Sügisesed meeleolud

 Hommikul olin tujutu, sest ilm oli maksimaalselt pilves ja taevast sadas alla midagi tihedalt valget. “Lumi”, kilkas ülejäänud mu pere, “kui lahe!” Mina aga vajusin veelgi sügavamasse tusameele talve. “Ma tahan Hispaaniasse”, tõin viimaks kuuldavale nutuseguse hüüatuse, “ma tahan Portugali! Itaaliasse!” Jaan vaatas mind kui tulnukat. “Kuule, meil on neli aastaaega!”, püüdis ta minuga heaga, “ja meil on rahuaeg, meil on soe kodu, meil on…”

No loomulikult on tal õigus, aga kui parasjagu nii hirmsasti Hispaaniasse tahad, et oled valmis koheselt kohvri pakkima, kui see kuidagigi võimalik oleks, ei veena ka kõige loogilisem jutt. Tundsin taas, kuidas mulle üldse talv ei meeldi. Ei meeldi, noh! 

Läksin klaveri taha. Armastan muusikat väga. Mulle meeldib tohutult klaverit mängida. Olen hingelt romantik, andke vaid Chpin, Schubert, Schumann või Debussy…

 Praegu harjutan Tšaikovskit. Kas te teate tema geniaalset klaveritsüklit Aastaajad? Kas teile meenub sellest Oktoober, alapealkirjaga Sügis? Kuidas saab midagi nii hingeminevat kirjutada, kust see heliloojal tuli? Kuulake vaid neid kauneid dialooge parema ja vasaku käe vahel! Need meloodiajooned on otsekui armastajad, kes lõpetavad teineteise lauseid. Või õhus liuglevad sügislehed, kord pillutab tuuleke üht, kord teist. 

Ma ei tea, kas suudan seda homsel kodukontserdil mängida. Keskmine osa nõuab mõnusalt täpset vasakut kätt. Minu kaootilise harjutamise juures muutub vasak pikapeale laisaks ja tahab vahel mööda lüüa. Seda ei saa ometi lubada, niisiis harjutan veel ja veel. 

Jaan kuulas, kui harjutasin. Mulle meeldib, kui ta kuulab. Mulle tundub, et ta peab mind paremaks pianistiks, kui ma tegelikult olen. Mulle tundub, et ta lihtsalt armastab mind. Siis tundubki kõik imeline, mis teine teeb. 

Aga ega meie kodukontserdid polegi mingid konkursid. (Appikene, kuidas ma jälestan igasuguseid rittapanekuid!) Meil on puhas musitseerimise ja luulelugemise ja juttude vestmise rõõm. Kutsume, tunnetame inimeste kooskõlasid, mõtleme, mis võiks järgmisel korral olla teisiti. 

Olen viimasel ajal kuulnud väga paljusid kurtmas, et enam ei suhelda, ei käida kellegagi läbi, ei saada kokku. Looge traditsioone, olen sellistel puhkudel öelnud. Tehke, mis teid kõnetab - ja kaasake inimesi, kes teid kõnetavad. Jah, see nõuab mõningast pingutust, aga mis sest! Mina olen enamuse meie pere traditsioone algatanud väikeste laste kõrvalt. See oli küll keerukas, kuid pelgalt väikelastega kodusistumine oli veelgi tüütum ja keerukam. Ja muide, ma pole mingi ekstravert. Inimestega lihtsalt tuleb suhelda. Üksindus hakkab psüühikale. 

Kui klaveri tagant tõusin, oli päike väljas. Lisann oli juba eelnevalt mulle pilvedes ühte sinakat “auku” näidanud, aga sellest ei uskunud ma midagi head. Nüüd tõdesin, et päike oligi pilvevatist läbi tunginud. Seda kollakat kuma, mis voogas üle kogu meie õue oli võimatu eirata. See polnud küll sama kirkalt särav, kui suvel (ja nagu Hispaanias), aga oli ometi päike. Meie oma Põhjamaa madal päike. Külm, aga siiski valgust andev. 

Mu tuju läks palju paremaks. Igatsen jätkuvalt soojust ja valgust, aga kuna minu inimesed on siin ja tulevad homme taas kokku, olen ikka väga õnnelik. 

Vaadake, millised sätendavad piisad. Nii rõduäärel kui okstel. Briljandid!

Aeglased hommikud

 Minu jaoks pole lause: appikene, mul on täielik hullumaja, enam absoluutselt atraktiivne. Nii mõtlesin hommikul autos valgusfoori ees ripsmeid värvides. Pidin olema 9st linnas, aga väljusin kodust 7 minutit mõeldust hiljem, sel ajal on teadagi liiklusummikud, niisiis läks närveldamiseks. Noh, sai end vähemalt roolis ilusaks teha.... 

Edasi läks kõik minutilise täpsusega - proov kirikus, juuksur, koosolek teises kirikus, matus Pärnamäel, esinemine kirikus, kohtumine, vanemate külastamine ja viimaks Lisanniga vitraaži töökojas käik tema kursusetöö tarvis. Mõtlesin, et tahaksin ka mõne vitraaži valmistada. 

Aga jah, kiired päevad ei ole enam minu jaoks, see eluetapp olgu nüüd möödas. Mulle meeldivad pikad rahulikud hommikud. Sellised, kus keeran end hommikumantlisse, hõljun allkorrusele ja vaatan, kuidas mu elu armastus, kallis abikaasa Jaan kaminasse tule teeb. 

Sätin teevee keema. Libistan hommikumantli toolile, mul on seljas kerged spordiriided, teeme Jaaniga praksuva kamina kõrval oma viit tiibetlast. Panen munad ja paar brokoliõit keema. Täpselt neli minutit, siis jääb kollane vedel ja brokoli krõmps. Samal ajal valmistan lastele mõned grill-võileivad. Vahel, kui ma palun, teeb Jaan kaeraklii putru, uskuge, see on maailma parim puder, sest ta segab sinna ka lahtiklopitud muna. 

Me sööme tervislikult. Muna kõrvale võtame kergelt röstitud täistera sepikut, millele valame äsja Hispaania oliivikasvandusest kaasa ostetud õli ning peale paneme kas lõhet või siiga. Mulle meeldib munale lisada Saaremaa taluniku Taneli vürtsikat majoneesi. Vahel teen röstsaiale määrimiseks hoopis avokaado-munavõid. See käib avokaado, muna ja kodujuustuga ja on samuti imehea.

Brokoli, paprika, kurk ja tomat on hommikusöögi kindlad värsked lisad. Vahel keeran kokku ka toorsalati beebispinati või rukolaga, millele lisan samuti avokaadot, tomatit ja kurki, aga ka mangot, granaatõuna seemneid ning salati seemnesegu. 

Hommikusöögi nautimiseks peab olema aega. Lastel seda paraku pole, mõnele tuleb grill-võileib lausa paberkotikesega kaasa anda. Head päeva saab aga kõigile lehvitada. 

Jaan õnneks tavaliselt ei kiirusta - kui meil just trennipäeva pole, aga sel juhul teeme hommikusöögi tseremoonia alles tagasi jõudes. Kell pool seitse pole minul küll veel mingit söögiisu, küll aga kell pool kümme!

Hommikusöögi eel palub Jaan päevale rahulikku kulgemist ja Jumala head juhtimist. Räägime kummagi päevakava läbi. Vahel jään mina veel kauemaks istuma ja lonkshaaval teed jooma. Köögiaknast on hea ülevaade hommikusest ilmast. Vahel käib üks tihane aknale koputades tervitamas, ta tegi seda ka eelmise aasta külmal perioodil. 

Hommik, mil ei pea kiirustama, koondab mõtted ja tegevused selgesse, tähtsuse järjekorras ritta. Rahuliku hommikuga päevadel on hoopis kindlam minek - tead, kuhu suunas tormata. Ei, nüüd enam mitte tormata, vaid kulgeda!

Võrdne partnerlus

Armastus annab vabaduse

Sina ei ole kellegi teise oma. Sinu keha ei ole kellegi teise oma. Sinu tahe ei ole kellegi teise oma. Sa oled oma abielus või suhtes, sest sa tahad seda. Kui sa ei tahaks, oleks sul õigus suhe või abielu igal ajal lõpetada. 

Sa suhtled, kellega tahad. Sa võid minna, kuhu tahad. Sa võid teha, mida tahad - tegeleda hobidega, käia teatris, spordisaalis, reisil. Keegi teine ei saa sind sundida su tegevustest loobuma, kui ta ise parasjagu neid koos sinuga teha ei soovi või kui need teda ei huvita.

Sa võid kanda riideid, mis sulle meeldivad, soengut ja ehteid, mis on sinu arvates ilusad. Sa võid vestelda, kellega soovid. Sa võid naerda ja naeratada nii palju kui süda kutsub. Su partner peaks tundma rõõmu sellest, et sa särad. 

Sa ei pea tegema partneri poolt pealesunnitud asju. Sa ei pea olema tema teenija, kokk või koristaja, kui see sulle ei meeldi. Sa ei pea rahuldama ka tema seksuaalseid vajadusi, kui need ei ole sinu jaoks okei. Sinu keha on sinu oma ja lubad seda kohelda ainult armastusega. 

Sinu hea kaaslane ei nuhi su järele, ei kuula su kõnesid ega loe su kirju. Ta austab sinu isiklikku ruumi. Saad teda alati usaldada, ta ei keera seda kunagi sinu vastu. Su partner ei jäta sind üksi, kui sul oleks teda vaja. Ta jaksab olla hoolival viisil su kõrval ka sinu jaoks keerukal ajal. Su kodu on su kindlus, mitte vangla ega hullumaja.

Sina ei vastuta kellegi halva tuju ja närvimineku eest. Sa ei vastuta kellegi alkoholi tarbimise tagajärgede eest. Sa ei pea kellegi tuju ära arvama ega vastuta kellegi reaktsioonide eest. Sul peab alati olema kindel ja rahulik koju minna. Sa tahad partneriga oma päevasündmusi jagada, sest tead, et ta kuulab sind ja rõõmustab koos sinuga. Sa ei pea oma partneri eest midagi varjama, kuna äkki see ei meeldi talle. Sul on oma suhte osas partneriga jagatud vastutus. Su partner on päriselt täiskasvanud inimene. 

Kui sa vastasid kõikidele või peaaegu kõikidele väidetele “jah, minul on küll nii”, on mu süda sinu pärast rahul. 

Need laused aitavad sul natuke vägivalla maailmas orienteeruda. Muidugi tunned ka “kõhutundega” ära, kas sinu suhe on vägivaldne, kas see kurnab sind, teeb sind õnnetuks, võtab sinult elurõõmu. Oh, kuidas me oskame end ära petta mõtetega, et á la “ta ju ei peksa” või “kui rohkem pingutan, ehk ta siis muutub” või “vahepeal on meil ju täiesti hea”. 

Sisimas tead sa oma suhte seisu paremini, kui mistahes terapeut. Meie, terapeudid, alustame ju ikka valgelt lehelt ja peame ära kuulama ka selle, mis on sinule ammu ilmselge. 

Osade ülalpool toodud küsimustega saab paariteraapias töötada ning suhe võib paraneda, kui kumbki pool oma tegevust või tegevusetust mõistab ning oma käitumist muudab. Süsteemselt vägivaldsest suhtest tuleks aga lahkuda. Sul on üks elu ja halvale suhtele kaotatud aastaid kahjuks tagasi ei saa. Parem õudne lõpp, kui …

Ahjaa, üks hea nipp veel - mõtle, kas sooviksid sellist paarisuhet nagu sinul, ka oma lastele. See mõte raputab paljud üles. 

Tige tädi ja ärandatud kapp

 

Ta tuli mulle peaaegu selga. 

Olin just lõpetanud trenni ja kohmitsesin parasjagu oma riidekapi juures. Ta seisis korraga täiesti mu selja taga ja kui ma end sirgu ajasin, puhises ta vihaselt, pöördus järsult mõni kapp kaugemale ja podises: “eks mul tuleb siis siia minna…”.

Mis käis minu peas? Esmalt see, et ma pean tal ruttu eest ära minema. Et just mina pean minema. Et ma pean vabandama, et tal ees olen. Et ma pean vabandama, et ma just selle riidekapi valisin. Tema tahtis seda ju endale!

Õnneks kogusin end kiiresti. Oot-oot, mõtlesin, see aeg on küll ammu möödas, mil pidin end kellegi ees nähtamatuks või vähemalt õige pisikeseks tegema! Kui ma pidin eest ära minema - või tundsin, et pidin. Halloo Maris, mõtlesin, sa oled nüüd juba täitsa suur tüdruk, siin spordiklubis pole kellelgi isiklikke kappe, see tädi on lihtsalt veidi “ohoh”. 

 Niisiis jäin oma kohale pidama ja isegi pesema enam niiväga ei kiirustanud. Selles kappide vahes oli enamus riidekappe täiesti vabad ja ruumi maa ja ilm! Ka teistes kapivahedes ei tundunud kedagi olevat. Panin rahulikult trenniasju kotti. 

Ta tuuseldas otse mu kõrval nagu segane. Mina ringutasin ja vaatasin, mis feissis uut. Ta loopis oma asju kappi ja kapist välja. Mina lappisin oma riideid enneolematult hoolikalt kotti. Ühtäkki märkasin, et mu kapi võti on kadunud. 

Kui oleksin kapi ukse lahti jätnud ja dušši alla läinud, oleks ta mu asjad põrandale visanud ja enda omad asemele pannud. Aga kõnetada ma teda ka ei julgenud, sest ta podises iseendaga lakkamatut dialoogi ja sekkumine olnuks ohtlik. 

Mu kahtlus, et kapivõti on vihase tädi riidekuhila all, osutus tõeks. Kui eakate trenn pihta hakkas, viskas ta oma viimsed hilbud kappi, minu kapi võtme virutas aga madallennul mööda pinki minu suunas. Ta näoilme väljendas selle osas ülimat jäledust.  

Iseenesest ju tubli, et ta eakate trennis käib. Aga mõte, et mõnel lapsel võib olla nii tige vanaema, ei mahu mulle kuidagi pähe. 

Jaan arvas, et tema oleks küll tädile selgatuleku pärast käratanud. Mulle ei jõua aga teatud asjad koheselt pärale ja seetõttu ei oska ma ka adekvaatselt reageerida

See, et ma paigale jäin, oli isegi tubli. Aga vägivallast kavatsen üht-teist veel kirjutada. 

Aasta isa

 Homme on taas isadepäev. Isadepäev on minu arvates küllaltki “õrn” püha, sest olgugi neid tublisid mehi, kes ühel või teisel viisil isa tiitlit kannavad, meie seas palju, pole kaugeltki mitte kõikidel perekondadel võimalik valida oma Aasta Isa, kuigi peaks. Paljudele lastele võib see päev olla ebamugav või lausa valus. Mis ei tähenda, et isadepäeva poleks vaja. Vastupidi, seda on väga vaja! Lihtsalt, hea isa tähendus tuleks vist veidi tänapäevasemaks täpsustada. 

Meie, nõuka-aja järeltulijad, ei ole veel kaugeltki suutelised minema süvitsi teemas, mis teeb ühe isa tõeliselt heaks isaks. Paljud meist vajaksid tundekasvatuses tõsiseid järeltunde. Olen kindel, et samavõrd, kui meil on mõnedes peredes heade isade põud, loobitakse teisalt seda tiitlit liiga kergekäeliselt neile, kes justkui olemas, hinnates kaugelt ja pealiskaudselt kusagilt arhailisest vaatenurgast, hoomamata, mida see sõnapaar tegelikult tähendab. Olen antud probleemi päris palju kõrvalt näinud ja mõne juhtumi puhul ka appi tõtanud - kui mind on palutud. 

Noorte põlvkond, kes üha enam targalt ja teadlikult pere loovad ning lapsevanematena võrdsel, iseennast ja partnerit väärtustaval positsioonil tegutsevad, tajub neid asju tunduvalt paremini. Eks neil ole jälle omi probleeme, näiteks see, et pere jäetakse üldse loomata, kulgetakse üksi, elatakse iseendale. Aga see on juba hoopis teine teema. 

Mul endal on vedanud. Minu maailmas on lausa kaks Aasta Isa. 

Neist esimene on mu enda isa. Jah, mu hea isa pälvib Aasta Isa tiitli igal isade- ja muul päeval aastas. Olen sellest siinsamas blogis juba 2015.aastal nõnda kirjutanud:

https://maris74.blogspot.com/2015/11/issi.html

Minu jaoks teeb mu isa Aasta Isaks nii palju erinevaid asju, et kõige selle väljatoomine muudaks mu postituse liiga pikaks. Seetõttu koondan täna selle tiitli tema enda poolt kunagi välja öeldud lausesse “mul ei ole vaja mingeid kingitusi, mu kõige parem kingitus on see, kui kogu pere on koos.” Kogu pere, see oleme meie, tema kolm last, seitse lapselast ja kaks lapselapselast. Proovime ta unistust ikka ja jälle täita. 

Teine Aasta Isa on aga minu abikaasa Jaan. See võib tunduda jahmatav, sest Jaan ei ole ju üldsegi minu laste isa, tal on enda lapsed oma esimesest abielust ja rikkalik kärgperes elamise kogemus, ühesõnaga, ta on praegusel ajal üha rohkem leviva sarimonogaamia (mitu pikka järjestikust suhet või abielu eluaja jooksul) peaaegu õpikunäide. Aga mitte see ei ole oluline!

Omistan Jaanile Aasta Isa tiitli seetõttu, et ta on imeline inimene. Nii hästi, kui tema, ei oskaks meie peres toime tulla ilmselt mitte keegi. Jaan on muutnud meie kodu turvaliseks - sest minul on siin ülimalt turvaline olla. Ja suur osa sellest, miks mul on meie kodus turvaline olla, on seetõttu, et näen, et minu lastel on meie kodus turvaline. Nad näevad, et nende ema on õnnelik ja rahulik - ja see on kõige tähtsam. See õpetab ju neidki, mida ühe tõesliselt hea suhte juures tähele panna. 

Jaan on ühtaegu olemas ja tagaplaanil. Ta ei ole mu laste isa, aga ta on nende ema mees. Mida see tähendab? Esmalt seda, et Jaan ei soovi sekkuda nn “kasvatuslikesse küsimustesse”. Ta sekkub vaid siis, kui mina seda palun. Näiteks kui meil on mingil teemal perekoosolek, kus on vaja mingid kodused asjad või reeglid paika panna. Samas kuulub ta 100% meie sekka. Mida see tähendab? Seda, et Jaanil puudub igasugune konkurents või armukadedus minu laste osas. Ta ei hoia mind kiivalt ainult endale. Kui me läheme näiteks jalutama ja mõni laps soovib meiega ühineda (mõelda vaid, nad soovivad seda vahel!), võtame kõik rõõmuga kampa. Sama on teatri- või kontserdikülastustega - Jaan teeb kõike rõõmsalt kaasa nii minu, kui mu laste kui lastelastega. 

See, et Jaan on suutnud tekitada mu lastes turvatunde, see, et nad saavad temaga vahel lausa südamest südamesse päris asjadest rääkida, teebki ta minu jaoks Aasta Isaks. 

Saate aru, Aasta Isa ei pea olema tingimata bioloogiline isa. Ta ei tõrju kuidagimoodi ka bioloogilisi isasid eemale. Ta on lihtsalt armastav inimene.

Me ei näe perekondadesse sisse. Me ei tea, kus valitseb ränk armastuse defitsiit - kuigi pealtnäha on kõik korras. Me ei näe, kus on paarisuhte ebavõrdsus - tihtilugu muidugi naise kahjuks, kuigi üldsusele etendatakse musterperekonda. Me ei tea, kus valitsetakse perekonda despootlike või hirmuvõtetega - kuigi väljaspoole näidatakse ideaalset kodu. Tegelikult laastavad ka sellised perekonnad psüühikat sama palju, kui nähtavamate puuduste ehk siis näieks sõltuvushäirete või afääridega pered, sest ka nendes ei julgeta või suudeta reeglina midagi muuta. 

Niisiis on meil veel pikk tee käia, et kõik isad päris isadeks muutuksid. Pelgalt kohalolu pole mingi näitaja. Sellest tuleb veelgi rohkem rääkida! Et me naistena oskaksime valida mehi, kes on päris isad. Ja kui elu läheb teisiti, et oskaksime leida Aasta Isasid nende meeste seast, kes meie ja me laste elu armastavaks ja turvaliseks muudavad. Arvan, et alles siis hakkab muutuma kogu ühiskond.

AI soovitus

 Täna oli huvitav seik. Mulle tuli uus klient. Ma ju ennast praegu kusagil ei reklaami, võtan vastu vaid vanu kliente ja palju tööd teen hoopis netis. 

Ja korraga uus klient. Küsisin, kust ta mind leidis. Ja kas teate, mis ta vastas? “Mina kasutan palju AI-d. Mõtlesin, et nüüd tuleb mul küll psühholoogi juurde minna, pidasin AI-ga nõu, kirjeldasin, milline see terapeut võiks olla - ja ta soovitas mulle sind!”

Wow! AI pakkus mind! Sel viisil minu juurde jõudmine on küll esmakordne, kindel see! 

Oleme tõesti jõudnud täiesti uude ajastusse… 

Balneom

 Ega selle katkise varbaluuga polegi muud teha, kui traumapunkti sõita. 

Seni teadsin, et on kaks võimalust - PERH või ITK. Aga Janika, kes ka neid maailma asju teab, mis teiste eest peidet’, ütles, et tuleb minna Punasele tänavale. Seal on mingi Balneom! Ja tolles Balneomis on täiesti toimiv traumapunkt. Ainult et tööpäeviti ja tööaegadel. Tuu pidavat olema rahulik ja saab oma katkised luud kohe ka üles pildistada. 

Viisin siis Jaani Balneomi. Ta vaeseke tahtis nimelt Hispaanias mingit betooniäärt varbaga oma teelt kõrvale lükata - või mina ei tea, miks ta seda nii hoogsalt ründas. Betoon jäi paraku paigale, varbaluu aga murdus kaheks. Prõksti! 

Ega ta sellest enne aru saanud, kui neljapäeval tantsutrennis. Enne oli lihtsalt valus, siis aga muutus talumatult valusaks. Läks paiste ning oli säras varbareas nagu lillakaspunane viiner. Aga ega me siis kohe ka EMOsse tormanud. Lootsime, et ehk läheb üle. Nädalalõpuga on muudki teha, kaheksa tundi kusagil koridoris passida. 

Täna meenus saladuslik Balneom taas. Sõitsime kohe hommikul kohale. 

Punane tänav on sest ajast, kui ma oma esimese abielu algul mõned aastad Lasnamäel elasin (ja hiljem sellest linnajaost õudusunesid nägin), püsinud suhteliselt muutumatuna. November lisab ümbritsevale koledusele veelgi enam nukraid noote. Juhuslikest materjalidest kinniehitatud rõdudega 9-kordsed majalahmakad peidavad endas lugematul hulgal erinevaid inimsaatusi. Ometi käib siingi, selle kummalise Balneomi ümber vilgas elu. 

Balneom on omaette vaatamisväärsus. Keegi ei saa esmalt aru, mismoodi see õigupoolest toimib. Meie ka ei saanud. Jah, ok, elav järjekord, seda mõistsime küll, aga mõned tundusid siiski olevat teistest võrdsemad. Neid kutsuti sisse lausa nimepidi. Mingid lasnaka “omad joped” ehk?

Balneomil on veel üks naljakas nüanss. WC-sse nimelt enne ei saa, kui oled arsti kabinetis! Ukse peal on silt, et võtme annab vastuvõttev arst. Ootad kaks-kolm tundi, saad kabinetti ja võidki märgade pükstega esmalt võtme küsida - kui juhuslikult uus häda peal! Minu hommikutee ja hommikukohv küll nii kaua keres ei püsinud ja et ma polnud ka patsient, lippasin vahepeal kõrvalasuvasse Olerexi. Tõsisema jalatraumaga patsientidele jääb üle vaid kaasa tunda… 

Igatahes saab Balneomis kiiremini, kui mujal - 6-8 tunni asemel ootad vaid 3-4. Usun, et Jaan tuleb sealt lõpuks välja ka. Mina laadisin vahepeal autos telefoni, kirjutasin siia ja nüüd lähen ostan meile bensukast ühed bataadi friikad! Lõuna käes. 

… a tahaks vaid vetsu võtit! 

Halloween

 

No kas me pole toredad!

See lihtsalt kujunes nii! 

Minu sõbrannale Janikale ei meeldi Halloween kohe mitte üks põrm. Käigu mardi-ja kadrisandid, ütleb ta. Et ta elab ridamajas, istub ta tavaliselt Halloweeni ajal pimeduses, et kommipommijad ei saaks ta kodusolekust aimu ja ukse taha müdistama ei tuleks. Või läheb oma ema juurde “pommivarjendisse”. Nagu eile. 

Minul isiklikult ei ole halloweenitamisest suurt lugu, aga et mul käib värav lukku, ei ole ka mingit kommipommimist. Ühesõnaga, suhtun teemasse leige ükskõiksusega. 

Helis, keeleteadlane ütleb - nii nagu me ei saa kuidagi hoiduda muudest keeleruumidest sissetulevate sõnade kasutuselevõtust, algul slängi, hiljem juba päris sõnadena - kujuures, ütleb ta, väga suur osa tänapäeva ilusast ja ausast eesti keelest koosnebki ühe või teise keele sõnade mugandusest, mille vastu kauges minevikus samuti tulutult võideldi ; nii ei saa me ka hoiduda muust kultuuriruumist pärinevatest traditsioonidest, eriti nüüd, mil maailm kõigile valla. See on võitlus tuuleveskitega.

Noored ei teinud Halloweeni päritolust mingit küsimust ja sättisid end peole. Nende sõbranna oli ka meil. Kostüümid tulid ägedad ja käisin neil parasjagu fotokaga kannul, kui äkitselt helises uksekell. Jõudsin vaid korraks niutsatata, et appikene, kas te jätsite värava lahti - kui allkorrusel algas tohutu naer. 

Oligi kommipommitaja! Ilusas rohelises tüdruk-päkapiku kostüümis, üleskeeratud ninadega tuhvlites ja puha! Ausalt, ma sain naerukrambid, sest ta oli nii kangesti Helini, kolmikute teise sõbranna Mia ema moodi! 

Ma tahtsin tegelikult Janika juurde minna, selgitas Helin, kui naer juba pisut vaibus - Janika ju nii armastab Halloweeni! (Hahaaa) - aga teda ei ole kodus. 

Nüüd tuli ka mulle Halloweeni õhtule omane tirriteerimise vaib peale. Millal siis veel hullusi teha, eriti kui asjad mängivad end nii ilusti ise kätte! Ma tean, kus Janika on, ta redutab oma ema juures, hüüdsin. Ja ma tean ka seda, kus ta ema elab! Neiud, otsige mulle kostüüm! 

Oi, siis läks askeldamiseks! Kostüüm tuli aus ja ehe. Olin päkapiku kõrval tõeline Sneguurotška! Mul olid lillad juuksed, läikivate peeglikestega top, miniseelik sädelevad sukad ja tohutute platvormidega kingad! Seljas peal aga, mis kõige olulisem aksesuaar, olid vilkuvad tiivad! Roosad! Plikad arvasid, et me oleme peaaegu et veelgi ägedamad kui nemad…

Tuttav punane auto seisis Janika ema maja ees. Oligi seal! Ainult et meil polnud õrna aimugi, mis on ema korteri number. Janika arvas vist, et Helin on lolliks läinud, kui too talle helistades nii muuseas ta ema korteri numbrit küsis. Kui me siis kohemaid jõuliselt uksekella vajutasime, olla ema öelnud, et mitte mingil juhul ei tohi lahti teha! Aga igatahes sisse me saime! 

Janika, ta lapsed, ema ja õe pere pidid naeru kätte lämbuma, kui meie värvikas duo klimpadi-klompadi trepist üles kalpsas, ühel suured ülespidi ninadega narrisussid, teisel mega platvormid. Meid kutsuti koheselt pidulauda!

Siis jõudis Jaan koju ja helistas, et kus ma olen. Ma ei vastanud, sest otsemaid küpses meil uus plaan - ka tema peab pommitatud saama! Janika õetürel kui igati tänapäevasel noorel oli veel miteid kasutamata aksessuaare, millega saime ka Janika ära kaunistatud. Valik langes naeratavale luukere näole ja torukübarale. Must kasukas üll, väike kostümeeritud õetütar kaasa ja juba kobistasimegi meie ukse taga.

Jaan ütles meid nähes, et arvas, et tema silmad on juba kõike näinud. Aga ei! Sellise pöörase naise on ta nüüd saanud, sõbrad sama hullud. Aga küllap talle säärane ikka meeldib ka! Väike pidu järgnes meiegi juures, itsitasime mis kole! 

Milleks liiga palju juurelda, mis püha see Halloween õigupoolest on. On selline, milliseks me ta teeme. Kui end hingetuks saab naerda, on ju kõik hästi! Ja muide - kuigi läksime mõlema ukse taha hõisates ja pudeliga, oli neis pudeleis täiesti öko alkovaba šampus. Lõbus oli ju niigi! 

Einoh, see asi jääb küll kauaks meelde! Ja jälle - never say never, et ainult mardid ja kadrid…

Raamat

 Otsustasin, et lähen selle raamatuga nüüd lõpuni. Niikuinii on see mul juba ammu valmis, probleem oli vaid kirjastajaga, kes küll lubas, aga tundub, et hüppas alt ära. Praegu pole kirjastajatele kerge aeg, omadega plussi jäämine pole sugugi kindel. Uusi raamatuid lisandub poelettidele iga päev ja ega ju täpselt tea, missugune teos lugejamagnetiks osutub. 

Mina aga julgen selle ka ise välja anda. Tean, et sellised lood meeldivad inimestele. Neis on parasjagu rõõmu ja kannatust, nad on ühtaegu nii humoorikad kui pisarakiskujad. Ja mis põhiline - tegemist on päris eluga. Kui ka fotod juurde lisada, peaks ka silmailu jaguma.

Kujunduses, ütlen ausalt, kasutan vist AI abi. Mul on visioon, lasen tal selle esikaanele laotada, vaatame, kuidas jääb. 

Muud muret polegi. Siis juba trükikotta. 

Tilk tõrva…

Meil oli reisil üks intsident ka. 

Tavaliselt kasutan broneerimiseks Booking.com' i teenuseid ja olen selle platvormi 3. ehk kõrgeima leveli klient. Tavaliselt on olnud kõik need majutusasutused, mida broneerin, imelised või vähemalt väga head või head. Jagan üsna helde käega ka kiitvat tagasisidet, eriti väiksematele ja lihtsamatele kohtadele, kuhu väga palju kliente ei pruugi sattuda. Noh, näiteks kusagil mägedes, tihedast asustusest kaugemal olevatele. Kõik on seni peaaegu viperusteta sujunud.

Nii oli ka just möödunud reisil. Kui üks majutusasutus välja arvata. Ühesõnaga, mul oli paar kohta, mida broneerisin eelmisel päeval (ühe vist lausa samal). Me nimelt ei teadnud täpselt, mismoodi me reis täpselt jätkub, kuidas on ilm jms. Hea oli viimasel hetkel otsustada. Majutusasutus, millest nüüd kirjutan, oli ka just nende viimasel hetkel broneeritute hulgas. 

Broneering õnnestus, aga järgmisel päeval, hakates sihtkohta sõitma, märkasin, et majutusasutus pole mitte midagi vastanud. Raha oli makstud, aga ei mingit infot, kuhu tulla, kuidas sisse saada. Vaikus! Mis siis ikka, sõitsime kohale. 

Sel korral olime tellinud apartmendi päris mere piirile. Selle reiting oli hea (ma alla 8,5 reitinguga hotelle ei vaatagi). Gps juhatas meid tõepoolest mere äärde, aga kohale jõudes selgus, et tegu oli hoopis ühe eriliselt koleda kortermajaga. Mis aga kõige õudsem oli, oli see, et omanik polnud ikka veel reageerinud. Ootasime mitu tundi. Käisime vahepeal bensujaamas vetsus. Meil polnud õrna aimugi, kuhu täpsemalt ja kunas me sisse saame..

Ühel hetkel võtsin telefoni ja helistasin bookingusse. Teenindaja, peale tohutult pikka ootejärjekorras tiksumist, sai mu murest suurepäraselt aru ja palus lahkelt valida enesele uus elamine. Hakkasime Jaaniga sealsamas mere ääres, koleda maja kõrval vaatama. Võisime “valurahaks” valida mõnevõrra kallimagi majutuse. Vahe pidi booking kinni maksma. Meie valik langes ühele avarale lux apartmendile, mille asukoht tundus olevat lähedal. Pildid sellest kohast olid imelised.

Ka see raha läks minu kontolt kohe maha. Sel korral kinnitas omanik ka broneeringu ära. Jäime ootama ja vaatasime ringi. Ja korraga selgus, et selle uue lux-apartmendi aadress on täpselt sama, mis eelmisel! Seesama kole maja! Ohkasime, et mis siis ikka, äkki seest on parem. Paraku oli ka hoone koridor ja lift õudus kuubis. Elamisse pääses sisse koodiga avatavast uksest. Koodid saadeti whatsappis. 

Jah, ülakorrusel pidi olema sissepääs lux-apartmenti, mille suuruseks öeldi olevat 39 ruutu. Uks oli vana, väsinud ja ära taotud. Avasime selle meile saadetud koodiga.

See, mis meile vastu vaatas, oli õudus kuubis! Esiteks oli see tuba vaevu 15-20 ruutu. Teiseks, see haises! Kui te oskate ette kujutada kõige vastikumalt kloori järele haisevaid pesuvahendeid, siis just selline hais, juhul, kui te selle vahendi otse põrandale ja riiulitele ja igale poole mujale kallate, võttiski meid selles ruumis vastu. Kolmandaks olid selle toa aknad nii mustad, et ei paistnud läbi. Kõik pildid sellest “lux-värgist” olid AI-ga tehtud. Meid oli petetud! Taganesime selg ees ja mõtlesime, et enne magame autos…

Tegime koheselt kõne majutuskoha omanikule. Tegu oli mingi vene mehe, ilmselt kohaliku mafiosnikuga. Selgus tõsiasi, et ka see esimene majutuskoht, mille osas ta oli meid teadmatutena ootama pannud, kuulus talle. Ja tal jäi veel õigust ülegi! Saite ju oma lux-apartmendi, karjus ta. Jaan võttis minu käest toru, ütles talle, mida ta asjast arvab ja kinnitas, et selles peldikus me kohe kindlasti ei ööbi. Oleme väärt normaalset öömaja. 

Järgnes uus helistamine bookingile. Sel korral olime ootejärjekorras vist lausa pool tundi. Minul olid pisarad silmis, sest unistus ilusast suvepäevast oli asendunud ootamisega kusagil prügikasti kõrval parklas mitmeid tunde. Jaan rahustas mu maha - öömajata me ju kindlasti ei jää, ütles ta. Ja tõesti - saanud liinile ja rääkinud oma mure ära, et sellesse ruumi ei lähe me isegi relva ähvardusel, öeldi meile taas, et loomulikult võime me nüüdki valida uue majutuse. 

Kuna hakkas juba hämarduma, ütlesin Jaanile, et see kolmas koht olgu nüüd kohe kindlasti hotell. Selline, millel on reception. Et poleks võimalik taas ukse taha jääda. Kuna taaskord lubati “valuraha”, saime broneerida väga ilusa ja korraliku hotelli. Kõik oli lihtsalt super! Õnneks jäi see mitmekordne “ämbrisse astumine” meie viimaseks äpardunud broneeringuks. 

Mis ma sellest õppisin? Ma ei teagi. Mõnes kohas küsitaksegi kohest makset ja broneeringu muutmisvõimalused puuduvad. Ka paaris teises kohas oli nii. Ainult et neis paaris teises kohas asjad toimisid! Kõik oli ilus ja puhas. 

Olen seni olnud suht hotellivastane. Mulle meeldib, kui on palju ruumi. Ja kui on mõnus köök. Aga nüüd tunnen vist pisut teismoodi. Hotellil ja vägevatel hommikusöökidel pole õigupoolest samuti midagi viga. Sellised petised nagu too vene mees oli, tuleks aga paljastada ja turult kõrvaldada. Sellega hetkel tegelengi. Esimesest koha raha maksti mulle juba tagasi. Küll see teine tagasimakse ka tuleb! Ebameeldiv on ikkagi. Aga kõik muu, mida sel reisil kogesime, kaalub selle ühe ebameeldivuse mitmekordselt üle. 

Minu meelest oleme tublid, et asja peaaegu korda saime aetud!

Puhkuse järgne

Cocoa beach

 Vaadake, kui me veel eilse päeva veetsime peaaegu tervenisti rannas, kuuma päikese all, aeg-ajalt merre sukeldudes, siis varahommikul taas Eestisse jõudes tekkis kerge šokk küll. Kuidas saab ikkagi nii olla, et meist 4-5 lennutunni kaugusel on absoluutselt teine kliima. On rohelus, kõik õitseb, põõsastes kriiskavad papagoid, tänavakohvikud on täis rõõmsaid inimesi. Neil kõigil on soe!

Meil on selle kümne päevaga, mil Eestist ära olime, puud oma lehed maha visanud ja kõlistavad tuule taktis oma tühje oksaraage. See kõik kõlab nii minoorselt! Teate, ma ei ole kunagi sügise loomulikust arengust, mida ma ju aastast aastasse tean ja kogenud olen, nii suures segaduses olnud! Eestis tuleb esimene suurem külm oktoobri lõpus, midagi pole teha. See on normaalne! Mu mõistus teab seda. Aga  minu emotsionaalne pool ei võta seda fakti täna kohe kuidagi vastu. 

Mulle meeldib Eestis elada, armastan meie siinset kodu väga, armastan ka meie Muhu maakodu ning Kuressaare kodu. Armastan väga oma peret. Ometi ei saa ma vaadata mööda tõsiasjast, et Vahemere äärne kliima on lihtsalt niivõrd meeldiv, et kui oled seda kord tunda saanud, tahaksid ikka ja jälle tagasi. Juba lennukist väljudes on see esimene pahvak lõunamaa soojust niivõrd mõnus, et selle kirjeldamiseks ei jätku lihtsalt sõnu. 

Nii ma siis praen siin, olles mõtetes ikka veel päikeserannikul. Õnneks tegevust jagub. Lapsed on olnud kümme päeva omapäi, nad on küll püüdnud elamist enam-vähem korras hoida, aga nii, nagu mina seda teen, ei oska nagunii mitte keegi. Nii ma siis pesen ja koristan. 

Ja mõtlen, kas osta… või siis ikkagi mitte… Eh, kergem on siiski rentida. Pingevabam. Ja annab võimaluse üha uusi paiku avastada. Palun ainult järjest sagedamini!

Kui pole kuhugi minna

Ma tulen toime pikkade päevadega

Ma tulen toime keerukate töödega

Ma tulen toime vähese unega

Ma tulen toime lihtsa eluga

Ma tulen peaaegu kõigega toime

Aga ma ei tule toime lakkamatu pläraga

Eriti kui mul pole kuhugi minna

Kui keegi sõidab vestlusse sisse oma eluga

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi räägib oma elust liiga pikalt

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi räägib oma elust liiga valjult

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi pöörab teise põneva jutu oma elule

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi pöörab kõik teemad oma elule

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi peab oma elu teiste omast tähtsamaks

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi peab oma elu teiste omast hiilgavamaks

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi praalib oma eluga

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi kommenteerib kõike läbi oma elu

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi ei huvitu ühegi teise elust

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi on oma eluga kiites kohatu

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi on oma eluga tüütu

Ja mul pole kuhugi minna

Ja ma olen kellegi eluga üle puistatud

Ja mul pole kuhugi minna

Ja ma olen kellegi elu alla lausa lömastatud

Ja mul pole kuhugi minna

Ja mu ilus olemine on kellegi elu täis

Ja mul pole kuhugi minna

Ja mu vaikus on kellegi elu täis

Ja mul pole kuhugi minna

Ja mu maitsev toit on kellegi elu täis

Ja mul pole kuhugi minna

Kui mind ümbritsev loodus on kellegi elu täis

Ja mul pole kuhugi minna

Ja ma tahaksin kuhugi minna

Ja mul pole

Kuhugi minna

Pole

Tõesti, pole!

Siis on ikka päris kole!

(Üks olukorra kirjeldus, kui keegi rääkis ja rääkis ja rääkis iseendast ja tõesti polnud kuhugi minna. Kõrvaklappe ka polnud!)

Kalju peal või kalju all

 Oh seda ilma ja inimesi! 

Viimati kirjutasin muuhulgas Rondast, linnakesest mis ripub hiiglasliku kaljulõhe kohal ja pakub sellega turistidele suurt põnevust ja adrenaliini. 

Täna aga heidame end koos teiega sama kõrgete kaljude alla koopasse ja ehitame enese ümber sellise maja, millel katus kõrge kaljumüraka näol juba täiesti olemas! Värvime selle koobas-maja lubivalgeks ja pakume taas turistidele ahhetamist ning imekspanemisi. Setenil de las Bodegas. 

Kummas majas aga päriselt oleks toredam elada, kas kaljul rippuval või selles, millest kalju ise üle ripub? Vanasti mindi elama pigem oru põhja, sinna, kuhu kogunes vesi. Tänapäevaste vahendite juures pole sellest enam lugu- vesi jõuab igale poole. Nii et tuleb vaid tunnetada.

Enda kohta tean küll kindlat vastust- mina olen täielik lamemaalane! Võin turnida kalju all või peal. Ronida, rippuda, rõõmustada. Aga elada ma seal ei suudaks. Kas teate, et on olemas selline seisund nagu mägede depressioon? Usun, et minule tuleks see kohinal peale, kui peaksin kaua mägedes viibima. Kui silmapiiril poleks ainsatki sinist merelapikest. Ainsatki põllukest ega aasakest. 

Kunagi Norra mägedes tunnetasin seda iseäranis hästi. Kui keerad ühest mäeahelikust (mis, tõsi, on hingematvalt kaunis) järgmisele ja sulle avaneb täpselt samasugune pilt. Uus ahelik. Uus serpentiin. Ja nii edasi, ja nii edasi. Lõpuks tundsin, et tahan kõik need mäed küünarvarrega tasaseks lükata, et ometigi meri paistma hakkaks! Ma tahan avarust, nii nagu meil Muhus! 

Nüüd oleme tagasi rannikul. Seda, et liivarannad teistelegi rohkem mokkamööda on, kui mägede tardunud vaikus, näen siin igal sammul. Kiirteed, millelt erinevate hotellikettide juurde keeramisel peab olema ülitähelepanelik, sest muidu sõidavad teised sulle selga. Meeletult rahvast. Hordide kaupa turiste meelitavaid majutuskohti, mille pakkujad võivad olla seinast seina - nii langesime meiegi eile ühe petisest vene mafiosniku õnge, kelle pakutav lux apartment osutus täielikuks peldikuks, kust koheselt selg ees välja tagurdasime. Õnneks saime öö hakul toa imeilusas hotellis ja küllap õnnestub valetajalt ka raha tagasi saada. Vahendaja lubas ka korralikku valuraha. Mägedes polnud kordagi midagi säärast!

Aga siia, Marbellasse paljud eestlased siis enesele elamisi hangivadki. Esmalt ei saanud ma sellest ausalt öeldes aru. Miks just siia? Miks nii rahvarikkasse kohta, milles juba autostki tajutav kiirustamise vaib? Aga siis mõistsin - need, kes üldse raha lugema ei pea, elavad siiski vaiksetes privaatsetes piirkondades. Eraldatuses. Sellest saan aru küll. 

Sooja ihalusest saan ka aru. Heameelega veedaksin selles kliimas kuid! Aga teate, minu närvisüsteem leiaks rahu vaid sellises paigas, kus peatusin kord Lõuna-Portugalis. See käis nii: viuh, võtad lennujaamast auto; viuh, saad sellega kiirteele, kus kimad segamatult paarsada kilomeetrit; viuh, keerad kiirteelt maha ja jätkad rahulikul kohalikul teel; viuh, oled kohal maailma lõpus, üksildases majakeses kaljusel mäel, millelt avaneb hunnitu vaade lõputule merele; sul on ees pikad päevad ja palju erinevaid matkaradasid. Inimesi kohtad harva. Kui kohtad, on nad rõõmsad ja teretavad. Sul on aega, et end kaljunukkidele sättida ja mitte milleski mõelda. Vaat see oleks minu unistuste olemine!

Aga siin algab täna teine aeg. Aeg Jaani sõprade ja nende peredega. Kindlasti lõbus ja ülemeelik. Kindlasti ülimalt hästi korraldatud. Kindlasti elamusrohke. Päike on igatahes juba kõrgel taevas ja sooja üle kahekümne viie kraadi. Jee!

Mõelge, kui teie toast avaneks uks sellele rõdule :)

 

Mägedes

Imeline Ronda

 Mu eilne tekst oli pisut laialivalguv, aga eks see ole ka loomulik - kui kodunt kaugel, sähvivadki mõtted siia-sinna, sest suurem osa armsaid on ju ikka kodusel Eestimaal. 

Täna aga kirjutan mägedest. Neid jagub siin ohtralt ja meie kasutame neid endale elamuste tekitamiseks kenasti ära. Mägedes saab minu arvates eriti vägevalt aru, kui erakordselt loominguline on meie hea Looja. Kui kauniks, suurejooneliseks ja eriilmelisteks on ta need hiiglaslikud kivimürakad kujundanud ja millise emotsionaalse laengu mägedes matkamine seetõttu annab! Mis on inimene, küsisin eneselt mitmel korral Kareva luuletuse sõnadega, jah, tõesti, mis ta on nende miljoneid aastaid seisnute kõrval? Ja Kareva “ingli vari või igatsushüüd hingeühtsuse poole” muutus mägede vahel imeilusaks vastuseks. 

Müstiline El Torcal de Antequera

Ning see lauluks vormunud luuletus läks edasi… Kõndides esmalt El Torcal de Antequera 17 ruutkilomeetrit hõlmava, nagu teisel planeedilt pärineva karstiala imeliste kivimoodustiste vahelisel matkarajal, mis pakkus ahhetamapanevaid vaatepilte, kumisesid need read mu peas.

Kõndides Caminito del Rey'l, kuninga teel, kunagisel maailma ohtlikeimal, nüüdseks aga turvalisel, kuid ikkagi kohutavalt kõrgel kaljude äärel rippuval matkarajal, all kohisemas kärestikuline mäestikujõgi ning silmates iga käänaku tagant uusi hingematvaid vaateid, hakkas see laul taas ketrama. 

Kõrge ja karge Caminito del Rey

Külastades taaskord Anrequera linna, esimest korda sattusin siia ju märtsis, kui tüdrukutega koorikonkursil käisime, aga jah, nüüd siis jälle; ja ronides taaskord kiriku juurde mäkke ja silmates teisel pool taaskord Antequera sümbolit, El Indiot ehk hiiglaslikku magavat giganti, seda imelist mäge, millele aastatuhandeid tagasi ohvriande käidi viimas ja kust ka koopamaalinguid leitud; ja külastades imelisi dolmeneid, millest esimene ehitatud 5500-6000 aastat tagasi, enne veel, kui Egiptuse püramiidid, enne veel kui Stonehenge, neid tohutuid megaliitrajatisi, mille kohta polegi täpselt teada, olid nad kaitserajatised või matmispaigad, jah, ka seal tuli see laul meelde: mis on inimene.

Kaunis Antequrea, taamal mägi El Indio ehk magav mees

Ja lõpuks Ronda linn. Tohutu ime, täis nii kristlikku, kui islami ajalugu, aga mis kõige põnevam, otsekui rippumas kuristiku serval, taaskord, midagi säärast pole ma varem näinud, need vaatepildid lummasid, need panid taaskord mõtlema Loojale ja sellele, mis on inimene…

Ronda uus sild. “Uus” on muidugi suhteline…

Ma tegelikult tean ju vastust: “igaüks meist on pill läbi mille võrratuid viise vilistab Jumala tuul”! Ja küll ta seal mägedes alles vilistas! Me oleme pealaest jalatallani neid võrratuid viise täis! Ja kui meie seda tohutut Jumala loomingut eneses edasi ei kannaks ja seda laiali jagada ei püüaks, siis meil poleks ju olnud põhjust siia tullagi!

Igaüks meist on pill…

Meie reis aga jätkub. “Hoia, küll siis hoitakse sind…” kumiseb mul taas kõrvus. Hoian! Muidugi hoian! Nii nagu hoitakse mind… 

Meie kaks

Vahemerest ja muust

 Jaaniga on nii lihtne koos elada. Olen vist ennegi öelnud, et ta on mu piksevarras ja meie pere rahutooja. 

Vahemeres

Ausalt öeldes ei mäletagi ma väga, kuidas temata hakkama sain! Jaan aitab mind alati ja kõigega ning on ka mu laste ja lastelaste jaoks alati olemas. Näiteks on meil nüüdsest kokkulepe, et edaspidi magab tema armsa Otto kõrval, kui Otto meie juures viibides emmet hakkab igatsema. Vahel seda juhtub. Ruben ei igatse üldse, Otto aga võib enne magama minekut vägagi kurvastada. Mina ei suuda kuidagimoodi laps kaisus uinuda. Jaan aga jääb magama kiirelt ja absoluutselt igas olukorras ning ütles, et tema jaoks pole Otto rahustamine ja magama uinutamine mingi probleem. Imetlusväärne, kas pole! Ma pole säärast hoidmist kunagi kogenud!

Aga see oli vaid sissejuhatus. Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis sellest, et Jaaniga koos on ääretult tore reisida, sest reisikaaslane peab olema paindlik, spontaanne ja chill - ja seda kõike ta on. Jaan ei kergitanud kulmugi, kui jätsin meie hetkel käimasoleva reisi mõned ööd ära broneerimata - et vaatame, mis mõtted pähe kargavad, kuhu suunas liikuda. Hetkel kirjutangi seda lugu ühe täiesti spontaanselt valitud hotelli mõnusas toas. Kusagilt kaugelt kostub jutukõminat - hispaanlased on õhtu-inimesed ja laupäeva õhtut veedetakse sõpradega väljas. 

Tulime ka ise veidi aega tagasi ühest kohalikust restost. Oi, oli see vast elamus! Tegu on ühe väikese küla väga hea söögikohaga, kus parasjagu oli kellelgi Antoniol sünnipäev ning restorani olid palutud tema sugulased ja sõbrad. Seda, milline see pidu oli, on võimatu kirjeldada. Märksõnaks on aga kindlasti valjuhäälsed vanemad naised. Antonio sõbra (või venna) naine rääkis üle kogu resto nii valjult ja kiiresti, et teised (kaasa arvatud meie Jaaniga) said omavahel rääkida ainult siis, kui ta välja suitsule läks. Teised seletasid samuti heledate häältega, aga jäid ilmselgelt alla. Ahjaa, üks teine maadam, üliavara dekoltee ja vähemalt sama valju häälega, oli ilmselt tähtsuselt järgmine. Tema vadistamine sekundeeris vahepeal esikriiskajaga. Kui esimene viimaks karjumisest väsis ja oma pea sõbranna või sugulase õlale nõjatas, võttis dekoltee asja üle. See oli ka omapärane, et mehed istusid laua ühes nurgas, naised teises. Peo edenedes rüüpasid mehedki häälele julgust ja nendegi poolt kostus aeg-ajalt tugevat jõrinat. Kui meie Jaaniga omavahel vestelda püüdsime, õnnestus see vaid röökides. Aga jube tore oli seda vaatemängu jälgida! Pealegi said dekoltee lapselapsed Jaaniga sõbraks, kuna Jaan tegi neile naljakaid nägusid!

Aga pöördun nüüd hoopis reisi algusesse. Meile mõlemale Jaaniga meeldivad meri ja mäed. Mäed nii, et meri on lähedal. Nii nagu on kogu Vahemere rannik. 

Me mõlemad oleme mere-inimesed ainult sinnamaale, kus ise ei pea liialt kaua mere peal loksuma. Meid jätavad täiesti külmaks kõik kaatrite, jahtide ja katamaraanide mehed. Merel õõtsumine pole päris meie jaoks. 

Küll aga meeldib meile Vahemeres ujuda. Vahemeri on kena, ta on vahelduvalt kas roheline, sinakasroheline või päris sinine. Temas on rahulikku kulgu, hoolimata sellest, et rannale rulluvad lained võivad iseenesest olla päris kõrged ning vettemineja lausa pikali tõugata. Kui sügavale jõuad - ja sügavaks läheb kiiresti - saab alata üks õige Fred Jüssi moodi molutamine. Suured lained muudkui lähenevad. Ja sina muudkui tasakesi ujud. Vesi tõstab sind üles, kui laine su all enesele jõudu koondab ja laseb kahe laine vahel õrnalt alla. See loksumine võib olla täiesti ajatu, kuna külm sul ei hakka. Muudkui tõused ja langed. Liigutad imevähe. Vaid niipalju, kui on hädavajalik. Vaatad mägesid. Rannal päevitavaid inimesi, Loksud, lainetad. Eestis nimetatakse seda tegevust vist floatinguks ja selle soolases vees loksumise eest tuleb maksta ränka raha. 

Kui kaugel silmapiiri kohal möödub mõni suur laev, jõuavad laevalained varsti rannikule. Need on palju vägevamad, aga sügavamas meres ei tee needki mitte midagi. Kõikimine on siis lihtsalt suurem. Tõusud kõrgemad, langused madalamad. Mõtled, et siin ma siis nüüd olen, käes on oktoobri keskpaik, mina aga molutan meres. Ja siis lubad endale, et seda Vahemeres molutamist hakkad tegema igal sügisel. Vaatad, kuidas laevalaine mürinal kaldale tormavad. Lubad ühel end kalda ääres pikali tõugata. 

Tunned, et oled väga õnnelik…

Raamat

 Jaan tõi ka meile selle raamatu, mis praegu ajakirjanduses kirgi kütab. Jah, seesama Mihkel Muti “Juhani evangeelium”, mis kirjutatud geniaalsest Juhan Viidingust. 

Muidugi äratas too raamat ka minus huvi. Tundus huvitav ja omanäoline. Samas ei jõudnud ma niisama sirvides kaugeltki mitte selle kohani, mille ümber intriige punuma hakati. Mingist saladusest polnud mul aimugi. Aga siis hakkas sotsiaalmeedia kihama. Sattusin minagi siit-sealt lugema, esmalt Elo Viidingu pahameelset artiklit raamatu ilmumise ja selle autori jultumuse üle ning hiljem kirjandusringkonna inimeste kommentaare, mida jagus seinast seina. 

Nojah, eks siis, kui inimestele mingi saladus lugemiseks nina alla pistetakse, liiatigi et see asub ametlikult avaldatud ning raamatupoes müügil olevas raamatus, tekib ikka uudishimu. Ja kui juurde sosistatakse, et probleem pole üldse mitte kirjas, mida kirjaniku omaksed ei oleks tahtnud raamatus näha, vaid kirja sisus, õigemini ühes nimes seal, siis tahaks ju nimetatud koha ka ise üle vaadata. 

Jah, oli tõesti üks nimi. Selle nime juurde kuuluv  stoori mingil määäral ka, aga seda sai mahlasemalt “peale haugata” sotsiaalmeediast. Ja vaat siia tahtsingi jõuda. 

Huvitav, kas autor lisas nimetatud kirja raamatusse lihtsalt selleks, et Viidingu elukäiku võimalikult täpselt kirjeldada? Või teadis ta väga hästi ette, et loetu üle tekib avalik arutelu? 

Ilmselgelt oli see nimi ja sellega seonduv enne olnud täielik tabu ning sellest räägiti vaid poolsosinal. Ma ei saa muidugi aru, miks, sest saladustel on alati olnud suurem mõju ning tegelikult ka kõlapind, kui valju häälega väljaöeldul. Nimelt annavad aimdused ja poolikult väljaöeldud lausejupid soodsa pinnase kuulujuttude ja lõputute variatsioonide tekkeks. 

Paljudes peredes on omad peresaladused, millest kõik teavad või aimavad, aga keegi ei räägi. Teada on ka see, kuidas see mõjub - ärevust ja konflikte tekitavalt. Nii et kergendav oleks need siiski isekeskis lahti rääkida. Aga kas ka kogu maailmale? Vaat see on iseküsimus. 

Kiri iseenesest oli kurb ja traagiline. Õigupoolest mõlemad kirjad. Need olid eelneva jutustuse loogiline jätk, millele järgnes see, mida me kõik teame. Kirjaniku otsus elust lahkuda. Paraku rebib üldsuse arutelu kirja fookuse hoopis mujale. Mina poleks ausalt öeldes seda nime tähelegi pannud! Meil oleks justkui õigus teada kõiki nüansse ja kui me kõike päris täpselt ei tea, kisume me need kasvõi tükkide kaupa avalikkuse ette. Tekitame veel ühe loo. Või kaks. Või sada. 

Mind isiklikult ei pane see saladus kulmugi kergitama. Korraks mõtlesin, et ahhaa, et siis nii - aga see oli ka kõik. Kah mul asja, millist eraelu see loominguline mees täpselt elas. Lisaks tuleb arvestada, et ka kõik teised asjassepuutuvad on reaalsed inimesed ja neilgi on õigus siin maailmas eksisteerida. Nad peavad hoolimata praegu toimuvast hakkama saama. 

Seetõttu tunnen kahetisi tundeid. Ühest küljest on ju hea, et see saladus ning selle taga olev lugu seal raamatus seisab - saab teadmiseks võtta. Teisest küljest on see aga kohutav. Kohe selgitan, miks.

Lähedaste seisukoht polegi siinkohal oluline, nemad kas lepivad sellega - või ei lepi. Ja ongi kõik. Nad teevad nagu nemad oskavad ja tahavad, kas armastavad või vihkavad, on kibestunud või lasevad lahti, annavad kohtusse või jätavad niisama. Üldsus seda ei mõjuta. 

See, et nii ebamugavast teemast avalikult rääkima hakati, tekitab muidugi kõikidele asjassepuutuvatele lisaraskuse, aga ka see pole meie, võõraste otsustada, mis nad sellega peale hakkavad. Minul on lihtsalt kahju, kõikidest.

Palju keerukam on aga teadmine, et inimeste eetikatunnetus pole sugugi ühene. Õigupoolest on see täiesti seinast seina. On neid, kes ütlevad selle niinimetatud saladuse peale vaikselt ahah ja loevad raamatust seda, mida selle koha peal tegelikult öelda taheti, jättes väljaspoolt tulevad mõjutused kõrvale. Paraku pole vähe ka neid, kes hõikavad nüüd internetis oma kõiketeadvat arvamust või lihtsalt lauslollust. Minu meelest on need viimased kõige tõsisem probleem, sest asi on kohati täielikult kontrolli alt väljas. 

Tänu sotsiaalmeedias toimuvale tunnevad Viidingu lähedased küllap ka Mihkel Muti suunal suuremat pettumust ja viha, kui proportsionaalselt loogiline oleks. Tema lasi selle džinni pudelist välja. Rahvast huvitavad suhtedraamad ja kus neid ei ole, sinna tuleb need tekitada. Siin me siis nüüd oleme. 

Tegu on ju tegelikult hea raamatuga. Kahju oleks, kui sellega kohut käima hakatakse. Sotsiaalmeedia kraanid oleks aga minu arvates küll hea kinni keerata. Kui see vaid võimalik oleks…

Kolm kaheks!

 Jaan on erakordselt abivalmis mees. Alati, kui mul on milleski abi vaja, võin ma tema peale loota. Ta ei tee kunagi suuri sõnu, vaid lihtsalt tõttab appi ja teeb asja ära.

Olin paljundanud Harju-Madise organistile homseks lõikustänupühaks noodid tromboonimängija saatmiseks. Jaan arvas, et Harju-Madise organist vajab veidike abi, sest neid noodilehti oli palju. Lausa kaheksa. Täpsemalt öeldes kolme loo jagu. 

Jaan arvas, et ta aitab organisti veidi. Et ta kleebib need lehed kokku. Noodilehtede kokkukleepimine on alati hea mõte, sest siis on kindel, et lehed ei kuku orelipuldi pealt maha. Jaan, meistrimees, tegi aga talle lisateene. Tegi asja veegi lihtsamaks - tegi kolmest loost kaks!

Kui Jaan oma tööga minu juurde jõudis, oli Bachi Aaria “Bist du bei mir” muutunud teise lehekülje pealt ühe rootsi kaasaegsema helilooja tromboonisonaadi teiseks osaks. Muudatus oli julge ja vägevalt moduleeruv. Ka rütmipilt oli täielikult teisenenud ja vahtis noodist röögatu elegantsiga. Piltlikult öeldes - mida Bach esimesel lehel külvas, seda rootslane järgnevail lehtedel küll ei lõiganud! Vaatasin tekkinud uudisteost mõningase hämmeldusega. Tõsi, viimastel lehekülgedel tõstis vana Bach taas pead, aga kahtlem, kas see kompott ikka pigistanuks publikult tänu (või kogunisti lõikustänu) välja…

Hingasin sügavalt sisse-välja ja teatasin, et olen selle muusikalise variandi kolleegile saatmisega nõus küll, aga ainult ühel juhul - kui võiksin võtta Jaani homse lõikustänupüha jutluse, sellele teise lehekülje pealt paar lehekülge eelmise aasta jõulujutlust kleepida ning lõppu veel lehekülje jagu nelipüha sokutada. Siis oleksid nii muusika kui tekst võrdselt uuenduslikud! Koguduse reaktsiooni ei oskaks muidugi millegi nii absurdse puhul küll ette aimata…

Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis tegelikult oli Jaan nutikas - nimelt läksid nende kahe loo leheküljenumbrid suhteliselt õigesti (või siis lihtsalt puudusid). Niisiis liikus ta mõneti täitsa loogilisel teel. Aga mis kõige olulisem- ta tõesti tahtis taaskord aidata!

Sel korral lõikasin siiski kaks lugu kolmeks tagasi. Muidugi oleks vahva olnud nurga tagant kolleegi nägu piiluda, kui ta seda lugu mängima oleks hakanud. Aga ehk saab seda katsetada mõnel järgneval korral… 

Õpetajatest

 Vaesed õpetajad. Ja vaesed õpilased. 

Üleeile oli õpetajate päev. Ega sel päeval suurt pointi pole, põhimõtteliselt võiks sellest lihtsalt vaba päeva teha - saaksid õpetajad hõlpu ja õpilased pääseksid lolli mängimisest, sest ega sel päeval keegi mingit õppetööd niikuinii ei tee ja see, et vanemad õpetavad nooremaid, on olnud eluaeg lihtsalt üks pulli tegemine, millest vaevalt et keegi suurt rõõmu tunneb. Selline äraraisatud aeg…

Selle päeva puhul ilmus jälle hulgaliselt artikleid meie üha enam kraavi kalduvast koolisüsteemist. Mitmel korral haarasin peast ja mõtlesin, isekeskis, et “appiappiappi!” Vaesed ärapiinatud õpetajad! Ja vaesed õpilased! Tean, et appi ei tule neile keegi. Mitte keegi ei võta maha ka neid, kes selle haridus-uuendusliku käki kokku on keeranud. Asi on ikka päris hull.

Tean, et tänapäeval ei tohi kooli valikut mitte mingil juhul jätta juhuse hooleks. Minu ema teadis seda asja juba nõuka ajal. Toonase rajoonikooli kohta ütles ta konkreetselt “tänan, ei”. See olla olnud hullumeelselt paljude paralleelklassidega ja klassis olnud üle neljakümne õpilase. Aga pange tähele - tema jaoks tähendas juba kolm-neli paralleeli paljut! Mu ema valitud praeguses “eliitkoolis”, kuhu mind pandi, oli kaks paralleeli, kummaski 36 õpilast. Sedagi oli muidugi liiga palju, aga see oli parim, mida mu ema minu heaks teha sai. Hiljem, Muusikakeskkoolis oli klassis 21 õpilast. See oli normaalne arv. 

Praegu treitakse usinalt kombinaate, kus on kümmekond paralleelklassi igas maiteamitukümmend õpilast. Õudne. Neisse oma lapsi saates kirjutad lapsevanemana põhimõtteliselt alla oma järeltulija võimalikele tulevastele psüühikahäiretele või psüühikahäirega klassikaaslaste terrorist tulenevale traumale. Kuidas sellist “loomakarja” õpetajana ohjata, sellele ei suuda ma mitte mõeldagi. Eks need siis loobuvadki, kel enda tervis kallis. 

Ka minu laps oli õpetaja. Algul erakoolis, hiljem, peale laste sündi riigigümnaasiumis. Ta oli hea õpetaja. Pealegi, gümnaasiumi osas on noored juba pisut distsiplineeritumad. Korraga tal niisiis probleeme polnud. Too riigigümnaasium ei olnud ka nii suur kui ta kümne paralleeliga “vennad”. Mu tütar sai lausa mingi kategooria “aasta õpetajaks”, oli vist lahkeim või toredaim. Ühesõnaga, kõik pidanuks olema justkui okei. Ometi põles ta aastaga sirinal läbi, lahkus koolisüsteemist, tegi oma ettevõtte, tänu millele elab kordades rahulikumat elu, teenides sealjuures kordades rohkem. 

Koolist lahkumine oli mu parim otsus, on ta korduvalt öelnud. Neverever ei läheks ma tagasi, lisab ta. Õpilased kurvastasid ta äramineku peale väga. Kas see pole mitte traagiline? Miks riik ei hoia oma õpetajaid? 

Mis siis juhtus? Olin selle kõige vahetuks tunnistajaks, sest olin sellega otsapidi seotud. Toon näitena ühe konkreetse nädalavahetuse. No tegelikult oli sääraseid ilmselt pidevalt… Mu tütar tõi oma väikesed lapsed minu hoida, sest ta pidi nädalavahetuse jooksul ära parandama kakssada (jah, te loete õigesti) kirjandit. Selle eest polnud ette nähtud mitte sentigi lisaraha. Ta muudkui parandas ja parandas. Varahommikust hilisõhtuni. Kogu laupäeva ja kogu pühapäeva. Loomulikult ei jõudnud ta kõike ära parandada. Loomulikult oli ta üle mõistuse väsinud. Lapsed ei näinud oma ema kogu nädalavahetuse. 

Kui te nüüd ütlete, et ta oleks võinud need kakssada kirjandit nelja nädala peale ära jagada, siis seegi pole mingi väide. Kui inimene peab lisatasuta ja vahetpidamata oma vabadel päevadel parandama viiskümmend kirjandit ja töötama seega puhkepäevadeta, on asi normaalsusest kaugel. Oleks imekspandav, kui säärased ületöötanud poleks riburadapidi Seewaldi kandidaadid.  Õnneks on mu lapsel pealehakkamist ja ta leidis muu väljundi täiskasvanute koolituses. 

Ah et mis siis oleks lahendus? Appikene, loomulikult tuleks taastada väikesed koolid! Koheselt peatada koolide liitmised ja ruttu alustada nende jõledate kombinaatide väiksemaks lahutamisega! Loomulikult inimliku suurusega klassid! Loomulikult väikeklassid igasugu erisuste jaoks! Loomulikud igasse kooli lisaks psühholoogile ka pereterapeut, sest kool ei saa last “ravida”, kui viga on tema puudulikus peresüsteemis! Loomulikult tegelegu õpetajad ainult oma aine õpetamisega, laste kasvatamise vastutus olgu ikka nende vanematel! Loomulikult õpetajatele hea töötasu! 

Lisaks ma keelaksin otsustavalt nutiseadmed. Kuni põhikooli lõpuni peaksid need olema lastele lausa seadusega keelatud. Nii nagu me ei luba lastele alkoholi, narkootikume ja sigarette, ei tohiks lubada ka nutiseadmeid. Me kasvatame noori sõltlasi, kui seda jõuliselt ei piira. See on nii kurb!

Aga ma ju tean, et midagi ülalmainitust ei tehta. Et asi läheb järjest hullemaks. Niisiis saan tegeleda vaid oma järeltulijate elukorraldusega. Nendega, Jumal tänatud, on siiani kõik hästi. Hea haridus tähendab minu jaoks kohe kindlasti ka tervet psüühikat, nii õpilase kui õpetaja oma. Jälgin toimuvat kullipilgul. 

Kingajuttu

Ühed lehtede sahistamiseks, teised teatrisse! 

 Me oleme Jaaniga mõlemad täielikud kingahullud. Kingi peab palju olema, kingad peavad mugavad olema ja mis kõige hullem - kingad peavad seejuures ka ilusad olema! Hea, kui oleksid värvilised!

Kõrge kontsaga kingad on minu jaoks praeguseks täiesti out. Olen neid elus piisavalt kandnud, enam ei taha. Just täna panin veel seitse tikk- kontsadega kingapaari äraandmiseks mõeldud kotti. Mul pole neist põrmugi kahju, sest mäletan liig hästi jalavalu, mida need mulle põhjustasid. Ja võitluse nukkidega “kinkisid” ka. 

Praegu armastan kõige rohkem tennise või tossu moodi “käimasid”, selliseid, mis tunduvad jalas mugavad nagu sussid. Selle suve lemmikuteks kujunesidki ühed kuldse äärega tennised, need kandsin praktiliselt ribadeks. Lisaks olid mul alati käepärast mõned paarid eri värvitoonides mugavaid rihmikuid, pluss mõned madalamat sorti kontsaga kingad pidulikeks juhtudeks.

Sel suvel tellisin esimest korda paljureklaamitud paljajalujalatseid. Kaks paari tennise moodi jalanõusid ja kaks paari sandaale. On küll mugavad, aga peab arvestama, et tald on neil üsna õhuke, seega ei pruugi need kõikidele meeldida. Pikal metsateel käimiseks nad ei sobi, poeretkel samas vägagi hästi. 

Kõnniringideks sain Kuressaarest väga mõnusad vetruva tallaga mustad tossud, paraku hakkavad needki tasapisi “ribastuma”. Peatselt kättejõudvaks mägimatkaks ostsin aga korralikud ortopeedilised Salomoni kõnnitossud, käin neid praegu usinasti sisse. 

Jaanil on samuti megailusaid kingi. Hiljuti sai ta kolm paari pilgupüüdjaid vahvalt eesti tootjalt Uncle Paulilt. Imelised! Kas ka mugavad, seda ma täpselt ei tea. Tal on ka mitmeid vahvaid vabaaja jalatseid ja igat sorti pidu- ja tantsukingi. Eks temalgi ole oma lemmikud ja osad kingad, mis küll hästi ei passi, aga on lihtsalt ilusad. 

Üldse võib öelda, et Jaanil on kingi ja saapaid kokku vähemalt sada paari! Minul on neid hinnanguliselt nii viiekümne kanti. Teate, miks mul poole vähem on? Sest mina olen väga tubli äraandja! Niikui ei sobi, ei meeldi või teeb valu, annan ära! Jaan vist ei raatsi. Nii me siis elamegi nii, et katlaruumis on tema kingi terve toobritäis (selline tünnikujuline kast), pluss veel umbes seitseteist riiulitäit. Las siis olla pealegi. Mingi kiiks peab ju inimesel olema (peale selle, et ta kogub ka veste ja ülikondi).

Põhjus, miks ma seda kingajuttu kirjutan, on see, et läksin täna endale mugavaid ja ilusaid sügisesi “käimasid” ostma, sain ka need, bordoopunase ja mustaga, aga põhiline “noos” olid ühed imelised tumerohelised lakknaha ja pealt väikeste pannaldega saapad! Loretta Vitale. Kus ikka mõned jalanõud võivad kaunid olla! Ja milline ornamendiga konts! Kui nad on samal ajal ka “kahetsusväärselt” mugavad, pole midagi parata… 

Mul on tohutult hea meel, et Jaan pole kunagi kade, vaid rõõmustab alati koos minuga. Temaga koos on nii hea ja kerge olla naine!

Tegelikult on ikka ülioluline, mida me jala otsas kanname. Ma ei taha mõeldagi, kuidas naised on pidanud end aegade jooksul täiesti ebanormaalsete jalavarjudega sandistama! Kui hea, et praeguseks on ilu kriteeriumid nii kõvasti teisenenud, et minu tütred ei kanna mitte mingeid kontsasid. Ka tantsukursuste jaoks ja lõpukleitide juurde saime kingad, mis on küll madalad, aga ikkagi kaunid. Piinaajad olgu ka naiste jaoks möödanik!

Pimedaks ajaks valmis!

 

Meie pere “abimehed”

Kas teie võtate igapäevaselt d-vitamiini? Mina võtan ja annan oma perele ka. Meile meeldivad Ecoshi kanepiseemne õliga tilgad. Ühes tilgas sisaldub 4000Iu d-vitamiini, meie võtame igal hommikul 2 tilka. Meie kliimavööndis on d vitamiini üleannustamine praktiliselt võimatu, küll aga esineb lausa massiliselt selle vitamiini puudust, nagu olen kuulnud. Küsin kõikidelt, kes põevad tihti viirushaigusi, kas nad ikka d vitamiini võtavad. Paljud neist on kahjuks vastanud eitavalt. 

Aga ostsin Ecoshilt veel toredaid tooteid. Pau d'arco ehk sipelgapuu koor on ideaalne algava haiguse eemaletõrjuja. Tunned, et miski nagu ründab, laksad paar kapslit sisse, teed mingi 5-7 päevase kuuri ja enamikel juhtudel on haigus nagu peoga pühitud! Veelgi tõhusam on Pau d'arcole lisada Zink-C vitamiin. Ecoshi firmal on see pipetiga pudelis. Jällegi - 1-2 pipetitäit keelele ja mõne päevaga on olemine viis pluss. Nägin seda just oma trio pealt, kes kooli alguse puhul lahkesti igaüks oma viirusega koju tulid. 

Muide - c-vitamiini ei tohi võtta niisama, igaks juhuks! Sellega võib teha ainult toetavaid kuure, kui viirus tahab kallale tulla! Liigne c-vitamiin võib soodustada neerukivide teket. Olen kuulnud, et mõni ütleb end võtvat pidevalt c-vitamiini, nii “igaks juhuks” - see on küll minu jaoks oioioi kui arusaamatu! Söö parem rohkelt punaseid köögivilju!

Kurguvalu puhul on meil aga käigus üks eriti kaval nipp. Boulardii, mis muidu on üliefektiivne piimahappebakter, tuleb kapslist keelele raputada ja aeglaselt kurku mööda alla libistada. Võtab kurguvalu paari tunniga! Ka kõhuhädade puhul on Boulardii täiesti asendamatu. 

Ja veel üks asi, mida tahan eriti omaealistele soovitada - neile, kel võib aeg-ajalt esineda uneprobleeme või pindmist, tüütava mõttetegevusega und (mul näiteks vahel kummitab pool ööd mõni muusikapala või lahendan unes ikka ja uuesti mõnda ülesannet) - võtke magneesium glütsinaati! Jah, just glütsinaati, mitte mingeid muid magneesiumiühendeid. Tellisin ka selle toote Ecoshilt, aga hetkel on mul kasutusel Provisori firma toode. Nipp on selles, et tuleb vaadata, et tootes oleks vähemalt 200 mg puhast magneesiumi. Kui te seda toote karbilt ei leia, saatke pilt chat gpt-le, see ütleb kohe ära!

Ka melatoniin võib unekvaliteedi parandamisele kaasa aidata. Igaks juhuks on ka see mu öökapil. Õnneks pole mul aga unega väga erilisi probleeme, enamalt jaolt magan sügavalt ja puhkan ilusti välja. Aga kui on ärevam aeg või olukord, aitavad need küll väga hästi!

Ahjaa - kurkumiin on ka üks kena immunsust toetav ja seedimist ergutav toode! Mul on ka see olemas, taas Ecoshi toode, aga olen selle lihtsalt ära unustanud. 

Ja viimane soovitus - Ecoshi kiudainerikas detox soolepuhastus - lihtsalt super asi! Kui oled valesti või liiga palju söönud või on kõht kinni, tee endale ühe supilusikatäie puruga mõnus smuuti ja seedimine saab koheselt korda. Selle olen küll mitmekordselt ise järele proovinud. Pidevalt ei tasu seda muidugi süüa, ikka kuuride kaupa ning mõnede ravimite manustamisel peab selle segu ja tablettide vahe olema paar tundi (küsi chat gpt-lt, kui kahtled), aga tulemus on super. Kiudaineid vajame me väga, eestlase toidulaual kipub neid ikka vähe olema ning korras seedimine on hea tervise üks võtmetest. 

Kõige lõpuks, avastasin, et olen unustanud kirja panna enda jaoks vaat et olulisima toidulisandi - kalaõli! Üleminekueas naisele peaks see olema kindel igapäevane amps, ülivajalike oomega-rasvhapete tõttu. Mina kasutan firma Fjørd kalaõli, mis on kuuldavasti meil müüdavatest õlidest puhtaim ja kvaliteetseim. 

Ärme laseme end pimedal ajal käest! Liigume palju ja aitame oma keha, kui see seda vajab! Mõnus on olla terve ja energiline!

Spordist

 Mis ma ikka magan! 

Nii mõtlesin ühel hommikul, kui Jaan end taas hommikusse meestetrenni sättis. Ta tõuseb nimelt kaks korda nädalas hullult vara, lausa pool seitse ja seitsmest sõidab minema - et poole kaheksast Spartas viie tiibetlasega alustada. Koos tosina kaaslasega, kes kõik on mu silmis hiigla tublid ja järjekindlad mehed. Sest kujutage pilti, need varahommikused trennid toimuvad neil juba seitseteist aastat! Sellest on välja kujunenud lausa omaette sõpruskond. Neist trennidest Jaan naljalt ei puudu. 

No mida ma magan, mõtlesin sel varahommikul. Ja sõitsin Jaaniga kaasa. 

Eiei, ärge arvake, et ma meeste trenni trügisin! Nii tobe ma küll pole. Mul küpses oma plaan. 

Varahommikune spordiklubi on mõnusalt tühi ja vaikne. Mõningad treenijad teevad tõesti oma trennikava enne tööleminekut ära, aga neid pole palju. Mina läksin otse joogasaali. Seal ei toimu enne kella ühtteist mingeid trenne. Tegin suurte peeglite ees rahulikult ja põhjalikult esmalt viis tiibetlast, seejärel aga igasugu vajalikke venitusharjutusi. 

Seejärel läksin  “trepile”. Trepp on samas, kus jooksurajad ja jalgrattadki, üks mu lemmikmasinaid, sest ta on üks igavesti tõhus tagumikutrimmija! Kõnnin alati ka jõusaali soojenduseks just treppi. Tempo peab olema paras, siis põletab 10-15 minutiga sada kalorit ja jõuab näidiku järgi umbes 40-ndale korrusele. Vahel ka 50ndale. 

Ja seejärel tuli jõusaali trenn. Kuna me kõnnime Jaaniga nii palju, keskendun jõusaalis tavaliselt kätele, rinnale, seljale ning kõhule. Treener on mulle aegade jooksul kolm erinevat kava teinud, nii et harjutusi mul jagub. Sel kellaajal olid enamus masinad ka ilusti vabad.

Kella poole üheksa paiku oli spordisaalis juba rohkem rahvast. Ka mehed, kes samuti viie tiibetlase ju muude harjutustega saali venitusalas algust tegid, jätkasid nüüd jõusaali poolel. Aga mina tegin oma asju, nemad omi. Kella üheksast oli meil kõigil trenn tehtud. 

Ma olin täiesti vaimustuses. Kui kell üheksa on juba treenitud, on ju kogu päev veel ees! Otsustasin, et vähemalt kaks tõhusat trenni on mul nüüd nädalas kindlustatud. Jaan motiveerib mind ja temaga koos on ka mõnus sinna ja tagasi sõita. Ma ei usu, et ma üksi ealeski midagi säärast ette võtaksin. Eriti veel nii vara.

Aga teine trennikogemus on mul veel. Nimelt kutsus Lisann mind kolmapäeval My Fitnessi, kuna tal oli kaks vabapääset. Mõtle kui vahva, mu laps tahtis just minuga minna! Otsustasime vaadata Rävala omasse, sest Lisann teadis seal olevat ka basseini ja spa ala. Mõeldud-tehtud!

See spordiklubi oli hoopis teistsugune kui Sparta. Esiteks oli ta nii suur! Igasugu masinaid ja atraktsioone oli lausa kolmel erineval tasapinnal. Pluss bassein. No seal käimine võttis ikka kõvasti aega. Üksi poleks vist suutnudki kõigest sellest “läbi murda”. Kuna tegu oli südalinna klubiga, tundus see olevat populaarne nii eestlaste kui välismaalaste hulgas ja meil Lisanniga oli seal täitsa lõbus. Eriti siis, kui basseini alale minnes avastasin, et olen oma rätiku koju unustanud. Leppisime Lisanniga kokku, et kuivatame kordamööda tema omasse, esmalt tema ja siis mina. 

Basseinis tuli mulle meelde, et tahtsin ju endale ujumistreeneri võtta. Kaua ma ikka oma aeglaste koer-konna liigutustega veepinnal niisama õõtsun! Aga noh, kuna Rävalas ei olnud tegu trenni-basseiniga, oli minusuguseid õõtsujaid õnneks veel. 

See oli tore õhtupoolik. Koju jõudsime alles kell pool kümme!

Mulle meeldib sporti teha. Ainus asi, mis mind mõlema spordiklubi puhul (ja tegelikult veel paljudes kohtades) häirib, on muusikavalik. Ma ei saa aru, miks eeldatakse, et inimestele meeldib taustamüra. Mingi mõttetu tümps. Ma ei talu seda absoluutselt! 

Aga isegi sellele leidsin lahenduse. Pidasin AI-ga pikalt nõu ja tellisin endale sellised kõrvaklapid, mis võtavad kinni 98% müra - ja seda nii madalas, keskmises kui kõrgemas sageduses. Oi, milline kergendus on nüüd kasvõi poes käia. Ma ei saa aru, kuidas müüjad suudavad päevade kaupa selle jubeda möla keskel tööd teha, mis kõlarites üle poe kajab. Meie kaupluses röögitakse näiteks pidevalt mingit “hange.ee-d”, mis mul juba ihukarvad püsti ajab. Enam ei pea ma seda (ja muud jama) kuulama. 

Ka Spartas saan nüüd täie mõnuga treenida, kuulates ise samal ajal mõnda huvitavat podcasti. Need klapid on tõesti head!

Ahjaa, kolmas trenn, mida Spartas võtta kavatsen, on rühmatrenn, ilmselt mingi venituse või joogalaadne. Säärased on iga päev kell 11. 

Sellised lood siis spordi-rindel… 

Kannapööre

 

Mõne tee lihtsalt ongi käänulisem!

Mõni inimene rühib kindlameeleselt ja ühe ametiga läbi kogu elu. Ta ei küsi, kas võiks ehk teha midagi muud või midagi lisaks. Ta ei juurdle ka selle üle, kas just selleks ta ongi kutsutud ja seatud - või äkki teeks ta midagi muud hoopis paremini. Ta lihtsalt teeb, mida oskab ega esita küsimusi. Selline suhtumine on vist väga hea. 

Ainult mina, rahutu vintskleja, vaimustun teatud aja ühest erialast, siis aga pidurdan järsult, piltlikult öeldes lausa kaapsuga… ja tunnen teravat vajadust  muuta järsult suunda. Sest samamoodi enam ei saa. On see siis tüdimus või arusaam, et üks või teine asi on ennast ammendanud - kuidas kunagi. 

Nüüd olengi korraga taas selles paigas, kus tunnen, et seisan vajaliku muutuse lävel. Mitmed märgilised kohtumisedki on selle otsuse õigsust kinnitanud ja nüüd võtan lihtsalt hoogu, et asi enda jaoks kuidagi “ära kinnitada”.

Oh, ärge ometi arvake, et kavandatav kannapööre on seotud muusikaga! Oo ei! Muusika on minu olemise viis, teraapia ja hinge palsam. Olgu see orel või klaver, olgu kiriklik või ilmalik, muusikata ma ei saa, oska ega kavatsegi! Nii et selles osas on kõik endine. 

Aga minu terapeuditöö vajab otsustavat uuendust. Tegelikult on Jumal mulle selleks ammu märku andnud, aga ma pole lihtsalt osanud kuulata. 

Aiman, et pereteraapia saadeti mu eluteele eelkõige selleks, et oskaksin kõigepealt iseennast aidata. Need “komistuskivid”, millest ma eluilmaski poleks suutnud “terve nahaga” üle astuda, said just pereteraapia abil ilusti tasaseks silutud. Aga kas teate, need mu omandatud oskused on hiigla toredad ja tänuväärsed küll, aga tõelised elumuutused ei tule tegelikult meist kellelegi lihtsalt, sest nende jaoks on peale julguse vaja ka “soodsat tuult”, kui piltlikult väljenduda. Ja vaadake, “tuule suund” ei sõltu reeglina üldsegi meist endist. 

Mõtlen praegu, et see on lihtsalt imepärane, kuidas mind äärmiselt keerukatest olukordadest läbi on kantud. Toona, umbes tosin aastat tagasi, suurte muutuste lävel ma ainult kulgesin, jõudmata õieti mõeldagi, kui lihtsaks, kui “pärituuleseks” mu tee ülaltpoolt muudeti. See, et julgesin pea ees vette hüpata ning hakata ettevõtjaks, et julgesin võtta kõik need riskid, mis sellega kaasnevad - ja seda kõike kolme väikese lapse kõrvalt - teate, praegu tundub see mulle täieliku hullumeelsusena! Aga siis mind lihtsalt kanti sellest olukorrast läbi. Hingeliselt oli mul loomulikult raske, sest oma mustreid murdes ei pääse meist keegi pisarateta, ometi võin tagantjärgi nentida, et tegelikult oli mu rada üllatavalt “tasane ja päikesepaistene”. Kõik sujus - täpselt nii kaua, kuni seda eluliselt vajasin. 

Juba toona mõtlesin vahel ja üha sagedamini mõtlen praegu, et see kõik, mida ma terapeudina suudan inimestele anda või õpetada, on nii … piiratud. Jajaa, muidugi saab see, mida meie inimestena suudame edasi anda, ollagi pelgalt inimlik ja piiratud. Aga mina tunnen üha enam, et tahaksin anda oma tööle pisutki jumalikku mõõdet! Kui inimene tuleb teraapiasse, usaldab ta minu kätte oma hinge, mida ma pean hoidma oma peopesas nagu kristalli. Jah, ma võin näha, teada ja kuulda, et ta vajaks oma elus, suhetes või rollides muutusi, edasiminekut või täielikku kannapööret, võime selle kõik teraapias läbi rääkida ja paika panna, aga kui “tuul pole soodne”, on kogu mu tegevus ikkagi pelgalt “tühi töö ja vaimu närimine”.

Ka mina teadsin kunagi väga pikalt, millist muutust vajan. Kõrvalseisjaile paistsin aastaid inimesena, kes ei ole lihtsalt muutusteks võimeline. Üks terapeut ütles mulle hiljem lausa otse, et “uskumatu - arvasin, et ega sina küll oma otsuseid kunagi ära ei tee”! Ja vaadake, selles ongi asja iva. Ma ei saanud ühtki muudatust teha enne, kui “tuul oli soodne”. Kuni mulle anti ülalt roheline tuli.  Aga seda, millal on õige aeg, ei saanud minu eest tunnetada ei ükski terapeut ega sõber. Seda tuli kuulata südame häälega.

Mul on nii kurb inimeste pärast, kes oma elu kohutavalt keerukaks elavad ja päevast päeva kannatavad. Tahaksin aidata neil kuulata oma südame häält, vaimulikus keeles Jumala juhtimist. Vaid südame hääl ehk Jumala juhtimine saab meid keerata pärituulega teele. Võime lõputult kaevata inimese minevikus, liikuda põlvkondade kaupa tagasi ja hekseldada läbi kõik elavad ja lahkunud, tuua välja kõikvõimalikud mustrid ja rollid, aga see ei muuda midagi siin ja praegu, sellel ilusal päeval, mis puud on tukad punaseks võõbanud või kogu lehestiku kollakaks triibutanud ja päike meid oma rõõmsameelsusega lausa üle kuldab. 

Ma ei kõnele siinkohal traumadest ega kriisidest, kuigi praegusel ajal tundub, et pea kõikidel on mingi isiklik trauma-foon. Eks ta ju mõneti või nii ollagi, aga hetkel pean silmas inimese äsja üleelatud šokki, kaotust või leina, mis nõuab erilist ja väga oskuslikku käsitlust. Samuti ei kõnele ma psüühikahäiretest, mis on haiguslikud seisundid ja mille puhul ei piisa niikuinii vaid pereteraapiast. 

Pika jutu lühike kokkuvõte on see, et olen hakanud taipama, et pean enese jaoks avastama “midagi veel”, kui soovin teraapiamaastikul edasi tegutseda. Ja seda midagit ma nüüd otsima asungi. Ma ei tea, kas see võtab vähem või rohkem aega ja kas ma selle üldse leian. Igatahes vajab mu “tööriistakast” uut ja olulist täiendust, sest teate, mul on igav! Ja mul on tekkinud oma praeguses praktikas, seniõpitus, mitmeid vasturääkivusi, asju, millega ma ei saa enam nõus olla. Puudutagu see siis paarisuhte teemasid, lahutusega seonduvat või lastekasvatuslikke küsimusi. 

Hästi palju ujub “turule” igasugust woodood. See ei ole mind kunagi huvitanud. Mingid rännakud, seened ja muu säärane staff pole üldse minu rida. Mulle tundub, et hakkan vist vaatama hoopis veelgi teaduslikuma lähenemise poole. Ehk pean lausa uuesti ülikooli minema. Elame-näeme. 

Hiiumaa, taaskord

Käina kiriku varemeil

 Hiiumaa meeldib mulle väga! Üldse, saared, isegi kui nad pole Saare- ja Muhumaa, on mulle kuidagi eriliselt armsad ja arusaadavad. 

Täna sain teada, et kunagi väga vanal ajal oli Hiiumaa Saaremaa “tagasaar”, mis tähendab, et Hiiumaale käidi Saaremaa kaudu. Sel ajal olid ka Kassari ja Orjaku eraldiseisvad saared, tänapäeval on nad ju ikka rohkem nagu “poolsaare moodi saared”. Sain teada ka seda, et tammtee Hiiumaa ja Kassari vahel ehitati 1864-69 aastal. Varem ületati see veelaht paatidega, mistõttu oli Kassari inimestel keerukas käia näiteks Pühalepa kirikus, mille alla nad tol ajal kuulusid. 

Sain teada ka seda, et viljakat mulda pole Hiiumaal kohe üldse mitte. On vaid liiv. Kõige viljakam põld olla kunagi olnud Käina kiriku varemete taga, aga kujutage ette, just sinna tassiti nõuka ajal meeletus koguses kruusa ja sellele alale ehitati ürgkoledad telliskividest lao- või maiteamis tööstushooned. 

Ühesõnaga, tahtsid olla hiidlane, pidid tegelema kalandusega, sest ainult see võis tuua leiva lauale. 

Need kaks päeva Hiiumaal olid jumalikud. Jumal kinkis meile päikese ja sügisese ilu. 

Eile külastasime Hilleste baptisti palvelat, Pühalepa kirikut, Pühalepa vennastekoguduse palvemaja, Kassari kabelit, Käina kiriku varemeid ning Emmaste kirikut. Ööbisime Kuriste koolist kohaliku külaseltsi poolt ümberehitatud võõrastemajas. 

Hommikul imetlesime ööbimiskoha kõrval asuvat kaunist Kuriste õigeusu kirikut, jätkasime Mänspe kabeli, Puski õigeusu kiriku, Reigi kiriku, Tahkuna tuletorni, Malvaste armsa õigeusu kabelikese, Kärdla kiriku ja Paluküla kabeliga. 

Tähelepanuväärne oli see, et kõik inimesed, kes meid vastu võtsid ja meile oma kirikuist kõnelesid, olid oma kodukoha andunud patrioodid. Nende jutust kumas tohutut armastust ja uhkust oma päritolu üle. Ma tõesti loodan ja palvetan, et ka need kirikud ja kabelid, mis ootavad pikisilmi taastamist või korrastamist, ühel päeval jälle koguduse oma seinte vahele saavad.

Jätke meelde, kui Hiiumaale lähete ja giiditeenust soovite - Helgi Põllo on parim! Tema kohtus meiega Kassari kabelis ja Reigi kirkus. See, kuidas ta kogu me seltskonna tähelepanu haaras ja kui huvitavalt ta nende paikade ajaloost jutustas, oli imepärane! Ma pole just parim ajaloolisele infole keskenduja, aga Helgi Põllo  põnevatest teadmistest ei tahtnud küll sõnagi kaotsi lasta. 

Praamisõidul Hiiumaalt mandrile sain veel kaks võimsat äratundmist. Kõnelesime nimelt Jaaniga eri konfessioonidest ja nende eripäradest - Hiiumaal on nimelt iseäranis palju baptisti- ja ka õigesus kogudusi, kui meiega ühines veel üks tark inimene. See jutuajamine andis mulle kaasa kaks olulist nõuannet - 1) ära kunagi üldista ja 2) ära pressi edasi teha seda, mis on end sinu jaoks ammendanud.  

Sõidame kodu poole, süda päikest ja rõõmu täis.