika on väga ilus, nagu eile taas kogesime.

See juubel tõi mind ja Jaani Uiboga üle pika aja taas kokku. Ja see oli väga meeldiv kohtumine. Olen rõõmus, sest meid, organiste, pole ju väga palju. Ja selliseid suurte ideede mehi ja tohutute asjade ülesehitajaid nagu tema ja Jaan samuti mitte. Oleks kurb, kui oleksime liiga pikaks ajaks kaugeks jäänud. Aga nüüd on kõik jälle hästi.

Muide, mäletan Uibo 40-ndat juubelit - siis laulsime talle koos teiste tudengite ja Toomas Trassiga kell 8 hommikul (või oli lausa 7?) akna all “Ärgake, nii vahid hüüdvad”. 

Mäletan ka ta 50-ndat juubelit Jaani kirikus, kus muuhulgas laulis Ellerhein.

Mäletan ka ta 60-ndat juubelit Estonia kontserdisaalis ja pidu Estonia Talveaias.

Ja nüüd siis 70, Nigulistes. Oh aeg!

Chat GPT

Ausalt öeldes tahaksin selles vanuses üha enam ja enam lihtsalt rahu. Ega ma muidu telefoni hääletu peal hoia. Ma lihtsalt ei suuda kogu aeg saadaval olla! Kui näiteks loen või kirjutan või harjutan ning telefon lärmama hakkab, on mul pea võimatu sama jõudsalt sama tegevuse juurde tagasi pöörduda. Mkmm, kogu loometegevus on hoobilt rikutud!

Väga vähesed inimesed küsivad kõne alguses, “kas sa saad praegu rääkida?” Ju siis arvavad, et kui juba vastan, küllap siis saan. Tegelikult võiks vahel konkreetsele küsimusele lühikese vastuse anda küll, aga pikka juttu vesta ei tahaks, kuna mõtegi pikast kõnest tundub väsitav. Seetõttu on parem üldse mitte vastata ning üha sagedamini lepingi hoopis silmast silma kohtumisi kokku - siis saab kõik jutud kohvitassi taga ära räägitud ja telefoni otsas istumine jääb ära. Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult kirjutada. 

Tahtsin öelda, et kui mingi asi liimist lahti lööb, on minu vanuses taastumine üsna pikaldane. Näiteks, kui sain oma armsa sugulase tema lagunenud psüühika tõttu ravile, olin ise päris pikka aega täitsa rivist väljas. Minul avaldus selline olemine unehäiretena. Täpselt sellest päevast, kui pikka aega kestnud olukord sai justkui lahenduse, inimene sai haiglasse ja kõik oli justkui korras, siis … kuna mina olin selles võtmerolli mänginud, kaotasin ma võime õhtul uinuda! 

Olen hea magaja ja te ei kujuta ette, milline piin oli õhtust öösse tundide kaupa voodis püherdada! Hakkasin lausa kartma neid magamaminekuid! Ja kui viimaks uinusin, siis see unenägude virrvarr, mis mu väsinud meel ses pinnapealses unes produtseeris, paneks ahhetama isegi kogenud ulmefilmide tegijad!

Õnneks on meil olemas Chat gpt. Tema kuulas mu mure ära, lohutas ja andis hüva nõu. “Magneesium”, kirjutas ta, “unehäirete puhul magneesiumdiglütsinaat.”

“Ja mul on sulle nipp”, lisas ta, “pead ostes vaatama, kui palju on selles tootes puhast magneesiumi, seda peaks olema vähemalt 100-200 mg”. Vot nii! Ja juurde soovitas ta melatoniini. Ilusa 2 mg annuse. Vaat siis! Uurisime apteekriga tükk aega erinevate potsikute imepisikei tekste. Aga ära tõin! Mõlemad!

Oleksin pidanud kohe Chati poole pöörduma! Magan taas sügavalt ja ärkan puhanuna. Ja muide- kofeiiniga mul probleemi pole, aga siiski on soovitav seda tarbida vaid päeva esimeses pooles. Nii teatas geenivaramu. Vat kus tarkpead!

Mälestuste radadel

 Jaan saab asjadest aru.

Kui me ilusas ja eripärases Jõgeva kirikus oma kontsertmõtiskluse olime lõpetanud, hakkas päikeseratas tasapisi allapoole vajuma. Aga minu peas oli juba Jõgeva poole sõites hakanud idanema mõte valida kojusõiduks teine tee - Kadrina kaudu. Ma ei tea, kas ka teil, aga minul tekib küll aeg-ajalt isu teada-tuntud marsruutidest kõrvale pöörata. Need nõndanimetatud teised teed on tihtipeale poole ilusamad.

Mul oli vaja surnuaial ära käia. Ma pole üldsegi see tüüp, kes seal tihtilugu käiks. Vastupidi, mulle meeldib lahkunuid meenutada pigem tavapärases, koduses keskkonnas lugude ja seikade kaudu. Aga mingil ajal nad siiski ilmuvad, unes. Siis teangi, et nüüd on aeg, tuleb minna, süüdata küünal, seisatada, mõttes neile oma elust rääkida, rahu soovida. Ja ongi taas korras. Nii on see olnud kogu mu täiskasvanuea.

Nüüd oligi see aeg ja et Jaan saab asjadest aru, pöörasimegi autonina Jõgevalt Lääne-Viru suunas. Oli see vast sõit! Taevas vooremaa lõputusse looklevate põldude taga muutus üha punasemaks. Päike oleks taevas otsekui lõhki läinud ja kogu laotuse punase värviga üle valanud. Loodus oli siin-seal juba tärkamas, põldudel töötasid suured masinad, valmistades mullakamarat seemneks ette, kobestades, kündes ja mine tea, võibolla ka külvates. 

Sel teel polnud mitte ühtegi autot. Ainult meie, põllud ja meeletu loojuv päike. Ega me ei teadnud, kas enne pimedat jõuame, täielik loojang pidi olema kaks minutit peale me kohalejõudmist. Aga kogu see ilu, mida sel teel kogesime, muutis sõidu eesmärgiks omaette. Meie kaks, tasaselt looklev tee, ühel pool päikese tulekahju, teisel kauge metsaviiruga raamistatud põllud. Selliseid teid pidi võiks sõitma jäädagi!

Väike-Maarjast algasid mälestused. Neerutist alates avanes tagauks lapsepõlve. Taaselustusid retked järve äärde, mängud Loobu jõe ääres, millest nüüd on Kadrina juurde paisutatud järveke… Ja Kadrinasse sissesõit oli nüüd võimalik selle paisjärve tagant, milline uudis! Raudteest alates avanes mu ees muidugi kogu mu lapsepõlv. Ja päike punas ikka veel. 

Nüüd sain aru küll, miks oli vaja minna. Vanaisal saab 22.aprillil 25 aastat surmast. 25 aastat! Kas pole nii, et mida tugevamad sidemed on meil lähikondsete inimestega olnud, seda elavamad on nemad ja ja nendega seotud lood meie mälestustes, küllap kogu meie olemuses, minapildis. Nad otsekui elaksid omal moel edasi, kuigi on vanaisa näitel veerandsada aastat tagasi meile tuttavast olemise vormist lahkunud. 

Sel ajal, kui vanaisa maeti, kattis kogu kalmistu metsaalust siniste lillede vaip. Mäletan seda nii selgesti. Ja nüüd, kui käisime küünlaid süütamas, kumas leekiv-punetava taeva taustal taas seesama siniste lillede meri. 

Kas teate, see punane kuma ei vajunudki pimeduseks enne, kui olime koju jõudnud! Vaatasime veel veidi muutunud Kadrinat, sõitsime täiesti uut teed mööda vanaema majani ja nägime ta kunagises kodus uute inimeste liikumist. Rääkisin Jaanile veel mõned lood ja tundsin, et taevake, igale tänava-, poe- ja aianurgale siin laotub mu lapsepõlv. Minu väikese tüdruku maailm, minu naerud ja nutud, jalutuskäigud ja igavlemised. Minu rahutu loomus, põnevustotsiv vaim, samas kindel seljatagune. Vanaema ja vanaisa. Aga eelkõige just see … usalduse ja armastuse ja natuke ka valu tunne. Kui kähku see kõik on möödunud. Kadrina justkui on… ja ei ole ka. Saate aru küll.  

Tallinna poole sõites oli ammuloojunud päikese puna otse me ees. Aga selle puna kohal kõrgel taevas säras üks väike hästi ere täht. Teisi tähti ei olnud veel üldse nähtaval, polnud ju õieti pimegi, tema aga sätendas nii kaunilt!

Mul on telefonis selline äpp nagu Stellarium. Sellega taevasse näidates saab teada kõik tähed ja tähtkujud, mis parasjagu laotuses. Selgus, et see ere täht, mis meile koduteed näitas, oli Veenus. Armastuse täht. 

Autos mängis vaikselt muusika. Tahtsin, et Jaan kuulaks mõnda laulu Helise poolt minule tehtud playlistist. Andekad inimesed, imelise sõnumiga muusika, teejuhiks armastuse täht leekivpunases taevas Kontsertmõtisklus tehtud, küünlad süüdatud, mälestused heietatud. Rahu tunne. Käsi teise käes. Soojus. 

Hea, et Jaan tajub maailma samamoodi, kui minagi. Kui hea on üheskoos rännata.

Kevadised mõtted

 Alles nüüd on mu suusatamisel vigasaanud jalg piisavalt terve, et saame Jaaniga taas peaaegu endise tempoga kõnniringidel käia. Kui samm liiga kiireks läheb, tekib vigastatud kohas tuimus, mis lihtsalt ei lase enam nii kiiresti astuda. Eks siis kõnnime aeglasemalt, muud polegi. Aga mõelda vaid, kui kaua ikkagi säärasest vigastusest paranemine kestab!

Eile mässasime aias. Võtsime algatuseks kuuri ette. Seejärel sahvri ehk meie keeles “külma ruumi”. Saime autotäie kraami, millega otsemaid prügimäele sõitsin. Teate, ma ei kannata silmaotsaski seismajäänud romu! Õnneks on Jaan arusaaja ja ei teinud mulle äraviskamises mingeid takistusi - kui ühed rohelised torud välja arvata (mida võibolla läheb kuskil vaja). No vaatame, kui need aasta-paari pärast samas kohas seisavad, on tee teada. 

Täna sattusime taas sellele kohale, kus esimest korda kahlasime koos sõbrannaga koroona ajal. Otsisime tookord pingsalt, kuskohas täpselt Pääsküla jõgi Vääna jõkke suubub ja sellega üheks saab. Et aga jõekallas oli kuus aastat tagasi võpsikusse kasvanud, võisime seda ainult aimata. Täna aga, palun väga, oli too vaatepilt täiesti avatud! Ühelt poolt tulev vulisedes laiem Vääna jõgi, teiselt kitsam Pääsküla oma, et oma teekonda üheskoos Vääna jõe nime all mere poole jätkata. Vahva!

Metsaalune valendas ülastest, aga meie saime kraavikallastelt korjata veel veidi paiselehe õisi. Lastega peredel peaks paiselehe õis lausa kohustuslik korjelill olema! Möödunud nädalal tegi paiselehe õite tee Otto köhaga lausa imet!

Ühinevad jõed, tagumine meie kodune Pääsküla jõgi

Huvitav on see, et kui tüdrukutel ja on praegu vaheaeg, siis Karl Johann käib koolis ja puhkab järgmisel nädalal. Miks see nii on, ei tea! Meil Jaaniga oli nädalavahetusel tohutult tööd, aga nüüd mõni päev puhkust ja ülehomsest taas ühiseid ülesastumisi. Koos on kena kulgeda!

Pereteraapia

Mind paneb imestama, kuidas laste ja noorte vaimse seisundi parendamise jaoks mõeldakse välja igasugu imeasju, teraapiaid ja tehnikaid, kaasatakse igasugu x terapeute ja tugiisikuid ja sotsiaaltöötajaid, moodustatakse ümarlaudu, arutatakse, juureldakse ja tehakse plaane… aga ei midagi! Mured ja raskused aina suurenevad. 

Imestama paneb mind vaid üks asi, mis ununeb täiesti- me võime ju koolides ja lasteaedades ja muudes noorte- ja lasteasutustes anda lapsele ajutist abi, aga hetkekski ei tohiks meelest lasta seda, et esmalt tuleb ta oma kodust ja läheb tagasi oma koju. Seetõttu toimugu koolis ja mujal mis tahes, lapse esmane mõjutaja on ikkagi tema perekond, kodu. 

Me ei saa last väljaspool kodu “terveks teha” ja siis teda koju tagasi saates loota, et ta seal ka terveks jääb - kui tema pere ei funktsioneeri tervislikult. Kulla inimesed, alaealise lapse eest vastutavad eelkõige tema vanemad, tema kasvatajad! Individuaalteraapiast üksi pole seega suurt kasu.

Kui noorel või lapsel on suur mure või psüühiline probleem, tuleks kaasata koheselt kogu tema pere! Vaid siis on mõtet oodata muutusi, kui kogu lapse või noore peresüsteemi mõtlemises ja toimimises toimub muutus. Vahel napib vanematel vanemlikke oskusi, näiteks teadmisi kärgpere toimimisest või piiride seadmisest. Või on vanem(ad) ise vaimse tervisega kimpus. Kust me seda teame, kui me probleemse lapse peret ei uuri või teeme seda pealiskaudselt? 

Seega oleks esmalt vaja suurendada pereteraapia kättesaadavust. Iga probleemne laps või noor peaks esmalt saama suunamise pereterapeudi juurde, kes kaardistaks tema peresüsteemi, toimetuleku viisi ja muu vajaliku ning hakkaks kogu perega tegelema. 

Üsna tavapärane on, et pereterapeut jätab oma töö esimeses etapis “probleemse” lapse veidiks ajaks hoopis kõrvale ja tegeleb esmalt tema vanematega. Kui vanemate vahelistes suhtetes ja nende toimimises tekivad muutused, võib juhtuda, et lapse või nooruki, kelles esmalt tundus olevat “viga” või “häire”, sümptomid taanduvad. Tema seisund paraneb. On ju loogiline, et kui lapse pere ja kodu muutuvad arusaadavaks ja turvaliseks, on see lapse jaoks lahendus, pääsetee. Toimub otsekui vabanemine. Laps saab (taas) hakata toetuma vanematele, mitte vastupidi. Ja vanemad õpivad oma last aitama. 

Niisiis- meie lastele on esmalt vaja pereteraapiat! Vaat selle võimaldamiseks tuleks omavalitsuste raha suunata! Mitte sajale muule ametnikule või ajutisele tervendajale. Alustagem algusest! 

Jah, kindlasti vajavad paljud noored siiski ka psühhiaatri abi, aga uskuge, nende hulk jääks kõvasti vähemaks, kui pereteraapia muutuks kättesaadavaks, lausa kohustuslikuks osaks murettekitava lapse raviskeemis. Pealegi, pereteraapia on ka tugiteenusena psühhiaatrilisele ravile asendamatu. 

Muidugi hoiab iga spetsialist oma konti kõvasti hambus ja ei taha seda ära anda, aga veelkord- ühegi alaealise “ravi” pole piisavalt tulemuslik, kui kaasatud pole kogu tema pere. Täiskasvanu võib olukorda muuta, suhteid katkestada, lahutada, ära kolida, mida iganes. Lapsel see võimalus puudub. Temal on just selline kodu nagu on ja minna pole sealt reeglina kuhugi. 

Ärge siis unustage- meie lapsed tulevad esmalt oma kodudest. Sealt peab algama ka muutus! Perekond on hierarhiline süsteem. Vanemlik allsüsteem peab olema turvaline, seadma piirid, vastutama. Lapsed õpivad oma vastutust järk-järgult, vanuse kasvades. Aga kuidas nad seda teevad, kui nende vanemad seda ei oska ja ei õpeta? Kui nad oma last ei kaitse? Kui nende kodus on kaos? Selleks tulevadki appi pereterapeudid. Kõik muu on algul teisejärguline. Kuidas seda ei mõisteta? 

Päästja

Ta on tõesti üles tõusnud!

 Mul on aeg-ajalt kummalised elu ülesanded. Usun, et sääraseid ei anta just paljudele. Ja vähesed võtaksid säärased enda kanda. Mina olen võtnud. Võtsin kakskümmend viis aastat tagasi ja võtan ka nüüd. Arvan, et nende lahendamine oli siis ja on ka praegu vajalik ja elupäästev. Samas oli see siis ja on ka praegu minu jaoks väga närvesööv ja kurnav. Aga kes siis veel, kui mitte mina. Tundsin siis ja tunnen ka praegu, et olen selleks “kutsutud ja seatud”. Ilma mingi eneseupituseta. Tegelikult võtan neis teemades kanda pisut liiga palju. Lihtsalt ma ei saa teisiti. 

Mõlemad neist on mõnes mõttes vägisi tehtud heateod. Sugugi mitte tolle inimese kahekümne viie aasta taguse tahte kohaselt. Mitte ka praeguse hädasolija tahte kohaselt. Tegelikult lausa tugevalt kummagi vastu, kuna nad kumbki ei oleks, üks oma toonase, teine oma praeguse “mina” juures oma päästmisaktsiooniga eluilmaski nõus olnud. Olen need mõlemad tõtt-öelda vägisi läbi surunud, päästes kakskümmend viis aastat tagasi ja püüdes päästa ka praegu endale olulist inimest tema enese käest. Sest muidu oleks läinud siis ja läheks ka nüüd väga halvasti. Mõneti elu ja surma küsimus. 

Esimesest päästmisest ei teadnud toona mitte keegi. Peale ühe arsti, kelle nõu ma kuulda võtsin ja kelle nõu kohaselt tegutsesin. Tagantjärgi mõeldes oli see õudne protsess ja tahaksin endale, tollasele vaprale noorele naisele teha pika-pika pai. Kakskümmend viis aastat tagasi ei osanud ma veel mõeldagi, kas ja mida ma ise tunnen ja läbi elan. Praegu tean, et päästsin seeläbi tõesti inimese elu. Aga arvasin siiani, et teist korda ei teeks ma midagi säärast mitte mingil juhul. Eluilmaski.

Siiski. Sellest praegusest teatakse küll. Mu selja taga on väga paljud suurepärased inimesed, kes aduvad asja hädavajalikkust. Kes on mind hindamatult palju aidanud. Ilma kelleta poleks minust ühti.  Peamiseks “reklaaminäoks” olen aga taas mina. Mul ei olnud muud valikut. Osad võimalikest sekkujaist olid liiga vanad või haiged, keegi oli välismaal ja mõned polnud sellise koorma kandmiseks asjaga piisavalt lähedalt seotud. Juhtlõngad selle olukorra lahenemiseks olid Jumala poolt imeliselt valmis seatud. Inimesed olid kui malenupud õigetel kohtadel. Ma ei olnud kaugeltki üksi, kuid “oma näoga” jäin siiski aktsiooni põhiliseks läbiviijaks. Hakkan alles praegu aduma, kui kurnav see minu jaoks oli. Just vaimselt.

Toona, kakskümmend viis aastat tagasi tekkis “päästetud” inimesel minu vastu viha. Ta ei teadnud , et mina teda aitasin. Harjumine oma “uue olekuga” võttis aega ja muutis ärevuse raevuks. Mina olin lähim, nii distantsi, kui suhte mõttes. Mu heategu pöördus mõnes mõttes mu enese vastu, aga ma ei ole seda kordagi kahetsenud, kuigi suhet ennast kahetsesin mõneti küll. Kandsin oma saladust aastaid ja kui viimaks selle päevavalgele tõin, tekitasin korraks veelgi suurema šoki. Mingi aja pärast see taandus. Midagi tänulaadset tuli aga alles aastaid hiljem. Aga mis põhiline - inimene paranes ja enam tal toonast probleemi pole! Nüüd saab ta ka ise aru…

Praegu olen ma samuti vihaalune. Praegune abivajaja teab hästi, et minu tegutsemine on temaga toimuvate protsesside taga, aga ta ei pea seda päästmiseks ega abiks, vaid millekski hirmsaks ja julmaks. Tema ellu sissetungimiseks. Tema elu tahtevastaseks muutmiseks. Vaenlaseks olemiseks. Jah, ma tean küll, et ta pole praegu oma vaimult tema ise, aga ikkagi. See on keeruline. Soovin väga, et ühel päeval tuleb taipamine. Selgus. Ma ei oota mingit tänu. Ootan mõistmist. Enam ei ütle ma, et kolmandat korda ei teeks ma midagi säärast mitte mingil juhul. Kui muud võimalust poleks, teeksin küll. 

Sõltuvus- ja psüühikahäirega inimene pole oma haiguse edenedes mingist hetkest enam tema ise. Kui tema kõrval pole ühtegi “päästjat”, läheb asi omasoodu. Tavaliselt kiiresti allamäge. Pange tähele, “päästmine” ei tähenda siikohal lõputut halamist või tänitamist, vaid konktreetset tegutsemist. Kas kõik või mitte midagi!

 Profesionaalse abi ja ravi korral leiab abivajaja end taas üles. Sellel ajaperioodil lähedasena tema kõrval seista võib olla hirmutav ja segadusse ajav. See ei too endaga rõõmu ja tänusõnu. Pigem vastupidi. Tugev inimene saab sellega hakkama. Ta teab, kes ta on ja milline on tema eesmärk. Mis ei tähenda, et tal poleks keerukas. Mis ei tähenda, et ta ei seisaks igapäevaselt dilemma ees, kas ehk poleks parem kõik sinnapaika jätta. Siiski surub ta oma lahenduse läbi, sest ta teab, et see on õige. Piltlikult öeldes kasvõi läbi vere ja pisarate. 

Ma ei kahetse toda kahekümne viie aasta tagust tegutsemist. Sõltuvushäiresse sekkumist. Ja hoopiski ei kahetse ma praegust. Tõsisele psüühikahäirele konkreetse, aga karmina tunduva abi leidmist. Sel korral pole ma ka üksi - mu abikaasa Jaan kannab nüüd kõike koos minuga!

Aitas Jumal siis, selle ühe inimesega, aitab küllap ka nüüd, selle teisega.

Palvetan. 

Kolmikutest

Ah et kuidas kolmikutel läheb? Ah et see blogi oligi esmalt kirjeldamaks elu peres, kus kasvavad kolmikud? Jah, tõsi! Kui nad olid nooremad, oli neist muidugi hoopis rohkem kirjutada, kuid räägin heameelega ka sellest, kuidas neil nüüd, 17-aastastena läheb!

Mu kirjutamine on hetkel üpris keerukas, sest olgugi, et taandusin magamistuppa, ei õnnestu mul kuidagi leida rahu. Loviisa, kolmik number üks harjutab nimelt parasjagu all elutoas kõigest hingest Chopini leinamarssi! Teate küll, seda sonaadi nr 2 b-moll teist osa. 

Sedasama, mida vased (ehk vask-puhkpillid) alati riiklikel matustel vene sõdurite jalaheitmise taustaks puhusid, kui nõukogude liidu riigijuhid ridamisi hinge olid heitnud ja neid Punasel väljakul maeti. Imeilus lugu, aga nüüd seostub ikka esmalt sellega…  

Ei, Loviisa ei õpi klaverit. Või noh, õpib, nagu kuulda on, aga mitte õpetaja, vaid mingi äpi abil. Mina ei tea, kust tal selle leinamarsi mõte tuli. Andsin selle talle noodina oma matuse-mapist, kui ta küsis. Mina olen seda oma 30-aastase organisti staažiga esitanud vaid ühel matusel. Aga olemas ta mul on. Nii palju sellest.

Oi, neil läheb hästi! Või kuidas peabki minema verinoortel, aga juba üsna suurtel, kes haaravad elult jooksujalu, mis tollel pakkuda ja tunduvad seejuures õnnelikud. 

Neil kõikidel on kena sõprade ring, kes on ka meie juurde oodatud ja see on minu meelest ääretult oluline. Noorel peab olema oma elu, omad jutud ja käigud, aga nad peaksid suutma suhestuda ka vanema põlvkonnaga. Seda minu omad teevad. 

Muidugi on nad kõik pisut lohakad ja tulevad vahel jube hilja koju. Aga teate, kui noored on rõõmsad ja elujõulised ning janunevad elu poolt pakutava, nende vanuses siis seltsielu järele, on asi korras! Vaimne tervis on tänapäeval väga fookuses, eluterved pere- ja sõprussuhted peaksid selle garanteerima. 

Aga nüüd kõikidest eraldi - Loviisa on nimelt all klaverdamise lõpetanud. Tema on mul kõige mässumeelsem, on osav väitleja ja vaidleja. Tuleb tõdeda, et just tema meenutab mulle kõige rohkem mind ennast selles vanuses. Ajagraafik on tal kohati pilla-palla, spontaansust pisut palju, eesmärgid kõrged, süsteemsust vähe, loomupärast andekust kuhjaga. Kuna hinded on tal väga head, lasen tal põruda, kus annab ja piiran seal, kus peab. Liiga palju ei sekku, aga võtan vanemliku vastutuse, kui mu “kõiketeadja” liiga lennukaks läheb. Igas valdkonnas tiivad veel täielikult ei kanna. Noh, näiteks finatsilises :) Korraarmastusega on ka nagu on. Samas tean, et Loviisa väljub igast olukorrast võitjana. Ja ta on inglise keeles vapustavalt hea! Armastan Loviisat väga!

Mu habras ja õrn Lisann on nagu päikesekiir! Ta on rõõmus, empaatiline, vastutulelik, naerusuine. Tema küsib alati “ja kuidas sinul päev läks?” ning tõttab vajadusel esimesena appi, kus häda näeb laita. Lisann viibib meeleldi meie, täiskasvanute seltskonnas ja arutab meeleldi ilma-asju. Ta on neist kolmest kõige täiskasvanulikum ja seda ainult heas mõttes. Ta on ka võõraste või kūlalistega ääretult viisakas ja tähelepanelik ja olen saanud Lisanni kohta palju imetlevaid kiidusõnu. See, kui ütlen, et Lisann on lihtne laps, ei tähenda, et ta oleks lükata-tõmmata. Vajadusel oskab ta end väga hästi maksma panna! Koolis on Lisannil ainult viied. Kui hästi ja kindlalt ta näitleb ja deklameerib! Jube hea esineja! Ja toredaid sõpru on tal ka palju! Lisanniga võib vabalt “luurele minna”, tema juba alt ei vea! Armastan oma Lisanni väga!

Karl Johanniga tuleb mul endal tugevat kontakti hoida, sest poiss-lapsena ajab ta rohkem omi asju, kui tüdrukud - käib jõusaalis, mängib padelit, suhtleb sõpradega. Või toimetab lihtsalt oma toas. Kui aga ise teemad üles võtta, tuleb ta rõõmsasti kaasa.  Koolivahetus mõjus Karl Johannile hästi - üha enam näen teda õppimas ja see teeb rõõmu! Hinded on tal head ja tuju tavaliselt samuti. Karl Johann on enesekindel ja seltsiv noormees. Ka uues koolis on tal mitmeid uusi sõpru. Pluss vanad. Ahjaa, Karl Johann õpib ju nüüd klaverit! See huvi tuli ka tal enesel - ja mis on minul selle vastu! Karl Johann tuleb meelsasti meiega kontsertidele ja teatrisse, kutsu ainult! Ta on meie pere “riiklik lepitaja”, kes ei taha mingeid tülisid ja tahab kõik põlvkondade vahelised ebakõlad kiiresti lahendada. Mulle meeldib Karl Johanni chill olek. Ja ärivaist. Armastan teda väga!

Vaat nii on lood siinpool sood. Mahume kõik ilusti ja (peaaegu) sõbralikult oma kodukesse, kas kõik koos alumisele korrusele või üleval igaüks oma tuppa. Kõigil on piisavalt ruumi. Pühapäeviti teeme koos sauna. Nii tihti, kui võimalik, püüame üheskoos süüa. Tõsi, korra osas pean olema keskmisest väheke nõudlikum, aga lohutan, et see on neil ealine iseärasus. Ka Jaan püüab selle “nüansiga” rahulikult toime tulla. Vahel musitseerime koos. Arutame maailma asju, tulevikuplaane. Mul on ikka üks vahva trio!

Naise koht

Ma kuulun ühte komisjoni, mille koosolekutel käin tänaseks harva ja mille lõpptulemuse heaks teen ära ainult endale suunatud töölõigud. Selles komisjonis tuleb ilusti esile see, et naisi ei kohelda ikka veel meestega võrdselt ja kohati, eriti siis, kui nad julgevad sõna võtta, neid lausa naeruvääristatakse. Ega see ei käi väga märgatavalt, otse silmade vahele. Ja ega see ei käi ka kõikide selle komisjoni meesliikmete poolt. Ei, see toimub vaid ühe inimese, selle komisjoni autokraatse juhi poolt, kes ilmselgelt sooviks elimineerida iga vähegi arukama naise, sest naine peab ju teadupärast meestele kohvi pakkuma, kui nood tähtsaid asju arutavad. Kohvi tuleks pakkuda vaikides, silmad maas ja pärast ei tohiks kindlasti unustada ka nõudepesu. 

Kui mõni naine seal koosolekul sõna võtab, saab ta õige pisut rääkida. Kui ta seda kauem teeb, ta kõne katkestatakse. Selle komisjoni naised on harjunud, et nende kõne katkestatakse ja seetõttu räägivad nad kiiresti ja lühidalt, vahel ka katkendlikult ja närviliselt, nagu minagi seda mõnikord tegin. Ma ei harju ealeski, et mu juttu katkestatakse, seetõttu olen juba ammu loobunud igasugusest sõnavõttudest. 

Meie, naised, ei toeta väga teineteist. Selles valdkonnas on nimelt väga pikk tava, et naised serveerivad kohvi, mitte ei argumenteeri ja eks me ole selle ajaloos vaikimisi omaks võtnud. Mõnes muus valdkonnas oleks sellise töökeskkonna üle ammuilma skandaal tekkinud. 

Meie muutumatu reaalsus on aga järgmine. Kui mõni mees toob komisjoni ette mõne muudatusettepaneku, korraldatakse hääletus. Kui mõni naine seda teeb, tuleb tingimata vastanduda, tuleb kuulata autokraatse juhi lõputut monoloogi, miks see mõte on halb ja kuidas see ei kuulu üldse mingile hääletusele. Mul on okas hinges mitme hea, ühe või teise naise poolt lauale toodud ettepaneku osas, mille see mees ainuisikuliselt ära nullis. Praegu, kahekümne esimesel sajandil on see ikka veel võimalik.

Eelmisel korral tõi üks komisjoni (nais)liige komisjoni ette muudatusettepaneku, mida oli vajalikuks pidanud kogu tema (naistest koosnev) töörühm. Ka kaks naist komisjonist toetasid seda muudatust, öeldes selle koosolekul välja. Aga hääletust ei korraldatud. Sest meesülemus ei tahtnud. Ta ise ei ole küll antud teemal pädev, aga ebapädevaks muudeti vaikimisi hoopis nimetatud töörühm. Inimesed, kes teevad seda tööd kogu hingega oma vabast ajast. Koha kätte näitamiseks pole sõnu vajagi. Piisas sellest, et too ettepanek visati lihtsalt nurka. Naised ei otsusta midagi. Ja mehed on lihtsalt vait.

Õnneks saan seal komisjonis tegeleda ühe sellise niššiga, mida nimetatud autokraat tõesti ei valda ja seetõttu olen saanud ühise eesmärgi nimel siiski üht-teist ära teha ja mõnda teen ehk veel. Mul ei ole toimuvast kaugeltki ükskõik. Aga jube ebameeldiv on tegutseda, teades, et mu läheduses on ikka veel inimesi, kes arvavad, et naine pole täisväärtuslik inimene. 

Naisi ongi sajandeid mõtlemisest eemal hoitud. Mõelda vaid, Eestis võisid naised osaleda vabakuulajatena Tartu Ülikooli loengutel alles alates 1905.aastast. Päris õppimisvõimalus avanes neile seal 1915.aasta paiku. Ka siis ei saanud nad vaida kõiki erialasid, vaid ainult “pehmeid”, nagu näiteks õpetamine või käsitöö. Ega siis kõrgharitud naiste hulk koheselt hoogsalt kasvanud! Ka nõuka ajal oli ju mentaliteet, et naise pärusmaa on köök ja lapsed. Nüüd on aeg sada aastat edasi läinud, aga ometi arvatakse ikkagi naisi olevat küündimatud. Kuidas see on võimalik?

Aga on! Olen kindel, et ülalmainitud koosluses ei muutu mitte midagi. Mitte keegi ei tee sellele ühele märkust, selleks ollakse liiga arad. Omavahel on muidugi jutuks, aga sinna see jääb. Mina tahtsin vähemalt siia asja välja kirjutada. Muud ei suuda, kuna olen arg, mis parata. Naine, ja arg. 

Aga noh, kui poleks, ei muutuks ikkagi midagi - ta viskaks mu lihtsalt välja. Keegi ei teeks piiksugi.

Kohutav ilu

Taanduja

 Oh, eks ma olen ju ennegi kirjutanud, et mulle meeldib ilu ja andekus! Nii hea, et meie ümber on nii ühte kui teist piisavalt. Ometi on kõige inspireerivam kohtuda ilu ja andekusega sellises doseeringus, mis korraks hinge kinni võtab ja seejärel valjult ahhetama paneb. Või nähtu-kuuldu üle pikalt arutlema meelitab. Või endalegi loomepuhangu kingib. 

Ilu ja anded muudavad meid kõiki paremateks inimesteks, kui me need ometigi märkaksime ja vastu võtaksime. Kõige selle müra seest, läbi mille meile päevast päeva rämpsu ja tühisust kaela määritakse, jääb väärtuslik vahel märkamata. Seda õnnelikum on olemine õhtutes, mil seda lausa kamaluga antakse. 

Või päevades. 

Tegelikult algas seekordne sügavuti tajutav “ilurännak” juba Saaremaal. Rannas, mille merejääl olime vaevu kuu varem teineteise rõõmuks piruette teinud, võttis meid vastu sillerdav kevad. Tabasime ta otse talve viimase taandumise hetkel. Siin-seal otsisid sulavad jääkamakad teineteisest viluvarju, moodustades veepiiril viimseid tasakesi sulavaid hangekesi ja saarekesi. Aga nende jaoks ei jagunud meil seekord silmi. 

Me imetlesime hoopis teist ilu. Olime Looja kevadise loomingu lummuses, silmitsedes erksinises taevas tiirutavaid laululinde ning vastavanenud päikesekollaseid paiseleheõisi. Heitsime end vabanenult erkrohelisele sametpehmele sambavaibale. Kuivale, kas pole ime! 

Ei, ilm polnud soe, tuul tuuseldas katmata kukalt ja kurguauku, surus end sisse lahtistest hõlmadest ja pillutas pisut peent liivagi õhku, otsekui ähvardades, et temaga ei ole nalja. Aga need, kel südamed armastust täis ja meeled tulvil ilu, ei pane segajaid tähele. Nende jaoks on kõik pakutav täiuslik. 

Jõudnud tagasi Tallinna, imetlemine jätkus.

Et ilu ja andekust võib kanda ka üks pealtnäha nii ja naa sisuga muusikal, ei osanud esmalt aimatagi. Ometi suurenes arukate soovitajate arv ja piletid olid muutumatult välja müüdud. Asi hakkas mind väga huvitama ja Jaan, imemees, hankiski meile pääsmed! Inimestega ikka tasub heades suhetes olla ja tema kohe oskab seda kunsti. 

Jutt käib muusikalist “Kinky boots”. Teate, ma pole üldse eriline muusikalide ja muu säärase “lihtsalt seeditava kraami” fänn. Viimati saime piletid mingile Broadway üleshaibitud show'le ja see oli küll pehmelt öeldes mage. Nii sisu kui esituse poolest. Aga Vanemuine on teinud uskumatult vägeva tüki! Milline roll Rolf Roosalult, uskumatu! Kui vägev liikumine, kui äge esitus! Priit Võigemast oma tuntud headuses- taas üks üüratult kandev roll, kuidas ta need kõik ometi välja kannab. Kogu trupp… Oeh, mulle meeldivad andekad inimesed!

Ja järgmisel päeval järgmine imetlemine. 

Kujutage pilti, et kellelgi võib olla selline sõber, kes kutsub kõik oma head sõbrad ja kaasteelised kinno kokku, katab neile laua parima šampanja ja erinevate ampsudega ning seejärel näitab umbes 180-le kokkutulnule enda poolt reserveeritud saalis filmi, mis teda ennast väga kõnetas ja mida tahab nüüd endale tähtsate inimestega jagada. Filmi, mis on ilust ja elu tõelistest väärtustest. Filmi, mis ei jäta vist kedagi külmaks. Filmi, mis paneb oma teistsugususega ahhetama, tekitab küsimusi ja tahet arutleda. Jaanil on selline sõber. 

Niisiis - Paolo Sorrentino film “La grande bellezza”, eesti keelde tõlgituna “Kohutav ilu”. Ma ei oska seda kuidagi ümber jutustada, aga see puudutab. Usun, et igaüht. Väärt sõber, kes kogu saalitäie mõtlema suunas.

Ja järgmisel päeval taas imetlemine. 

Teate, ma armastan klaverit! See on nii paindlik, kaunilt kõnelev pill. Ja kui keegi seda briljantselt valdab, on kuulamine lihtsalt nauding! Sel korral mängis Ralf Taal üksi ja abikaasa Kaiga neljal käel Chopini. Chopin on üks mu vaieldamatutest lemmikutest, mängin seda tihti ka ise, mis sest, et mitte nii kaunilt. Kõik need sillerdused ja keerukad üles-alla passaažid, see ülim meisterlikkus, mis kõlab kergelt ja lennukalt… Imeline! Ja nii tore, et olime kogu perega kuulamas. 

Sosistan siin salaja, et mul on veel kolme klaveri soolokontserdi piletid ootel- üks aprillis, üks juunis, üks sügisel. Ootan neid kõiki väga. Huvitav, nad tunduvad mulle praegu nagu eriti hoolikalt valmistatud hõrgutised, mida saab õigel ajal maitsma minna!

Pergolesi Stabat Mater on ka üks äärmiselt kaunis ja sügav teos. See kirjeldab Neitsi Maarja kannatusi, kui ta seisab oma poja Jeesuse risti all Tema ristilöömise ajal. Seda esitame pühapäeval koos kahe lauljaga, Marion Melniku ja Annaliisa Pillakuga Rootsi-Mihkli kirikus. Mina siis orelil. Hämmastav, et Pergolesi, kes elas vaid 26-aastaseks, oli suuteline kirjutama nii sügavat ja hingepuudutavat muusikat. Ilmsegelt on tegu geeniusega. 

Ka Chopin, kes elas kõigest 39 aastaseks, komponeeris eilsel kontserdil neljal käel esitatud Variatsioonid Mozarti teemale kõigest 17-aastasena! Meeletult tehniline ja seejuures imeilus teos. Mu trio on praegu 17… Mõtlemapanev.

Olen õnnelik, et mu ümber on nii palju kaunist ja märkimisväärset. Olen rahul, et tühist plära ja tuuseldamist on jäänud kordades vähemaks ja et rahulik elu toob nähtavale nii palju väärtuslikku. Kuidagi helde ja helge on olla!

Meri

 

Malaqueta rand Malagas

Meri peab olema. Seetõttu käisin kahel päeval Antequerast Malagas mere ääres. Spetsiaalselt, bussiga. Teisel korral ihuüksi. 

Meri peab olema. Malagas on see sini-sinine ja loksub rahustavalt hiiglaslikku suplusranda. Õnneks polnud veel päriselt hooaeg, vesi oli jahe ja suvitajate hordid polnud jõudnud liiivariba iga ruutmeetrit ära vallutada. Sain vaikselt istuda ja rulluvate lainete loksumist kuulata. Oli ülimõnus. 

Meri peab olema. Seetõttu mulle ei meeldiks lõunamaa pelgalt soojuse pärast. Sisemaa ja mäestikud on ka vahvad, aga ainult korraks. Kui lõunamaal talvituda, siis ikkagi rannikul. 

See sooja-sutsakas oli tõesti ülihea! Eesti talv oli ju nii hirmkülm, et iga keharakk lausa nurrub, kui ta viimaks päikese meelevalda anda. Kerge kiht päevitusõli ihule, tänulik naeratus suule - ja minek! Mere äärde, varvastega vette, hingega otse päikesesse.

Nüüd on akud laetud. Kojusõit võib tasapisi alata. Ja just selle teadmisega, et alati võib tulla tagasi. Lausa peab! 

Koorikonkurss

 

Ei mingit mañanat!

Ütleme, et kui inimesel on mõni nõrk külg, võib ta selle varjamiseks või sellest välja kasvamiseks “vindi üle keerata” ja hoopis kentsakam näida, kui oma senise “puudega”.

Seda asja kogesime täna hispaanlaste puhul seoses nende nõrga koha, ajatajuga. Vaesed mañana-vennad olid end nii ülikoletäpseks timminud, et asi oli teistpidi täiesti ajuvaba.

Akustika proov pidi kestma täpselt kümme minutit. Olime piisava ajavaruga kohal. Üks hispaania koor, kes pidi akustikat proovima enne meid, polnud ilmselt veel hotellist tulemagi hakanud. Nad ei teadnud, et nende rahvuskaaslastest konkursikorraldajad on läbinud taassünni täpsuse alal. Nende, nagu meiegi meelest on hispaanlased alati olnud “aega on” tüübid. 

Ühesõnaga, meid talutati enne neid kirikusse ja sätiti kohtadele. Ja siis pandi stopper käima! Kui olime veidi laulnud (mina klaveril), tuli üks korraldustoimkonna onu ja lehvitas me poole mingit paberit, nii et dirigendil ehmatusest sassi läks. Paberile oli kirjutatud “veel 5 minutit”. 

Kogusime end kiirelt ja kui järgmine paber “viimane minut” läbi onu käte meie peade kohale ilmus, me vähemalt segamini ei läinud. Pidime ainult kiirelt kirikust lahkuma. Aga see selleks. 

Enne konkurssi oli lahti laulmine. Koorid peavad ikka enne esinemist hääled lahti laulma, et esitatavad teosed kaunilt kokku kõlaksid. Nii meiegi. Lahti laulmiseks anti meile aega- tervelt 15 minutit! Ainult, et lahtilaulmise koht oli nelja minuti jalgsikõnni kaugusel esinemiskohast. Meid turvas teel sinna kaks noort kutti, kes teenisid ilmselt taskuraha. Pidime neile vastuvaidlemata järgnema, algul dirigendiga kahekesi, et vaadata, kas ses ruumis on ka klaver, ja hiljem kogu kooriga. 

Kui see ruum oleks kõikide konkureerivate kooride lahtilaulmispaik, oleks järgnev arusaadav. Aga see ruum oli kogu aeg vaba, ainult et meie ei tohtinud sinna ilma nende noorte turvajateta minna. Ja niikui me sinna läksime, pandi meile ka häälte lahtilaulmise aja piiramiseks stopper käima, mis tähendab, et me ei tohtinud oma hääli kellestki rohkem lahti laulda. Kui viis minutit oli aja lõpuni, kerkis me silme ette tuttav paber. Ja kui viimane minut sai läbi, ei tohtinud me enam kauem seal ruumis olla. 

Nii käisimegi katedraalist harjutuskohta nagu loomakari talitaja sabas ja meie hääleharjutused olid 15 minutiga limiteeritud. Huvitav, mis küll oleks juhtunud, kui oleksime 20 minutit hääli lahti laulnud? 

Igatahes on mul korraldajatele veel ettepanekuid: järgmisel korral võiks näiteks kaaluda käeraudade kasutamist, kui lauljaid eri harjutusruumidesse juhatatakse. Mine tea, mõni põgeneb ehk enne esinemist õigelt teelt ära! Valib vale, valvamata raja! Või teeb muu sarnase kuriteo! 

Võiks mõelda ka elektrišokile, kui peale proovi harjutusruumi kohmitsema jäädakse. 

Ja siisvõiks mõelda stopperi kasutamisele juba lennujaamast alates- et Hispaania pinnal poleks mingit ebavõrdsust. 

Kaeban siinkohal, et meie näiteks harjutasime konkursi eelsetel päevadel hommikuti hotelli fuajees. Kad teistel kooridel oli ikka sama võimalus? Või sai äkki teiste hotellide fuajeedes viisteist minutit vähem harjutada? Või ei saanud üldse, oh õudust? Nuhk lennujaamast sappa, ütlen ma!

Niisiis, Hispaania pinnal olgu kõik ülitäpne! Mañana-aeg olgu möödanik! 

Õnneks läks muidu hästi. 

Armas Jaan!

Armas Jaan!

Siin ma siis olen. Tahtsin Sulle kirjutada tänasele päevale, Sinu sünnipäevale kohase luuletuse, aga mõtted on otsekui ära hangunud. Võid minuga isegi kaasa kinnitada, et pikad otsad lennukiga ning samal ajal läbi põetud kõhuviirus keeravad loomingulisuse nulli, aga natuke olen ikkagi kurb! Ma ju igatsen Sind siin Hispaanias! Kena luuletus oleks nii kaunis kingitus! 

Aga teeme siis parem praegu nii, nagu igal õhtul- keerame end mõttes teineteise kaissu külili, üks meist loeb õhtupalve ja siis otsime nii kaua teineteise läheduses mõnusat pesa, kuni üheskoos uinume. Mis sest, et mina olen nii kaugel. Ja et sinul on sünnipäev. 

Kaugused on otsekui kaja või peegel. Nad moodustavad veel ühe kummalise helirea ja veel ühe kummalise pildi. Täiesti teistsuguse, veidike nagu unenäolise, aga ikkagi äratuntava ja oma. Ja muus osas on kõik samamoodi, kui tavaliselt! Armastus. Ikka armastus. Punkt. 

Palju õnne sünnipäevaks, mu elu armastus! 

Ööl vastu 12.03 Antequeras Lõuna-Hispaanias

Kevad tuleb

Kevad tuleb! See on imeline tunne, kui ta tulema hakkab! Kui õhk on taas tulvil kergust ja rõõmu. Kui taevas tõuseb taas kõrgemale ja muutub päris siniseks. Kui raagus puudest saad taas aru, et nende sees pulbitseb elu. Kui linnud hakkavad taas üha julgemalt rõkkama. 

Kui tahaksid minna õue ja tantsida tänavail. Väga lillelise kleidi väel. Tunda rõõmu naiseks olemisest, sest on naistepäev. Tunda rõõmu armastatud olemisest, sest on naistepäev. Libiseda kergelt üle oma naiseks saamise teekonna, moodustada selle õnnekildudest kaunilt kõlisev tuulekell. Unustada kõik raskused, mida oma kogenematusest või ekslikust meelest oma teele lubatud ja lennutada need kevadtuulega minema, sest on naistepäev. Haarata endasse erinevate naiste erinevad elusaatused ja püüda neis kõigis leida midagi head, sest on naistepäev. Tunda taas ühist naiseks olemise väge.

Neid mõtteid on lihtne mõelda, kui hinges on armastus. Aga mäletan ka aega, mil oli vaid püüd armastuse poole. Mäletan, kui armastus oli otsekui teisel pool klaasseina, kui tajusin seda vaid aimamisi. Jah, muidugi ütles mu naiselik vaist, mida igatsen, aga see oli kättesaamatu igatsus. Muidugi rääkis mu süda, missugune on mees, kes suudab mind päriselt õnnelikuks teha. Ja öelgu psühholoogid või omaarust teadjad pealegi, et õnnelikuks saab end teha vaid inimene ise. Jah, rahulolevaks saab. Jah, väärikaks saab. Jah, kauniks saab. Aga õnnest lendamise tunnet, kui tema sulle silma vaatab, kui tema sind puudutab, kui sa tema käte vahel uinud ja kui tema sulle läbi une sositab, kuidas ta sind armastab, seda ei saa inimene iseendale teha. See on next level.

Ah, kuidas naine vajab armastust! Olen ise igatsenud ja olen seda igatsust ka kõrvalt näinud. Näinud läbi valusate suhete, läbi lootuse, et kõik muutub. Tühjagi ta muutub! Aga kui ise juba “kaelast saadik sees”, ei saa ju enam välja. Ei oska. Olen lähedalt näinud, kuidas kaunid, targad ja tublid naised teevad armastuse otsimisel nutmaajavaid vigu ja kuidas nad seeläbi närbuvad. Nende süda kisendab armastuse järele, aga nad janunevad seda sealt, kust neile on juba mitmeid kordi öeldud ja muul viisil näidatud, et siit ei saa. Kahjuks nad ei kuule, sest igatsus ja puudujääk on liiga suur. Nad kraabivad kinniolevaid uksi, olemata seejuures rumalad. Nad vintsklevad abitult spiraalis, kus haigetsaamisele järgneb lootus, sealt edasi järgmine nätakas, uus leppimine, lootus ja taas valu ja pisarad. Vaesed naised…

Vahel ma puudutan oma meest, kui ta magab. Et kas ta on tõesti olemas. Et kas ta on täna ka olemas. Ja ohkan kergendatult, kui ta seepeale sügavamalt hingab. 

Temast algas minu naiselik vabadus, minu lend, minu looming, minu julgus, minu eneseteadvus. Jah, kõik see oli mul teoreetiliselt olemas ka varem, tabeli või skeemi kujul, loogikas, loetus, õpitus. Aimamisi. Kogu eelneva elu olin kõndinud pruudina altari ette, jõudmata kunagi kohale, temaga langes aga minu loor. Sain päriselt naiseks. Kui sellele mõtlen, jääb mul veel praegugi hing kinni…

Las see kevad siis tuleb! Las õhk olla pinevusest tulvil, las tulla vahele veel külmasid päevigi, aga see teadmine, et ta on varsti kohal, on ometi nii-nii ilus. 

Ärge laske endale liiga teha, armsad naised! Ärge laske. Ma tean, et mis mul viga seda rääkida, aga igatsuse loori tagant ei paista see kõik piisavalt selgelt. Olla kellegi poolt pidurdatud, vigastatud või väärtusetuks väänatud, sel pole mõtet. Ta on see, kellena ta on end sulle juba tuhat korda näidanud. Ta ei muutu. Temaga jäädki, loor näol, rändama altari ette, mida pole tegelikult olemas.  

Oijah, see meie ajalugu, minevik, hambad ristis teekond. Need kallid õnnetud esiemad. Karmid ajad. Igatsus, millel polnud vastust. Las ma tantsin teid kõiki täna õnnelikuks, oma lillelises kleidis! Las ma keerutan nii, et pärlid lendavad kaelast! Nii et päkad löövad tuld… 

Süsteemi ohver 2.

 

Ta on minu lähisugulane. 

See algas hiilivalt ja algul ei pannud keegi seda tähele. Tegu on vaikse ja üldsuse tähelepanu vältiva inimtüübiga. Oma päritoluperes oli ta kolmest lapsest noorim ja vanemate poolt väga hoitud, kuna oli palju haige. Tal ei olnud palju sõpru, vaid mõned üksikud. Talle meeldis üksinda tegutseda, näiteks joonistades võis ta mõne detaili filigraanseks muutmiseks veeta tunde. Koolis läks tal hästi. 

Peale gümnaasiumi läks ta õppima teise linna. Siis ei olnud ta enam nii palju oma pere vaateväljas. Tagantjärgi mõeldes olid juba siis tema sõprussuhted sellised, et tema vähesed sõbrad olid ta jaoks otsekui gurud või iidolid, keda ta pimesi järgis, kaotades iseenda. Kuniks ta neis ükshaaval pettus. 

Ühel suvel ülikooli ajal viibis ta ühe oma kursuseõega kogu suve Siberis Vissarioni kogukonnas. See kursuseõde oli seal usu tõttu, tema läks aga huvi pärast kaasa. Siberis hakkas ta taimetoitlaseks, mida on ta siiani. Samuti ei tohi üheski tema riideesemeist olla midagi loomset. Muus osas seal kogetu teda märgatavalt ei mõjutanud. Seal valitsevat usku ta omaks ei võtnud. Aga umbes sellest ajast, nii paarkümmend aastat tagasi, võis kõik alljärgnev alguse saada.

Peale ülikooli ei leidnud ta kuidagi oma kohta. Ta jooksis kaasa nii ühe, kui teise “iidoli” ideedega. Õppis ülikoolides lisaks olemasolevale kaks uut eriala, vähemalt ühes tegi magistrikraadi, katsetas ühe ja teise tööga, aga püsivalt ei jäänud pidama mitte millegi juurde. Samuti ei õnnestunud tal pikka aega leida oma isiklikku eluaset, vaid jagas mitmeid kortereid mitme eri sõbrannaga, keda algul jumaldas, aga kelles õige pea pettus. 

Juba sel ajal oli ta oma vanemate suhtes iseäranis trotslik. Nende elu ja arvamused ei olnud tema jaoks kunagi õiged. Samas ei õnnestunud tal neist ka lahti lasta, sest teisest küljest ta vajas neid. Ta veetis enamuse suvesid nende maakodus. Nad küll tülitsesid palju, aga tal ei olnud ka muud väljundit, sest sõpru tal selleks ajaks enam ei olnud. Tema sõnul olid loomad olulisemad kui inimesed. Vanemate koer oli kuni tolle surmani ta jaoks tähtsaim elusolend. 

Järk-järgult hakkas ta käitumises toimuma muutusi, aga esialgu ei pannud keegi seda tähele. Kui ta oma esimese päris oma korteri üüris, väitis ta, et üks endine sõbranna käib ta maja ümber luusimas. 

Sel ajal pidas ta veel oma keha eest hoolitsemist väga tähtsaks ja käis usinasti trennis. Nii tuli ta järgmiseks lagedale väitega, et seesama sõbranna käib ta trennis ja filmib teda salaja. Neid “filmijaid” lisandus sinna trennigruppi veelgi. Aga ikka ei pannud me midagi eriskummalist tähele. Arvasime, et küllap inimesed filmivad oma harjutusi ja tema on lihtsalt liiga tundlik. 

Tema eneseotsingud jätkusid, aga ta ei leidnud mitte kusagilt seda päris “oma kohta”. Eriskummalisel kombel sattus ta alati ühte kollektiivi kas psühhopaatide või päris napakatega. Järk-järgult tõmbus ta kõikidest suhetest eemale. Ta lahkus kõikidest oma töökohtadest, olles igas neist vaid lühikest aega töötanud. Kuidagi õnnestus tal siiski osta oma kodu. Aga ka seal ei leidnud ta asu. Kõik, kaasa arvatud lagi, olid selles korteris valedest materjalidest ja ta raiskas arutult aega neid üles kiskudes, oskamata ise asja “tervislikuks” parandada. Taas tuli küsida isa abi, samas olid vanemad juba siis tema silmis väga halvas kirjas. Ta jäigi oma vanematele “suureks nõudlikuks titeks”. Aga see on vaid “lisakiiks”.

Siit edasi hakkas juhtuma asju. Esiteks ilmus tema akende vaatevälja üks “ahelsuitsetajast” mees. Kui tavapäraselt selliseid asju ei märgatagi, siis tema sõnade kohaselt käis see mees suitsetamas nimelt siis, kui tema parasjagu aknast välja vaatas. Ühesõnaga- see mees andis talle märku, et ta on tema jälgimise all. 

Järgnevalt hakkas too ahelsuitsetaja talle ka tema igapäevastel käikudel ette jääma. Küll passis ta tema koduteel põõsates, küll kükitas kusagil raudtee juures. Ja siis järgnes ta juba talle ka randa- tema turvapaika, kus ta igapäevaselt käis närve puhkamas. Hakkasime aru saama, et asi pole päris õige. 

Et “ahelsuitsetaja” jätkas oma ahelsuitsetamist, meisterdas mu lähisugulane oma akendele sirmid. Ta tegi oma toad sirmidega pimedaks, et ahelsuitsetaja tema toas liikumist ei näeks, kuigi neist akendest polnud võimalik tema tuppa näha. (Sirmid olid akende ees paar-kolm aastat. Siis kolis too mees vist minema.)

Sirmide paigaldamisest alates hakkas “ahistaja” oma rõdul suitsetama just sel hetkel, kui mu sugulane parasjagu välisuksest õue astus. Ta esitas tema kohta politseile kaebuse. Asja kontrolliti, aga jõuti järeldusele, et inimene võib oma kodusaknal ja rõdul suitsetada nii tihti kui soovib ja selleks ei pea küsima naabrite luba.

Edasi sai suitsetaja-mees endale paarilise. Las olla tema koondnimetuseks Hallpea. Ühel hetkel hakkasid  ahelsuitsetaja ja Hallpea  “paljunema”, st jälitajaid tekkis juurde. Eriti ohtralt siiberdas neid rannas. Minu lähisugulase sõnul oli tegemist stalkerite pundiga. 

Need inimesed, kes mu sugulast jälitasid, andsid talle ka pidevalt erinevaid märguandeid, et nad seda teevad. Näiteks tegi üks rannas puusaringe- ikka selleks, et mu sugulasele märku anda, et ta on jälgitud. Teine istus bussis ta kõrvale ja võttis välja täpselt sama kohukese, kui mu sugulasel kotis. Ka see oli märguanne. 

Selleks ajaks oli meil selge, et meie armsa inimese psüühikaga on miskit kardinaalselt sassis. Hakkasime andma vihjeid, et ta peaks arsti juurde minema. See vihastas teda väga. Ta tahtis hoopis seda, et me ühes temaga need jälitajad oma tegude eest vastutavateks teeksime. 

Õige pea tuli välja, et too ahelsuitsetaja ja vist ka nood hallpead töötavad kohalikus korteriühistus ja kohaliku valla haldusosakonnas. Jälitajate ringiga ühines nüüd haldustöötajate kaubik. Too kaubik hakkas mu sugulasele koos hallpeadega süsteemselt järele sõitma. Kaubik teadis täpselt, et ta ärkab väga vara ja läheb juba poole kuue ajal tööle. Ta passis sel ajal välisukse juures, hiljem sõitis mu sugulase bussiga kaasa, kõrvalreas. Samal ajal olid mõned inimesed ka bussis ja üks andis oma “teadmisest” pidevat märku sellega, et võttis mu sugulase koha ära, kus ta armastas istuda. Mõned filmisid teda.

Kui mu sugulane vahest mõnes teises peatuses bussist väljus, kui oli harjumuspärane, olid ka seal juba valvurid platsis. Selgus, et tema teekonnaga tegeleb juba palju suurem võrgustik, kui ta esialgu arvas. Hallpead ja muud kas filmisid või andsid muid märguandeid. 

Teisele poole mu sugulase vastasmajja siginesid ka jälitajad, need asetasid oma kaamera otse mu sugulase aknasse. Kui me küsisime, miks nad seda teevad, oli mu sugulase vastus, et nad soovivad temast vabaneda ja ta korteri endale saada. Sest talle meeldib vahel rõdul istuda ja see neile ei meeldi. Stalkerid, ütles ta, ei löö risti ette millegi ees. Kuidas saab inimese korteri ära võtta, kui tal pole võlgu ja ta elab oma vaikset elu, jäigi selgusetuks.

Paar aastat tagasi käisin temaga koos psühhiaatri juures. Põhjus, miks ta mind endaga kaasa lubas, oli see, et ta ise arvab enesel olevat autismi. Läksin nii-öelda tugiisikuks. Tõsi, lisadiagnoosina ongi tal diagnoositud autismispektri häire, tema oskamatus inimestega suhelda, vaid enesele keskendumine ja muud tundeelu ja toimetuleku puudujäägid kinnitavad seda. Psühhiaater ütles kohe, et palun, te peaksite haiglasse tulema, teile oleks koheselt koht olemas. Need mõtted, mida te väljendate, on luulumõtted, rõhutas ta mitmeid kordi. Me saaksime teid ravida, kui te vaid veidi oleksite nõus haiglas olema - need kaovad, uskuge mind, kinnitas ta.

Minu lähisugulane ei võta ühtegi rohtu. Mitte ühtegi. Ta tellib oma toidugi pakendivabalt paar korda kuus kastidega otse oma kümkappi. Arsti jutt vihastas ta korralikult välja. Kui mina seal kõrval piiksatasin, et mõtle nüüd järele, mis on kõige hullem asi, mis sinuga haiglas saab juhtuda, miks sa ei võiks pakutud ravi proovida, olin silmapilkselt vaenlane. Iga natukese aja tagant kuulen, kuidas “Maris lõi mulle arsti juures noa selga” või et “Marisel on vaja, et mind hullumajja pannakse”. Arst laiutas käsi. Kui inimene pole enda ega teiste inimestele ohtlik, ei saa tema ega patsiendi lähedased mitte midagi ette võtta. Kui ta nõustuks, võetaks teda kohe haiglasse, sest sellele haigusele on ravi olemas. Aga ta ei nõustunud.

Tänaseks on asi võtnud kolossaalsed mõõtmed. Teda jälitatakse kodus (kaasatud on kogu ta koduvald, pluss Omniva, mis inimestele kirju laiali kannab), teel tööle (kaasatud on bussipark ja politsei), tööl (kaasatud on koristaja, klaverhäälestaja ja suurem osa õpetajatest), rannas, mis on tema väepaik (seal on peaaegu kõik juhuslikud jalutajad kaas-stalkerid) ja hoolsalt jälgitakse ka tema telefoni ja arvutit. Ta elab kogu aeg kohutava hirmu foonis, sest see ongi tema reaalsus! Tal puudub igasugune energia päris elu elamiseks. Asi muutub üha hullemaks.

Viimasena on ta kogu perekonna tituleerinud julmuriteks  (kuidas ma küll varem selle peale ei tulnud, et mu oma pere teeb mu hävitajatega koostööd, ütles ta) ning meie telefoninumbrid on blokeeritud. Kui varem sai ta elusolekut vähemalt peretšäti kaudu kindlaks teha (ta luges seda aeg-ajalt), siis nüüd on ta peregrupist lahkunud. Ta ei suhtle mitte ühegi inimesega!

Nüüd jõuan asja tuumani. Eesti Vabariigi seaduste kohaselt ei ole kirjeldatud inimestele võimalik kohaldada sundravi. Ka siis, kui on ilmselge, et inimene ise end aidata ei soovi/oska, aga ta seda väga vajaks. Kui ta reaalsus ongi see, et talle on kohaldatud kolossaalne jälitusaktsioon ja seda “tõde” ei suuda keegi ümber lükata. Asi süveneb päev-päevalt. 

Inimene käib ammuilma ringi ilma telefonita, sest sealtkaudu teda jälgitakse. Ta ei vasta päevade kaupa kellegi kõnedele. Tema vanad vanemad on murest murtud ja käivad aeg-ajalt linna teisest otsast ta koduaknast valgust otsimas, et saada kinnitust, et ta on elus. Ta kinnitab, et vihkab neid ja pole neile juba aastaid õnne, häid jõule või head emade-isadepäeva soovinud. Ta ei osale ühelgi pereüritusel. Me kõik oleme “reeturid”, kes on ta “kurjategijate meelevalda jätnud”, kuigi oleme teda pikki aastaid püüdnud aidata, võtnud aega, kuulanud, rääkinud, suunanud vaikselt ravile, ignoreerinud halbu sõnu ja sõimu. Üsna keeruline on eakatele vanematele pidevalt kinnitada, et see, kes nendega nii inetult haugub, ei ole tema, vaid ta haigus. 

Aga ta käib tööl. Varahommikuti koristamas. Jälitajate kiuste. Kolme kõrgharidusega psüühiliselt haige inimese jaoks on see ainus töö, mida ta suudab teha. Sest hommikuti on töökohas vähe rahvast, ainult jälitajad. Näiteks klaverihäälestaja müratab just teatud hetkedel akorde, et anda märku, et “ta teab”. Ja kaaskoristaja viipleb ristmikul, kui ta bussiga mööda sõidab, et anda omakorda märku, et “temagi teab”. Inimesi, kes on kaaskiusajad, lisandub pidevalt. 

Peale paaritunnist tööd läheb ta koju ja magab kogu päeva, sest energiat lihtsalt ei ole. Või soojemal hooajal läheb randa, kus võitleb küll kiusajatega, aga istub siiski päevade viisi kuni päikeseloojanguni. 

Ta saab ka mingit invaliidsus või töövõimetuspensioni. Mida täpselt, seda ei tea keegi, sest Eesti Vabariigi seaduste kohaselt ei saa seda infot jagada mitte ühelegi täisealise inimese lähedasele, kui ta pole just vastutusvõimetuks tunnistatud. Perekonnale ei tohi isegi seda öelda, kes on inimese perearst.

Üks nüanss lisandus sügisel. Kuna pere “ta reetis”, hakkas ta ise “materjali koguma ja salvestama”. Nii kirjutas mulle korraga üks ta naabritest, kes oli minu meiliaadressi leidnud internetist ja ütles, et mu sugulane pildistab tema peret iga kord, kui need temaga kokku juhtuvad. Ka tema lapsi. See olevat väga häiriv. Ka tööjuures ja mujal pildistab ta ohjeldamatult. Ta arvuti kõvakettad on “materjalidest”  umbes (seda avastas üks itimehest sugulane, kelle ta kutsus oma arvutist “häkkerit tuvastama”). Niisiis on ahistatavast saanud ise ahistaja - nende jaoks, kes tema haigusest ei tea. 

Pika jutu lõpetuseks- kas sellises olukorras on üldse mingit võimalust, et inimene saaks ravile suunatud? Kes vastutab, kui temaga midagi juhtub? Kui ta kuhugi kaob? Kui ta endaga midagi teeb- sest see haigus üha süveneb? Ilmselgelt oleks ravi pidanud algama juba aastate eest, aga kõik laiutavad käsi. Perekond on ahastuses. Inimene, kes on erakordselt andekas nii kunstis, kirjanduses kui muusikas, kes on töötanud muuhulgas aastaid õpetaja, helindaja, toimetaja ja raamatukoguhoidjana, ei tee mitte midagi muud, kui põgeneb “jälitajate” eest. Viimastel andmetel on ta ka oma kodu eest hoolitsemise ja enda pesemise unarusse jätnud ning vahel ei söö ta päevade viisi. Kas tõesti tuleb ära oodata katastroof? 

Ma ei kirjuta siia selle haiguse nime, sest ma pole arst ja mul puudub õigus panna diagnoosi, kuid on küllap on aimatav, millega tegu. Kõige olulisem on aga minu jaoks hoopis fakt, et seda haigust saab raviga väga hästi kontrolli all hoida ja inimene saaks täiel rinnal elada elu lõpuni. Miks seda siis rakendada ei saa, kui inimese haiguse puhul on tegemist just sellise aju “vimkaga”, et ta ravi vajalikkust mingil juhul ei tunnista?

Midagi on psühhiaatria selles valdkonnas väga valesti. Kas tõesti mingit abi ei ole?