Piirid paika!

Olen nii viimasel ajal, kui varemgi märganud, nii oma lähikonnas kui kaugemas ringis, et inimesed tõmbavad endale jama kaela, kuna nad ei oska oma piire paika panna.

Mitte et ma ise piiride paikapanemise meister oleksin, aga enda puhul ma vähemalt märkan, kus mul valesti läks ja saan ehk seetõttu teatud asjadest kiiremini üle ning teisel korral oskan teisiti käituda.

Teiste puhul on see aga keerukam. Jah, sõprade ja pereringis on küll lihtsam küsida, et “armas, kus on sinu piirid?”, kui ollakse mingi suhte või suhtlemisvea tõttu õnnetud, aga paraku ei pruugi see osutamine veel midagi muuta. Inimene, kes ei oska oma piire kehtestada, on tavaliselt sedaviisi elanud pikki aastaid ja ta ei oskagi enam oma suhteid muuta. Tihtilugu kasutatakse mingeid muid toimetuleku mehhanisme ja kannatatakse kuidagi ära. Või siis muututakse hirmus ärevaks ja suhte teine pool pruugi arugi saada, et nüüd on tegu piiride paikapanemise, mitte tülinorimisega. 

Ühesõnaga, piiride paikapanemine peaks alati toimuma rahuseisundis. Aga kõigepealt tuleks muidugi see tōsiasi teadvustada, et ühed või teised suhted ei toimi just piiride puudumise tõttu. Et seetõttu sõidetaksegi sust teatud suhetes või situatsioonides pidevalt üle. Vaat seda tõsiasja inimesed tihtilugu ei teadvusta. 

Mis nad siis teevad? Nad valivad oma kurva saatuse kurtmiseks kellegi kolmanda. Sellelt kolmandalt oodatakse siis seisukohavõttu. Jah, muidugi võib see kolmas selles mõttes asja kergendada, et ütleb “oioioi, kuidas siis nii”. Aga tavaliselt tekitab selline kurtmine kolmandas hoopis jõuetust ja tüdimust. Tekib tahtmine öelda, et “mis mina sinna teha saan, et sa endaga niimoodi käituda lubad”. Või hakata eemale hoidma. Kumbki neist valikutest ei lahenda aga probleemi ennast. Esimese valiku puhul oled lihtsalt kurtjaga koalotsioonis, teisel opositsioonis. Oled tahtmatult kolmnurgas, kuhu sa ei peaks kuuluma.

Mina üritan olukordadest ja suhetest, kus oma piire ei teadvustata ja nende eest ei seista, eemale hoida. Piirideta kurtmist kuulan anult teraapia kabinetis ning ka sel juhul tuleb inimestel siiski oma piirid suhetes ise paika panna, mina saan neile olla vaid abiks ja toeks. 

Aga niisama - tänan, ei! Mõnele meeldib jaurata või halada ilma, et tal oleks kavatsustki oma elus midagi muuta. Miks mina peaksin olema kellegi emotsionaalne prügikast? Kuulma, kuidas vanemad kiusavad, lapsed kiusavad, abikaasad kiusavad, eksid kiusavad. Kuidas sõbrad kasutavad ära, kolleegid kasutavad ära, naabrid kasutavad ära. Teist sa muuta ei saa, aga mis sa ise teed, olen sellistel puhkudel küsinud. Jah, mõned suhted pole tõesti lihtsad ja pelgalt jala maha löömisest koheselt ei aita. Eriti kui oled pikalt teisiti käitunud ja lubanud endast üle sõita. Ja vahel tulebki abi küsida. 

Suhe toimib siiski otse, mitte kolmandate inimeste kaudu. Liiga paljudel juhtudel teine osapool ise ei teagi, et midagi on valesti. Ning vaesed kolmandad on kogu sellest jamast, mis neisse üldse ei puutu, täiesti kõrini. Sest vaadake, ka kolmandatel pole sel juhul oma piirid paigas. Neil on eksiarvamus, et nad on kuidagi vajalikud, aga ei ole! Nad ise ei saa seesugusrest suhetest peale väsimuse mitte midagi. Suhted peaksid ikka vastastikuselt kosutavad olema!

Piirid paika!

Toomas ja Veskimöldre 1

Kui Toomas pensionile jäi, kolisid nad Theaga Magdaleena tänava korterist välja ja ostsid korteri Veskimöldresse. Meie majast nende majani oli vaevu kilomeeter. Sellest ajast alates hakkasime Toomaga lähemalt suhtlema. Tihtilugu sõitsime ka Sutleppa ühe autoga, sest milleks kahega sama teed sõita! 

Nemad Theaga kutsusid meid esimesena õhtusöögile. Helis oli siis veel päris väike ja mäletan, kuidas teda õpetasin, et Toomas Paul on väga tark ja tähtis mees, tema juures peab üliviisakalt käituma. Muidugi Helis oligi igati tubli ja viisakas laps, aga ju ma olin ise ebakindel. Pealegi lubati tal kohe peale sööki lahkelt ka teistesse tubadesse kondama minna. 

Mäletan, et jäime esimesele õhtusöögile viis minutit hiljaks, mis oli äärmiselt piinlik lugu, aga mäletan, kui stiilselt Thea selle ära märkis. “Ma olin nii mures, sest üks kiirabi sõitis just teie poole ja kartsin, et midagi on juhtunud!” Muidugi jäi see viimaseks hilinemiseks. (Oma senidiagnoosimata ath-st ma kunagi veel kirjutan!)

Theal oli selline retseptide klade, kuhu ta igal nädalal uusi retsepte tellis. Seal mapis olid nad ilusti liigitatud: sealiharoad, kanaliharoad, supid jne. Theast õhkus üldse tohutut hoolitsust. “Toomas tõusis kell kolm üles”, jutustas ta näiteks, “ja hakkas kirjutama. Ma siis tõusin ka, tegin talle võileibu ja keetsin kohvi…” 

Need üheskoos söömised olid väga meeleolukad, sest just siis, ja kindlasti Thea juuresolekul tuli Toomasest kõige toredamini välja see vallatu, vimkasid viskav poiss, kes ajas meid kõiki naerma. Muide, tal oli mitmeid toredaid lugusid ka oma kirikuõpetajana teenimisest. Kahju, et mulle praegu päris täpselt ei meenu, võin natuke fantaseerida, aga üks eriti lõbus lugu oli seotud ühe legendaarse Kadrina õpetaja ja tema poiste (poegade?) nimedega, mis juhtusid vist olema samad, mis Paulide koertel ja Thea olla öelnud kogemata peale õhtusööki, à la et “kondid viskame pärast Jürile ja Jussile”…

Kui meie kord oli külla kutsuda, siis ainus, millega pidin arvestama, oli see, et Toomas ei söönud kala. Eriliselt kohutav oli tema jaoks heeringas. Kõige muu osas olid nad mõlemad leplikud. Vähemalt ühel korral mäletan meid einestamas õues, meie mõnusal terrassil, see oli eriliselt soe õhtu ning istusime ja jutustasime lausa pimedani välja. 

Sellest, et olen tõesti Toomase lähiringi arvestatud ja sõna “sõprus” tähendabki päriselt sõprust, sain tõeliselt aru siis, kui Toomas sai 70. Sünnipäevapidu toimus ühes Nõmme restoranis ning peale lähisugulaste olid seal veel kohal vaid Tiit Pädam abikaasaga ja meie V-ga. Ma tõeti ei tea, millega olin selle au ära teeninud!

Toomas istus aukülaliste lauas ka minu suurel 40.sünnipäeval Saku mõisas. 

Ütlen väikese kõrvalpõikena, et mu elus on tegelikult (olnud) kolm väga koloriitset, aga tunduvalt eakamat sõpra: Toomas Paul, mu armas klaveriõpetaja Erna Saar (kes lahkus 98 aasta vanuselt 2022.aastal) ning proua Renate, ühe väga vana Saksamaa kristliku kooli endine direktriss, kes on praeguseks 85 ja kellega oleme samuti teineteist külastanud mitmeid kordi ja kes vääriks eraldi lugu. Nad kõik olid nimetatud sünnipäeval kohal. Ehk leian sellest ka mõne foto…

Toomas mattis ka mu vanaema, ühe olulisema inimese mu elus. 

Olen neil päevil palju mõelnud sügava sõpruse tähenduse üle. Need aastad, mil teineteisel külas käisime ja üheskoos Sutlepat teenisime, olid muidugi väga tähendusrikkad. Aga tänaseks on elu mulle õpetanud, et tõelist sõpra tunned ikkagi siis, kui ei ole eriti roosilised ajad. Olen juba kirjutanud, et Toomas ei hüljanud me sõprust ka siis, kui mõni teine seda tegi. Mina olin tema jaoks ikka mina, olgugi ekslik ja ebatäiuslik. Olen talle selle eest kogu südamest tänulik.  

Kas ka mina suutsin talle sama hea ja turvalise sõprusega vastata, sellele otsin vastust järgmises postituses…

Toomas ja Sutlepa

 Sutlepa kabel kuulus vist Jaani kiriku alla juba ammu enne  “minu ajaarvamist”. Viis korda aastas tuli seada sammud sinna, Vabaõhumuuseumisse. Jõulud, Ülestõusmispühad, Nelipühad, Jaanipäev ja Mihklipäev. Mõned aastad proovisime ka Rukkimaarjapäeva, 15.augusti, aga see ei saanud rahva seas kuigi populaarseks.

Sutlepa on olnud kogu aeg Toomase “oma”. Peale pensionile jäämist sai temast aga mitteametliku Sutlepa koguduse täieõiguslik õpetaja, mis tähendas, et Sutlepa oligi päriselt Toomase kirik. 

Ja see toimis - teatud inimesed (ja neid oli palju!) olid alati Sutlepas kohal. Pluss arvukalt juhuslikke käijaid. Haruharva olid Sutlepa teenistused rahvavaesed. Pigem meenuvad need, kus paljud inimesed seisid kogu teenistuse vahekäigus ja ukseavas püsti. Ahjaa, mingil ajal tuli end Vabaõhumuuseumi väravas “koguduse liikmeks” registreerida, siis sai teenistuse ajaks tasuta sisse. Asi oli vist selles, et mõnele inimesele käis muuseumi pileti ostmine päriselt üle jõu. Eriti, kui hinnad mingil ajal hüppeliselt tõusid. 

Mäletan neid toredaid kabeli poole minekuid. Toomas tuli alati koos Theaga ja vahel sattusime üheskoos kõndima. Autod parkisime sel ajal ikka ilusti väravasse. Kui oli mõni püha, näiteks jaanipäev, kostis siit-sealt pillimängu, näha oli esinema tõttavaid rahvatantsijaid, arvukalt lastega peresid ja muidugi turiste. Kolu kõrtsu juures oli ikka rõõmus askeldamine. Meiegi saime kirikusse minnes ja sealt tulles melust osa. 

Jõulu ajal pakuti lastele ja peredele saanisõitu, hobused kappasid aisakellade helinal, nii et lumi taga. Kabel ehiti päris küünaldega, kuuselgi särasid ehtsad küünlad. Ukse peal tuli jalad suurte kuuseokste külge lumest puhtaks pühkida. 

Minu ülesanne oli alati tuua kohale laululehed. Vahel oli kirik minu jõudes juba rahvast tulvil, siis pidin ise laululehed kirikulistele laiali jagama. Umbes viis minutit enne teenistuse algust hakkas Igor, hiljem Astra kirikukellasid helistama. See kellade helistamine on omaette vaatamisväärsus - toredaks helinaks tuleb ukse kõrval asuvatest nööre õige rütmi ja tugevusega tõmmata. Ülalt kostev kellamäng lisas ootusärevust ja pidulikkust ja oli imetore kuulata! 

Toomas hakkas kõrvalmajast tulema paar minutit enne õiget aega. Kui ta jalgrada mööda kabeli poole sammus, hakkasin harmooniumil mängima. Inimesed andsid talle teed, et jumalateenistus saaks kaunilt alata. Muidugi ootasid kõik Toomase jutlust ja kui see viimaks algas, jäi kogu kabel hiirvaikseks. Toomas kõneles peast ja kõik tema väljaöeldu vormus täiuslikuks, viimistletud lausete ja selgete mõtetega, vahel ootamatuid radu käivaks jutluseks. Mõnikord mõtlesin kuuldu üle isekeskis, vahel jätkasime samal teemal kohvilauas. Ükskõikseks ei jätnud Toomase jutlus kunagi. 

Sutlepa kabelis ei ole orelit, on harmoonium. See on väike, aga armas pill. Klaviatuuri all olevate paisukappide avamisega saab ta tooni küll valjemaks, kuid kaua ei jõua niiviisi sõtkuda, et põlved paisukappe avali hoiavad. Pikas laulus tuli mõned salmid ka pianos võtta, et veidi puhata. 

Minu tütar Helis käis Sutlepa “kõrgajal” Rocca al Mare koolis. Kuna Sutlepa teenistused algasid kell kolm, tuli ka tema tihtilugu otse koolist teenistusele. Et ta õppis ka flööti, mängis ta alati koraale kaasa. Nii oli kohe poole kergem laulda, viis oli ilusti kuulda. Teine, kes aeg-ajalt abiks käis, oli Henno Soode. Ja mitte viiuliga, mis on ta põhipill, vaid mandoliiniga. Ka see oli vahva kooslus ja tekitas alati rõõmsa elevuse. 

Aga põhilisteks abistavateks jõududeks olid absoluutselt igal korral head Vabaõhumuuseumi inimesed. Oi, kuidas mäletan neid kaugeid aegu, kui Igor Tõnurist koos armsate Astra ja Ailega vaimulikke rahvalaule esitasid! Need olid vahvad pikad lugulaulud, kus päevakohane piiblitekst ja Jumala kiitus alati rõõmsalt sees. 

Alles täna mõistan, milline väärtus neil jumalateenistustel oli. Oh, et mul polnud oidu neid kordki lindistada! Mitte kusagil ei ole sellist jõuluõhtu teenistust, kui olid Sutlepa omad, kus Toomas jutlustas ja rahvamassid hardunult kuulasid. Mitte kusagil pole sellist Püha ööd, mida saadab vaikne, pisut krigisev harmoonium, aga mida lauldakse kogu hingest, silmad kinni, värinad üle selja. Usun, et sellistel hetkedel moodustub vastsündinud Jeesuslapsele pühim palve. 

Erilised oli ka Mihklipäevad, kui akna taguste puude lehed kaunilt kolletasid. Ja õitemeres Nelipühad. Muide, mingil ajal elas Vanaõhumuuseumi territooriumil isegi põder! Väiksematest metsloomadest rääkimata…

Jah, nii veeresid aastaringid selles lihtsas väikses kabelis, mis kunagi Sutlepa külast Noarootsist, ühes seal palvetanud inimeste lugudega muuseumi oli toodud, koos Toomasega pikka aega… 

Peale teenistust ei läinud me sugugi kohe koju. Oh ei, meid ootas alati kõrvalasuvas villas rikkalikult kaetud laud! Aile, Astra ja Ülle olid hoolitsenud hea-parema eest. Meil Toomasega oli alati oma koht, ja minu omale oli alati asetatud teetass, sest kohvi ma siis ei joonud. Söögilauas leidsid aset pikad ja huvitavad vestlused. Saime seal osa teineteise eludest, kuulsime ja jutustasime lugusid. Meist moodustus otsekui ühine Sutlepa perekond. Mäletan, et Igor tõi alati Ülestõusmispühadeks erilise tehnikaga tehtud imeilusaid mune, mida ta meile kinkis. Ja alati leidis aset ka munade-koks, kus selgitati võitja. Jäime kohvilauda alati kauaks istuma. 

Mõelda vaid, et üle poole sellest imelisest seltskonnast on juba Jumala juures. Igor kutsuti varakult, seejärel läks Thea ja nüüd, kevadel Aile, keda Toomas käis Sutlepa kabelis matmas ja mis jäigi viimaseks tema poolt läbiviidud matuseks… 

Võib vist öelda, et olin Sutlepas Toomase parem käsi. Mingid aastad käisime seal alati koos. Algul oli ka Thea meiega, aga kui tema väsis ja enam tulla ei saanud, sai ta ikka tervitused ja kotitäie head-paremat muuseumirahva poolt kaasa. Meiegi ei läinud kunagi koju tühjade kätega, vaid ikka kingituste ja kallistustega. 

Jah, aitasin Toomast, kuis sain. Näiteks palus ta mul teha kõik Sutlepa laululehed, see tähendab, valida sinna laulud. Mäletan, et olin ikka väga ähmis. Mul on jäänud mulje, et kirikuõpetajatel on selles “kunstis” mingid omad saladused, mistõttu vähestes kogudustes usaldatakse laulude valimine organistile. Aga Toomas usaldas! Ja ta ei vahetanud mitte ühtegi laulu välja! Kui olin kõhklev, sest mina vaatan ju valides väga täpselt ka viisi - viis peab ilus olema - vastas ta alati, et “sobib küll”. Hoolitsesin ka selle eest, et laululehti jätkuks ning vajadusel palusin neid juurde teha. 

Kahju, et paaril viimasel aastal ei saanud ma enam kuigi palju Sutlepas käia. Jaan palus mind Paldiskisse appi ja ajad paraku kattusid. Siiski tean, et mu maailma parim kolleeg Tiia käis heal meelel ja asjad olid samamoodi, nagu minulgi pikki aastaid. Siiski saatis Jumal mulle võimaluse olla Sutlepas Toomase viimasel teenistusel, Nelipühil. Tema jutlus oli võimas hüvastijätt -  vaevu liikuv vana tark mees, aga millised pikkade lausetega selged, säravad mõtted. Nüüd on see kõik ajalugu. 

Oeh. Kindlasti ei kirjutanud ma praegu kõigest Toomase ja Sutlepaga seonduvast. Tegu on ju kahekümne seitme aastaga! Eks ma pisut täiendan, kui midagi meenub. Aga teate, mul oli seda lugu kirjutades mitmel korral klomp kurgus. Need ilusad ajad olid kulla hinnaga. Alles nüüd taipan tõeliselt…

Idüll

 Täna mõtlen lähemalt sõnale “idüll”. Meie uus, hommikupäikese poolne terrass on selle jaoks imeline paik.

Kas ka teie jaoks on sõna “idüll” lausa kehaliselt tunnetatav? See on otsekui segu imetlusest ja ülimast rahuolust, otsekui paigalseisev, lõputu harras hetk.

Kuigi idülli jaoks on minu arvates vajalik turvalisus, olen siin samas Muhus idülli kogenud ka keerukal ajal. Olin siis lastega üksi, trio oli vaevu kooliealine. Tegin siin meeletult, lausa hullu kombel tööd, renoveerisin üksinda aknaid ja seinu ja ladusin kiviaeda, et majapidamine järk-järgult kaunimaks muuta ja meil kõikidel siin hea oleks. 

Täna ei saa ma kuidagi aru, kust ma ometi võtsin selle jõu, et kõige selle hullumeelsusega toime tulla! Arvan, et see jõud antakse ülalt, kui muud varianti pole. Nüüd on mul Jaan kõrval ja ma isegi ei juurdle enam selle üle, kas olen teinud piisavalt või ehk hoopis päev läbi logelenud. Kelle ees peaksin tubli olema, kui kõik on enam-vähem kena? Ja kui mõni asi polegi, mis sest!

Sel suvel olen siit-sealt kõpitsenud vaid paari teise korruse tulevase külalistetoa suurt akent. See töö on täpne ja aeganõudev - kõigepealt valmistad kõik ette, töölaua, alused, kuhu aken asetada, kõrgeima turvalisusega maski, sest värviaurud võivad muidu olla tervist kahjustavad, kindad, kuumaõhu fööni, pahtlilabida, millega sulanud vana värv maha kraapida, näpitsad, millega vanad kitti kinnihoidvad nagad eemaldada. Siis hakkad tööle. Mõni värvikiht rullub kohe maha, mõni laseb pikalt paluda. Üks külg, teine külg, vaheliistud, ääred. Lõputu töö!

Seejärel lihvid. Valid taldlihvijale sobiva jämedusega liivapaberi, algul ehk karmima, pärast peenema. Tolmu lendab, lükkad selle laia pintsliga eemale. Nurgad ja liistude ääred ei anna end hästi kätte. Kõik peab jääma sile, sest muidu jääb värv krobeline. Linaõlivärvi tuleb ju panna õrnõhukese kihina, muidu ei kuiva see ealeski ära!

Jah, aga enne värvimist võib veel raamid värnitsaga üle käia - siis ei ahmi puit nii palju värvi sisse. Saab enne söönuks! Ning lõpuks esimene värvikiht. Raami esikülg ja külgmised ning ülemine äär; raam püsti töölauale, tagakülg. Seejärel raam ettevaatlikult konksudega õunapuu otsa kuivama ning ettevaatlikult värvida ka alumine äär. Esimene ring tehtud. Nüüd kolm päeva kuivamist ja läheb teisele ringile. Taas kolm päeva ja ongi kolmanda värvikihi kord… Uhh!

Oih, teema läks rändama! Tulles tagasi idülli juurde, kogesin seda ka siis, kui olid pingelisemad ajad. Üht sellist hetke mäletan siiani. Meil on maja taga hiiglaslik muruplats, tagapool kasvavad õunapuud, veel tagapool on veel hiiglaslikum hobuste ja lehmadega karjamaa. Ühesõnaga, avarus! 

Olin taas töötanud kogu päeva, kui korraga märkasin, millised erilised pilved purjetavad aeglaselt üle me maja. Varisesin sinnasamasse murule ristseliti maha, vahtisin lummatult taevasse ja tundsin - vaat see ongi idüll. Aga kõik see rabelemine, millega mina tegelen… Lebasin seal muru peal pikalt - pikalt. Lubasin, et jätan sellest hetkest meelde viimse kui detaili. Ja korrutan enesele iga päev, et tööd võivad oodata. Ilmselt millalgi pärast seda murullebamist palkasingi töömehed. 

See oli siis… Aga nüüd ilmutab idüll end märksa sagedamini ja märksa pikemalt: 

Ärkan hommikul sügavast, kosutavast unest. Ringutan. Kuulen, kuidas kusagil töötab pump. Ja kusagil kaugemal ka trimmer… Kallis Jaan on ilmselt juba ammu üleval. Tõmban oma siidise hommikumantli õlule ja panen teevee tulele. Valmistan kaks tassitäit. Segan veidi mett sisse. Istun hommikupäikese poolsele verandale. Sinna saab vannitoa maast laeni uks-akende kaudu, mille jätan rõõmsasti valla. Siidised kardinad asuvad tuulega tantsisklema. See on vaatepilt, millest unistasin kohe, kui siia majja kolisime. Maast laeni aknad ja tuules lendlevad kardinad… 

Hobused ja lehmadki on kogunenud meie poole aasaservale hommikut tervitama. Nad vaatavad mind, mina neid. Suured pullid on veidi kühmus selgadega, lehmad oma kogukusele vaatamata kuidagi emalikult hellad. Nende silmad, ahh, kui ilusad! Varsakesed on suve jooksul kenasti kasvanud. Nad on juba kõrged, aga kõhnad- nagu teismelised ikka. Nende pead on püsti ja kõrvad kikkis, ühes küljest oleks nagu juba iseseisvad… aga niipea kui ema ampsamiskohta muudab, longivad nad ikkagi temale järele - vara veel üksinda maailma avastada. 

Ükshaaval tuleb peretšätti hommikutervitusi. Heliselt linnast, vanematelt Lääne-Virust, vennalt kusagil Läänemerel, Suusilt Tartust … Meil siin sajab… meil siin valmivad õunad… Kes kaugel, kes lähedal, ometi kõik kallid koos! Internet ei ole läbinisti halb!

Ja siis tuleb Jaan. Temaga on hää nii rääkida kui vaikida. Täna vaikime, vaatleme  pilvi, naeratame. Päike hakkab end tasapisi majanurga taha keerama. On aeg minna kööki, vaadata hommikusöögi järele…

Jah, see on idüll. Pikk hetk, mil tunned, milline arm tuleb healt Jumalalt. Sõnul seletamatu. 

Toomas ja Jaani kirik

Alustasin Jaani kirikus tööd 1999.aastal. Esialgu läksin sinna oma praeguse pikaaegse kolleegi Tiia Tenno asendajaks tema lapsehoolduspuhkuse ajal. Minu paariliseks oli toona Helen Tammeste, kes asendas omakorda Kersti Petermanni, kes õppis parasjagu Saksamaal. 

Toona oli meil mingi imelik punktisüsteem, millega oma mängimisgraafikut arvestasime. Ristimine andis 2 punkti, matus 3, hardushetk 4, teenistus 5. Pidi olema tähelepanelik ja hoolsalt kantselei kladet jälgima, et mõnda matust maha ei magaks. Mõlemal oli pidev vastutus. 

Oreli mängupult oli praegusega võrreldes teistpidi ja asus “kapis”, kuhu organist pidi mängimiseks ronima. Väljavaated seal kapis olid ahtakesed, palju käis nii-öelda tunnetuse pealt. Selleks, et aru saada, kas õpetaja on näiteks end altaris rahva poole keeranud või viiuldaja auftaktiks valmis, tuli end pingi najale poolpüsti ajada ja püüda end noodipuldi tagusest aknast välja küünitada. Sellega aga oli alati see oht, et jalg võis kitsa ääre pealt pedaalile vajuda ja vales kohas “böö” teha. Aga küllap Toomas arvestas nende nüanssidega, sest meiega oli ta minu arvates vägagi leplik ja leebe. Olin kirikumuusikuna alustades üsna koba. Oskasin orelil küll keerukaid lugusid, aga teenistuse mängimine on ju hoopis midagi muud! 

Neil esimestel tööaastatel suhtlesin Toomasega peamiselt tulevaste talituste asjus ja kadusin seejärel üles oreli juurde. Tasapisi sain tuttavaks ka Arne, Aili, koorijuhtide ja toonase raamatupidaja Anu Ratasega, aga ka see oli vaid vajaduspõhine suhtlus. Mul polnud aimugi, millised nad inimestena on. 

Kui Tiia lapsepuhkuselt tagasi tuli, läks Helen panka tööle (ta õppis lisaks orelile ka majandust). Mina jäin, teades endiselt, et töötan Jaanis ajutiselt ja kohe-kohe tuleb Kersti tagasi. 

Ühel päeval tuli aga Toomas minu juurde ja teatas, et Kersti otsustas veel üheks aastaks Saksamaale jääda. Mäletan täpselt, kus see vestlus toimus - eeskojas kirikuteenijate toa juures. Ta vaatas mulle ootusärevalt otsa. 

Ütlesin, et Jaani kirikus on küll väga tore töötada, aga kahjuks pean ma endale nüüd midagi püsivamat vaatama ja lihtsalt ei saa end veel üheks aastaks ajutisega kinni panna. “Tere tulemast!”, ütles Toomas seepeale ja kallistas mind. Olin võetud päriselt tööle. 

Sellest hetkest läkski täide see, mille olin kunagi 17-aastaselt Jaani kiriku vespril päevikusse kirjutanud: “Minust peab saama organist”. Ma ei teadnud toona ei kiriku-värgist ega orelist midagi. Õppisin klaverit ja orel tundus lihtsalt kütkestav, tume ja müstiline, nagu ta seal hämaras kirikuruumis paistis. Jumal võttis mu õhkamise sõna-sõnalt kuulda. 

Sõpruseni Toomasega läks siiski veel aega. Jaani koguduses ei käidud sel ajal minu mäletamist mööda üldse tööväliselt läbi. Kohtudes suruti ametlikult kätt, tunda oli distantsi. Too kallistamise komme tuli millalgi hiljem, aga siiski enne Jaani tulekut. Täitsa võimalik, et aitasin sellele ka ise kuidagi kaasa, kui end juba pisut vabamalt hakkasin tundma, aga ega ma seda ikka üksi poleks saanud teha ja õnneks keegi mind seepeale ka ei vallandanud, pigem vastupidi - nii Toomasele kui Theale, Arnele ja ka teistele paistis kohtudes kallistamine meeldivat. Õhkkond muutus üha vabamaks. 

Siiski mäletan sellest ajast ainult ühte kollektiivset koosviibimist. See oli mingi jõululõuna või õhtusöök, mis leidis aset raamatupidaja Anu Ratase hiiglaslikus korteris- samas, kus hiljem elas Jaan Tammsalu. Kohal oli palju rahvast, kellest enamikku ma ei tundnud. Ma ei teadnud, kes on juhatuses, kes nõukogus, kes mingi muu asjapulk. Ja mis on nende nimed. 

Nii töötasingi mitu aastat natuke nagu distantsil olles. Mul oli kotis kaks hiiglaslikku võtit, üks, millega sai suure kirikuukse lahti (käisimegi toona suurest uksest!) ja teine, millega pääses orelirõdule, meie rahulikku paika. Need võtmed on mul siiani sahtlinurgas alles. 

Vahel, kui kellegi oli sünnipäev, kogunesime kokku ja laulsime sünnipäevalapsele “Aasta aasta peale”. Kes seal kõik olid, Veera ja Veera mees Volli, kes oli toona mu mäletamist mööda vähemalt saja aastane, aga kohtudes raputas pikalt kätt ja naeris rǒõmsalt, Hilda, Hille, kes mulle siiani jõulukaarte saadab, Elsa… kas keegi ununes? Oi, kuidas mulle see laul ei meeldinud! Palusin oma sünnipäeval mulle hoopis “Väikest karjast” laulda. Toomasel polnud minu isepäisuse vastu midagi. 

Kui vaja, oli Toomas vägagi konkreetne ja seda vaid temale iseomasel moel. Näiteks läks meil kord hardushetkel “lappama”. Mängisime vioola solistiga mingit barokkmuusika šedöövrit, seal on aga peaaegu igas osas võimalus kordusteks. Ma unustasin öelda, et midagi pole vaja korrata ning oma “kuudist” ei saanud ma seda talle ka karjuda, nii me siis kordasimegi rõõmsasti kõiki osi. Hardushetke esimene pool kestis kümne minuti asemel kakskümmend, mis tähendab, et hõlmas ka õpetaja kõneks mõeldud aja. Ja mida tegi Toomas - läks kantslisse, luges piiblist päeva salmi, ütles “aamen” ja läks tagasi kohale. Peale hardushetke lausus: “mul oleks ka võib-olla midagi öelda olnud!” - ja mina tundsin, et vajun läbi kiriku põranda otse katakombidesse. 

Olen sellest ka kusagil kirjutanud, aga mul on meeles üks ja ainus tüli mu armsa kolleegi Tiiaga, see oli siis, kui tema arvas, et oreli ümbert tuleks see tobe putka maha võtta, aga mina sõdisin vastu, et siis me külmume ju surnuks. Asi päädis sellega, et me mõlemad nutsime, noored plikad nagu me olime ja Toomas seisis abitult meie vahel ja ei osanud midagi kosta. :)

(Asi lahenes sellega, et putka võeti küll maha, aga varsti tuli Jaan Tammsalu ja algas kiriku remont ja kirik sai soojaks.)

Mul on Toomase ametitalitustest päris palju meeles. Need olid väga hästi struktureeritud, südamlikud, aga konkreetsed. Laulatuskõnes ütles ta muuhulgas: armastus ilma austuseta on nagu ühel jalal seismine, kaua ei suuda, väsib ära...

Ja matusetalitust alustas ta alati ühtmoodi (kirjutan peast): Issand, sina oled olnud eluasemeks põlvest põlve; enne kui mäed sündisid ja ma ja ilmamaa olid tuhudes, oled Sina Issand… ; tulge tagasi inimlapsed, sest tuhat aastat on nagu üks päev, nagu rohi mis hommikul hällib, õhtuks see närtsib ja kuivab… ; Issand õpeta meid oma päevi arvestama, et saaksime targa südame…

Praegu, kui seda kirjutan, kargas mulle pähe sõna “pühadus”. Vaat see käis temaga kõikjal kaasas. Tema elu ja olek olid pühadusega põimunud. 

Meie sõprus Toomasega hakkas aga idanema hoopis mujal - esmalt käies üheskoos teenimas Sutlepa kabelis ja eriliselt siis, kui Toomas kolis elama Veskimöldresse, minust vaevu kilomeetri kaugusele. Sellest aga kirjutan juba järgmistes postitustes.

Kohviveski

 

Meite massin

Me oleme ikka Jaaniga veidike erinevad ka! 

Kui me mingi uue asja saame, tahan mina täpselt teada saada, kuidas see töötab. Jaan, ehitusmees, proovib kõigepealt umbes-täpselt nii, nagu see tema meelest peaks olema. See võib õnnestuda, aga võib ka mitte. 

Kui mina näen, et see umbes-täpselt pole päris see, muutun ma väga ärevaks. Ma ei salli juhendeid, aga ma vajan neid! Sest asjad ei saa käia umbes-täpselt, vaid absoluutselt vastavalt juhendile!

Toon näite. Täna saime kätte udupeene kohviveski, mida mu sõbranna J soovitas. Sel masinal on erinevad jahvatusastmed, jämedast peenemani. Presskannule sobib näiteks jäme jahvatus, number 6, aga aeropressile peenem jahvatus, number 2. 

Algul ei osanud me kumbki seda jahvatusjämedust muuta. Nool numbrite kohal lihtsalt ei liikunud! Proovis Jaan, proovisin mina - ei midagi! Saime ainult täiesti jämeda jahvatuse. 

Jaan rehmas üsna ruttu käega - ootame J ära, kúll tema õpetab! Ja läks magama. 

Mina aga sellistel puhkudel küll und ei saa! Võtsin uuesti õpetuse ette - ei midagi. Proovisin masinat üht- ja teistpidi - ikka ei midagi. Seejärel asusin AI-ga vestlusse - samuti asjatult. Ta küll tegi puust ja punaseks ja saatis lausa filmilõike, kuid minu masin tundus olevat teistsugune. Ei lubanud seda va jahvatusjämedust muuta!

Jaan juba ammu magas, kui mina ikka köögi laua taga mõtlesin, et mkmm, ei mingit und enne, kui masin õigesti töötab! Ma tahan peenikest jahvatust!  

Ja siis ühtäkki see toimiski! Noolt numbrite kohal sai liigutada!  Ma siiani ei tea, mida viimasel katsetusel teisiti tegin! (Millegipärast meenus mulle blondiini-anekdoot: Miks sein ümber kukub, kui blondiin sellele toetub? - Sest targem annab järele!)

Igatahes - töötab! Ja Jaan muudkui magab! Kuidas saab sellises olukorras nii rahulik olla? Mina oleksin küll kogu öö vähernud! 

Muhu kardinapuuga oli sama lugu, aga sellest täna ei räägi. Taevake, mis juba kell on! 

Karm värk

 Täitsa lõpp, kui julmad võivad ikka inimesed olla! Nad tahaksid lõputa karistust, andestamatut viha ja täielikki purustamist!

Üks kõrgemat haridusasutust juhtiv mees armus oma alluvasse. Ta hakkas teda idealiseerima ja kujutles, mismoodi võiks olla temaga armusuhe. Oma fantaasiad kirjutas ta salajasse päevikusse. Tavaelus käitus ta tavapäraselt, nii nagu töökaaslastele kohane. Ühel heal päeval otsustas ta aga oma salapäevikut kõnealuse muusaga jagada. See, mis edasi toimus, oli kõigile šokk. 

Ei, too naine ei öelnud sellele mehele, et aitäh, ma ei soovi sinuga suhet, mis oleks kõige normaalsem kahe täiskasvanu vaheline kommunikatsioon. Ikka armutakse, aga targad inimesed saavad ju sõnadest aru, kui armumine on ühepoolne ja toimub tagasilükkamine. 

Ta ei teatanud ka mehe perekonnale, et mees on oma tunnetega hädas ja tema abielu on sügavas kriisis. See ei ole küll kõige parem armastuse tagasilükkamise viis, aga on ometi ausam, sest mehe peresse puutus see lugu vägagi. Just nende paarisuhe vajas sel hetkel kõige enam tähelepanu, mis sest, et klassikalist kõrvalsuhet ei tekkinud. Kolmnurk oli ikkagi. 

Selle asemel tõi aga too naine mängu hoopis asjasse puutumatud - mehe ülemused ning õige pea, nagu meie riigis ikka kombes, immutati too salapäeviku juhtum arvustamiseks kogu eesti rahvale. Toimus tagasiastumine, mida saatis õudne peks. 

Ah et kuidas inimene julgeb armuda? Ah et kuidas ta julgeb oma fantaasiatest kirjutada? Ah et ta ongi nüüd elu lõpuni ahistaja ja pervert, kuigi kogu lugu oleks lahenenud kahe lihtsa sõnaga - tänan, ei? 

Toimus rida dramaatilisi tagasiastumisi ja oi kui paljud arvasid ja virutasid! Mina aga küsin, kas keegi peale asjaosaliste on ka ise seda päevikut lugenud? Mis arvajad meie oleme? Äkki oleks selle päeviku pidanud lausa kusagil avaldama, et eesti rahval oleks rõõmu ja rahulolu?

Pikka aega oli vaikus. Kuni too mees kandideeris uuesti juhtivale kohale ja võitiski tugeva juhina konkursi. Niipea, kui see oli aga toimunud, algas nõiajaht uue hooga. Lugesin ja imestasin, kui palju on inimestel viha, kui palju ihatakse verd ja pisaraid. Lööge risti, lööge risti, kõlas üha uuesti ja uuesti. Muidugi palju rõvedamate sõnadega.

Ja ta loobus. Närvid ei pidanud vastu. 

Täna kirjutas ta meedias oma loo. Mulle meeldis see kiri. See oli soliidne, arutlev, mitte-õigustav juhtunu analüüs, mille lõpus kumas küsimus “ma tegin vea ja sain kõvasti karistada, aga kas millalgi vääriks minagi armuandmist?” Ta ei öelnud, et on aeg, et andke ometi andeks. Ta esitas lihtsalt küsimuse, et kas korra eksinu jääbki igavesest ajast igavesti süüdi. Kas tal ei ole enam kunagi ühtegi võimalust. 

Ja siis tuli taas… Ma ei taha isegi kirjutada, mis. Seda oli lihtsalt nii kurb lugeda. Inimesed, kas juba küllalt ei saa? Ah et sina tahad veel sõimata? Ja sina? Ja sinagi, õiglane ja vaga?

Miks see lugu mind niiväga puudutas? Sest ma meie lugu Jaaniga algas sarnaselt. Sain ühel heal päeval teada, et ta armastab mind. Et ta on mind ammu jälginud, kuulanud mind muusikuna, lugenud mu blogi, mu luuletusi, vaadanud mu fotosid. Talle meeldis mu mõttemaailm. 

Mulle ei tulnud mõttessegi teda tema tunnete eest kogu maailma ees häbistada. Ütlesin esmalt sellesama lihtsa “ei”, kuna meie lugu tundus võimatu - ja ta aktsepteeris seda. Hiljem muidugi asjad muutusid ja sealt algas ka minu vastutus. 

Tegelikult puudutas ka meie lugu vaid kolme inimest. Pluss kõigi kolme peresid. Aga ka meid arvustas kogu eesti rahvas. Nii et ma tean, mida see tähendab. 

Mul on tohutult kahju. Osad inimesed ei mõtle ikka üldse. Ei mõtle, et kaudselt karistavad nad oma hoopide ja tühistamisega hoopis selle mehe peret, inimesi, kes on niigi kõvasti kannatanud. Kas töötu pereisa tekitab mõnes erilist rahulolu? See, et ta ei saagi enam oma andeid rakendada?

Ka mina arvan, et ta tegi selle mälupulga üleandmisega vea. Muidugi oleks võinud eelnevalt veidi “pinda sondeerida” ja siis otsustada. Aga et üldse ei oleks tohtinud tundeid tekkida… ehh. 

Jajah, armastusromaanid ja filmid võiksid ehk ka olemata olla. Nudiks kõik ühesugusteks. Joonlaua järgi. Karm värk. 

53

 Mu vanemad abiellusid eile 53 aastat tagasi. Aasta oli siis 1973. Nad olid paduvaesed tudengid, aga nende pulmad kestsid sellest hoolimata kolm järjestikust päeva. Pulmapiltidel on mu vanemad noored ja imeilusad. Nende teekonda “paaritaja” juurde abielu allkirjastamise tseremooniale kaunistab pulmapiltidel mu isa rahvatantsurühmast moodustunud spaleer. 

Mu vanemate abiellumise peamiseks põhjuseks olin küllap mina. Olin siis nimelt ema kõhus ja sündisin poole aasta pärast. 1973.aastal ei tulnud kõne allagi, et paar ei abiellunud, kui selgus, et beebi on tulekul. Pere planeerimine oli sel ajal üldse “lapsekingades” ja paljud tolle aja pered olid teatavasti loodud “lapse pärast”. Küllap oli ka minu ootus mõneti üllatus. Kui aga asjalood juba nii olid, tuli “ära registreerida”. Seda sõnapaari armastas eriliselt kasutada mu armas vanaema. “Ära registreerimine” oli nagu enese ühiskonna ees puhtaks pesemine. “Vallaslastest”, nagu abielu väliselt sündinud lapsi tol ajal nimetati, räägiti poolsosinal, justkui oleksid need kuidagi teistsugused. 

Meie peres oli turvaline kasvada. Kuigi kolisime vanematega mu esimese viie eluaasta jooksul ühest kapitagusest teise, magasid mu vanemad alati abieluvoodis ja musitasid-kallistasid teineteist ka meie, laste nähes. Järelikult armastasid, saime sest vaatepildist kinnituse. Muidugi vahel nad siiski ka tülitsesid, aga need tülid ei olnud kunagi sellised, et oleksime kartnud nende lahkuminekut. Kui ema “sae käima tõmbas”, läks isa lihtsalt “keldrisse telekat putitama”. Kui ta tagasi tuli, olid asjad tavaliselt laabunud. 

Mu vanematel ei olnud kummalgi ette näidata ei kristlikku kasvatust ega laitmatult toimivat päritoluperet. Vastupidi, kummagi suguvõsa oli pealtnäha üsnagi problemaatiline, kusjuures kummalgi täiesti erineval viisil. Suhete kerguse osas ei soosinud niisiis kummagi “muster” pikka ja pilvitut abielu. Ometi andis kummagi perekond neile kaasa ühe olulise lisaväärtuse - omad hoiavad kokku. Nii ema kui isa suguseltsis käidi omavahel tihedalt läbi. Emapoolses tiivas oli taustal tulist klatši ja teravaid kokkupõrkeid, isapoolses ähvardavat vaikust ja pikka vimma. Aga kui tuldi kokku, siis pidutseti, lauldi ja tantsiti, nagu homset poleks. 

Ometi mõtlesin nii mõnegi paarisuhte osas, mille omapärast ka ilmarahvas osa sai, et miks nad ometi lahku ei lähe. Täna aiman, miks see nii oli. Meie suguseltsi oleks olmud kohutavalt raske väljaspoolt sisse tulla. Kes oli, see jäi. Meie suguvõsas ei lahutatud, ei isa ega ema poolel. 

Ometi ei saa ma täna öelda, et oleksin oma vanemate või nende eakaaslaste pika abielu peale kade või et oleksin ka endale sama soovinud. Meie elu on tänaseks niivõrd palju teisenenud, et sellisel viisil, nagu vanasti, abielud enam ei toimi. Meie põlvkond ei hoia enam sugulastega kokku. Meil pole enam midagi ühist, mille pärast koos käia, milleks koos pidutseda. Me ei sõltu enam teineteisest. Me ei oota enam maalt kartuleid, marju ja liha, seetõttu pole ka ühiseid töörabamisi ega talgupäevi, et seda kõike üheskoos saavutada. Muidugi pole meil ka mingeid lahkhelisid, sest me lihtsalt ei suhtle. Meil pole omavahel mitte millestki rääkida. On see hea või halb, ei tea. 

Aga kui lahutatakse, siis - esiteks, lahkuminek või partneri vahetus ei ole enam niivõrd märgatav, ammugi ei räägi selles kaasa kogu suguselts. Ja kui räägibki, siis nendega ei pea ju suhtlema!

Teiseks - tänapäeval räägitakse suhete kvaliteedist märgatavalt rohkem ja kehvas paarisuhtes olemist ei peeta enam paratamatuseks. Mulle meenub oma vanemate eakaaslastest päris mitu paari, kes pidanuks ikka väga kiiresti lahku minema, aga ei läinud. Mitmest drastilisemast juhtumist saaks lausa värvika novelli. Praeguste ühiskondlike normide järgi oleks aga sellistesse suhetesse jäämine lihtsalt napakas.

 Kolmandaks - tänane elukvaliteet on hoopis teine, nii ei pea enam ka naised näiteks joodikust mehega maid jagama või mõnel jubedal despoodil end alandada laskma, vaid võivad elus uue lehekülje pöörata ja üksi või kellegi teisega edasi liikuda. Samuti ei pea üksi mees naise lõputut üleolevat õiendamist ega järjepidevat mahategemist kannatama. Need on vaid mõningad pähekaranud näited. Tänapäeval teatakse, et me pole kellegi omad. Ka laulatus pole võluvits, mis inimesi kinni hoiaks. Nagu Toomas Paul ütles, et ta pole sugugi kindel, kas kõik abielud ikka on “Issand ühte sidunud…”, nagu ta isa sõnadel laulusalm ütleb. Või on seda teinud inimesed ise…

Neljandaks- vanasti olid naise ja mehe rollid hoopis paindumatud - kui sul ikka oli kell viis lehmalüpsiaeg ja kogu päev ootas laua taga eri toidukordi kari näljaseid ja lisaks tuli veel peenrad rohida ja majapidamine enam-vähem korras hoida, no mis lahkuminejat sust ikka oli! Hea, et õhtuti ristseliti voodisse jaksasid langeda! Võibolla linnas oli teisiti, aga minu vanemad on mõlemad maalt pärit ja maaelu tähendas vaid jubedat hommikust õhtuni rabamist. Arutasime just sõbrannaga mere ääres peesitades, et meie vanaemad ei käinud näiteks ealeski lihtsalt mere ääres ujumas. Tööd tuli teha, tööd!

Peaasi on, et ikka abiellutakse, ütles mu vanaema ja mõtles sellega eelkõige paberit. Ta ütles seda ka siis, kui ma kahekümnesena esimest last ootasin. Kasvõi üks päev peab olema abielus, siis võib ära lahutada, korrutas ta muudkui. Aga meie ei abiellunud. Läksime hoopis lahku. Täna tean, et see oli ainuõige otsus, sest me ei oleks kohe mitte kuidagi sobinud. Mul on vaja hoopis teistsugust meest, sellist, kes kannab kätel! Aga kas ma siis seda kahekümnesena teadsin? Ei teadnud, olin kõrvuni armunud ja oligi kõik. Küll on hea, et see nii läks! Mis see tobe paber oleks juurde andnud?

Minu vanemad olid ka kõrvuni armunud, aga neil vedas. Tuli välja, et nad tõepoolest sobisid. Et ema vajab sellist vaikset, heasüdamlikku ja töökat meest nagu mu isa. Ja mu isa sellist särtsakat “puusalttulistajat” nagu mu ema. Nad ei oleks koos püsinud, kui see nii ei oleks. Tean hästi, kumb neist oleks esimesena jalga lasknud! Aga nad jäid!

Niisiis ei ole abielu pikkus minu jaoks omaette saavutus. Laitmatu vorm, mille sisu on mage, ei peaks mitte kedagi inspireerima. Rääkisin sellest täna ka emaga ja temagi nõustus. Need olid ikka hoopis teised ajad, oli ta veendunud. Koos itsitasime toonase suhtlusringkonna seebiooperlike suhtedraamade üle, millest ma lapsena tahtmatult osa olin saanud. Tudengitest vanemad vedasid ju mind, lapsukest, igale poole kaasa! Ema imestas, et mul on nii palju meeles, ka selliseid mälestusi, mida tema mälus enam ei eksisteerigi. 

Siiski olen vägagi pikkade ja õnnelike abielude poolt! Mu vanemad laulatasid oma abielu koos hõbepulmadega ning kuldpulmas kolm aastat tagasi vahendas Jaan neile kirikuõpetajana Jumala jätkuva õnnistuse. Püsigu see vahva liit veel pikki aastaid!

Minu blogi

 Nii huvitav, ma olen oma blogi pidanud juba kuusteist aastat, kõik oma lugude teemad ainuisikuliselt välja mõelnud, kirja pannud ja üles riputanud. Vaid kolm aastat tagasi, meie ülikeerukal ajal oli paar korda, kui ma arvestasin Jaani palvega üldse mitte postitada - mida ma ausalt öeldes täna kahetsen, sest need olid ju minu mõtted ja tunded, ei muud - aga ülejäänud olen ikka oma äranägemist mööda tervikuks vorminud ja siia, oma turvalisse nurgakesse huvilistele lugemiseks sättinud. 

Minu kirjatükid ei pretendeeri mingile absoluutsele tõele, vaid tuginevad sellele infole, mis mul ühest või teisest asjast parasjagu on või mida olen kõrvalt kuulnud-näinud ja mille üle kas rõõmustan või valutan sũdant. Mul on olnud juba lapsest saati kombeks silmapaistvad või keerukad olukorrad endast lihtsalt välja kirjutada, et need ei hakkaks mind liialt vaevama - see on suurepärane teraapia, soovitan proovida. Ma ei oota kelleltki vastukaja ega lahendust, küll aga olen alati avatud diskusioonile kirjutatu üle, kui keegi peaks seda soovima. Kirjatükis saab alati teha korrektuure, kui ilmnevad uued nüansid.

Olgugi “kõigest” organist (kohati tundub siiani, et kirikus peetakse ainult õpetajaid mõtlevaiks olevusteks) ja pereterapeut, oman minagi asjade kohta isiklikku arvamust. Eriti kui mõni asi mind lausa otseselt puudutab, olgu siis isiklikus elus või muus rollis. Lihtsas keeles öelduna tunnen aeg-ajalt rõõmu või kurbust, mida tahan siin blogis jagada. Inimsuhted on mu vaieldamatu lemmikvaldkond.

Mul on selline eripära, et olen kirjutamises kordades võimekam, kui kõnelemises. Olen küll julge esineja, aga rääkides jooksen “kinni” ja unustan pooled asjad, millele tahtsin viidata. Seetõttu olen näiteks kehva koosolekutel argumenteerija ja tihtilugu õnnetu, er üks või teine asi jäi välja ütlemata. Kirjutada on minu jaoks poole lihtsam!  

Küll aga julgustan teisi inimesi rääkima või oma muresid muus sobivamas vormis jagama. Úkski probleem ei saa lahendust ilma, et selle esmalt nähtavaks teeksid. Mida keerukam on olukord, seda suurem peaks olema üldsuse teadmine ja haaratus. Tihtilugu on salatsemised seotud süü või häbiga, aga nendest mitte rääkimine teeb olukorra veelgi komplitseeritumaks ja vajutab kannatava inimese üha sügavamasse auku. 

Meenub üks hea näide. Möödunud nädala ilutses Eesti Ekspressi esikaanel lugu eesti organistist, kellega keegi õnnetu kirikuhärra kuidagi hakkama ei saanud. Esiteks olla too naisterahvas teda näost patsutamud,  teiseks tahtnud laenata pikendusjuhet. Seda viimast sai kirikhärra sõnul juba ulatusliku jälitamise alla liigitada. Loomulikult ei olnud vaesel papil muud võimalust, kui organist vallandada - ta oli ju abielus ja abielumehe jaoks on isegi juhtmetest mõtlemine täielik patt! 

Mina olin aga juba ammu enne seda artiklit kasutanud vana head meetodit “räägi inimesega”. Aimasin, et kui mitmeid aastaid orelimängijana töötanud inimene päevapealt ametist priiks saab, ei saa tema enesetunne eriti oivaline olla. Aimasin ka seda, et meie kirikus pole väga palju neid, kes teise inimese õnnetuse korral tema poole isiklikult pöörduvad. 

Seda viimast teadsin tänu ühele teisele, juba aastatetagusele tuntud organisti töölt vabastamise loole. Olin toona ainuke, kes sellele inimesele helistas ja küsis, mis juhtus ja kuidas sa hakkama saad. Ta kinnitas seda mulle mitmeid kordi. Saime kokku ja rääkisime pikalt-pikalt ning ta tuletas oma rasket aega ja minu toetust tänulikult veel aastaid meelde. 

Aga Ekspressi loo juurde tagasi tulles - tegelikult ma ei tundnudki seda organisti. Ainult nimepidi. Aga temagi oli mu küsimusest väga liigutatud (olin vist taas ainus, kes küsis) ja rääkis järk-järgult kogu loo. Viimaks lisas ta, et julgeb selles alandavas olukorras käia ainult mööda kuuritagust jalgrada ega suuda enam oma armsa kiriku poole vaadatagi. Ütlesin talle, et ega kogu eluks saa mööda kuuritaguseid käima jääda, seega - kui ta tunneb, et talle on suurt ülekohut tehtud, tuleb lugu avalikuks teha. Keegi teine seda teha ei saa. Näiteks minul  puudub teise poole versioon täielikult. See soovitus tundus talle vist mõistlik.

Sellest, kuidas lugu ajalehte jõudis, ma ei tea. Lugesin ja imestasin - oligi ainult põsepatsutus ja pikendusjuhe! Ja õpetaja kommentaar, et ta on ikkagi abielus ja ei suutnud enam koostööd jätkata. Ühtegi muud “süüd” polnud lisatud. Mina arvasin küll, et nüüd tuleb midagi paikapanevat… Ja inimene on tööst ilma nigu niuhti! Ahh?!

Minu Jaani patsutatakse ja nätsutatakse tädide ja onude ja noorema kirikurahva poolt nii palju, et kui tahaksin möllu teha, oleks juba mitu kogudusetäit rahvast suure kisa ja tagaajamisega laiali saadetud. Aga küllap jääb kõnealune lugu ikkagi soiku ja inimene on tööst ilma ja teised teenivad ausa näoga edasi. Organistide enamus on kuuldavasti küll õnnetu häbistatu poolel, aga ega see fakt midagi muuda. Hea, kui kuuri tagantki välja aitas. 

Vaat nii me siis elame ja inimestesse suhtume ja neid üle parda heidame. Ja loodame, et ehk hoiavad suu ilusti kinni. 

Loo algusesse tagasi tulles lisan veel, et me ei analüüsi mu siinsete postituste sisu enne avaldamist kunagi oma abikaasaga. Ta ütleb nende kohta alati oma arvamuse, kui neid loeb, aga ei survesta mind kunagi midagi muutma. Tema on arvamusliider ja tema kirjutised sotsiaalmeedias on minu siinsetest täiesti erinevad. 

Aga sellele nurgakesele on mul vast ikkagi õigus? Oma vaatenurgakestele ehk samuti…  

Suvi

 Las ma meenutan seda värvikat suve, kus on olnud nii palju ilusaid hetki ja nii palju armastust!

Esimesel korral, kui mind samasugune õnnetunne valdas, nagu üle-eelmises postituses kirjeldasin, oli suvi veel noor, see oli jaanipäeva hakul, ma olin aasal. Tulin Helise maja poolt pool-joostes üle heinamaa ja korraga pahvatas mulle vastu tugev tuulehoog. See sasis mu juukseid ja pani seeliku jalgade ümber vallatult laperdama. Pigistasin tuule intensiivsuse ees silmad kinni, raputasin end ja tundsin, kuidas õnnetunne mööda mu selga allapoole voolab. Lihtsalt seesama lühike hetk oligi… aga kuidagi nii eriline ja ülev.

Siis tuli jaanipäev. Suur seltskond külalisi, palju rahvast ühise, kaunilt kaetud laua taga. Spontaanne kodukontsert. Kaunis jaanilõke koduhoovis. Rõõm inimeste silmades. See oli küllap järgmine õnnetunde hetkede kimp. 

Ja siis tulid Jaani lapsed külla. Viis inimest. Ühine rannaskäik, õhtune grill, mõnus olemine. 

Seejärel päevad lapselastega. Avastasime üheskoos kauneid ja mõnusaid randasid, näiteks Pallasmaa Põhja-Muhus või Rootsivere läänes. Lisaks sõitsime rattaga, käisime küla raamatukogus, ostsime head-paremat, mängisime täringumängu, nautisime lapsemeelset puhkust. Selle aja jooksul käis mitmel korral üle seesama mõnus õnnetunne. 

Ja siis käis külas Lauri Räpp, noor tohutult tundliku meelega luuletaja ja kirjutaja. Sügavad vestlused, toredad jagamised, kaunid äratundmused tegid hingele pai. Selle õhtu erilisust tunnetasin iga ihurakuga. 

Seejärel etendus Urmas Sisaskist Jänedal. Me poleks sinna mingil juhul läinud, kui järgmisel päeval poleks olnud kontsertmõtisklust Järva-Jaanis. Kuna aga aeg nii ideaalselt sobis, võtsime kutse vastu. See oli imeline teatritükk! Ja mis kõige üllatavam - Jaan oli sinna sisse kirjutatud. Jaan kirjutas nimelt Urmas Sisaski viimasele suurteosele teksti ja tervelt ühe osa tekst loeti sellel etendusel ette. See oli üli-südamlik koht, viiv enne Urmase surma, enne seda kohta, kus ta astus läbi täiskuu taevasse. Mul tulevad praegugi, kui sellest kirjutan, külmavärinad ihule, Jaanil oli aga tegu liigutuspisatate kinnihoidmisega. Ta ju ei teadnud, et on etenduses! 

Peale teatrit sõitsime külla mu vanemate suvekoju, kus ema oli katnud õhtusöögilaua. Isagi oli hilisõhtuni triksis-traksis. Oli väga armas olemine! Kahju, et sauna ei jõudnud. Mu isa tehtud Kõnnu saun on maailma parim!

Aga järgmisel päeva vurasime juba Järva-Jaani, kus Jaan jutlustas teenistusel ja me koos viisime läbi kontsertmõtiskluse. Ilm oli vihmane, aga vastuvõtt soe ja hoolitsev.  

Peale üht matusetalitust ja orelimängu ning südamlikku peielauda Viimsis põrutasime tagasi Muhku, aga kuna ilmad olid nagu olid, otsustasime vastu võtta ka kutse Klaaspärlimängu avakontserdile, mis toimus 9.juulil Tartu Jaani kirikus. Sai ka Tartu osas linnukese kirja! Olime väga oodatud ja korraldajad kallistasid meid pikalt-pikalt! Ka solisti, Ameerikas elava Martin Kuuskmanniga oli meeleolukas jutuajamine. 

Tagasi Muhusse sõitsime mingit põnevat teed, mis viis muuhulgas läbi Pärnu-Jaagupi, kus vaatasime kirikut ja einestasime vahvas kiriku kohvikus. Mulle meeldivad need pikad sõidud, kui olen Jaaniga koos. Või kogu perega. Pikad sõidud annavad vabaduse tunde. Vabadus seondub omakorda õnnega.

Aga 11.juulil ootas meid Hiiumaa, millest kirjutasin pikemalt ühes eelnevas postituses. Taas üks imeline ja sündmusrikas päev!

12.juulil viis Jaan läbi teenistused Valjalas ning Muhus.  Mina mängisin orelit. Tore oli keset puhkust hoopis teistsuguses keskonnas teenida. Ja kui armsad ja hoolivad on väikeste maakoguduste inimesed! 

13 ja 14.juulil käis Jaan linnas arsti juures, mina aga võõrustasin sõbrannat. Sedasama, kes ostis ära minu ilusa punase auto! Tegime kahe auto liigud, oli väga meeleolukas õhtu! Muide, see sõbranna teab maailma asjadest kõike! Nii õpetas ta mind sel korral akordioni mängima, õigesti kohvi presskannu kasutama ja veel mingeid toredaid nippe ja oskusi, mida palusin tal uuesti meelde tuletada, et saaksin siia kirja panna. 

 15.juuli oli tǎiesti eriline päev, sest sel päeval tegi mu kallis abikaasa mulle merevaadet! Talle tuli selleks puhuks traktoriga abiks mu tubli onu. Nad puhastasid meie maad merepoolses suunas veidi võsast, onu vedas jämedamad puurondid traktoriga hoovile lähemale. Kaks töökat meest rassisid kogu päeva. Ma tunnen end nii hoituna, merevaade, mis enne paistis vaid vilksamisi, avaneb nüüd laialt ja kaunilt!  

16.juulil oli meil imeline külaskäik Udriku laiule, millest samuti kirjutasin ühes eelnevas postituses. 

17-19.juulil olid Lõuna-Eesti künkliku loodusega paikade päevad. Esiteks Viljandi, kus külastasime Vanamuusika festivali lõppkontserti ja nautisime Marcel Johannes Kitse virtuosset tšellomängu. Õhtul aga - jälle hetk, mis jääb alatiseks meelde - käisime Jaani ja Anu Rauaga päikeseloojangul ujumas. Tasakesi vajus punane päike vaiksesse mustavasse järve. Me ujumisliigutused tegid veepinnal vaikset vulinat, õhk oli aga nii harras, et see oli hingele lausa veidike valus. Ma ei tahtnud ega tahtnud veest välja tulla,  tegin ühe ringi loojuva päikese poole teise järel. Ilus oli olla! 

Järgmine päev viis meid veel rohkem lõunasse. Vastseliina kirikus toimus Jaani teenimise ja minu orelimänguga üks imeilus laulatus ja Haanjamehe talus rõõmsalt raju pulmapidu. Oli vahvaid kohtumisi, toredaid jutuajamisi, lihtsalt rõõmu. Jaanile, nagu mullegi, meeldib tohutult tantsida ja sel peol sai karelda mis hirmus. 

Kuigi pulmapidu kestis 3 päeva, sõitsime meie järgmisel päeval edasi. Meid ootas oma maakoju külla Jaani sõber  Tallinna linnapea Peeter. Tegime koos tema ja ta väikese tũtrega imetoreda matka ja pärast ajasime juttu ta targa isaga. Lisaks korjasime üheskoos kapuutsitäie kukeseeni. 

Ja siis sõitsimegi tagasi saarele, et oma põhipuhkus rahulikult lõpetada. Ühel vihmasel päeval mõnulesime veel Loviisa ja Lisanniga Kuressaare Grand Rose spaas. Ja juba terendaski tasapisi Tallinn. 

Kui praegu kõike kirjutatut loen, tundub mu eilne ahastus täiesti ebaoluline. Tähtis on ju tegelikult hoopis muu. Jah, muidugi ka laiem ühtekuuluvus ja üldine märkamine, aga eelkõige ikka see päris maailm. Väikeses seltskonnas jagatud lood, sügavad vestlused, südamest naerud. Need jäävad meelde, need moodustavad õnne. Seda õnne on sel suvel iseäranis jagunud. Elus on tõepoolest armastust ja hoogu!

Ja nüüd tantsusammul Viljandi folgile! 

Kurbus

Ärakeelatu, süles Toomas Pauli talaar

Kohutavalt keerukas päev. 

Ühest küljest tahtsin olla vaiksuses ja head, kallist Toomast südamest leinata, teisest küljest oli seda äärmiselt valuline teha, sest “keegi” Tooma matuse korralduskomiteest oli rangelt öelnud, et “Tammsalu olgu kirikus absoluutselt välistatud ja olgu seda ka linnapea Raudsepp.” Nii teatas meile telefoni teel üks korraldajatest, kes ise arvas, et Jaan siiski ei ole selles kontekstis pelgalt “tühi koht”. See karm väljaütlemine lajatas hoobilt ristseliti, nii tema kui minu. Ei ole vast raske taibata, miks. 

Linnapea Raudsepalt oli eelnevalt tellitud kõne, mille seesama “keegi” otsustavalt ära keelas. Talle öeldi mõni päev hiljem otse, et ärgu ta ikka kõnet pidagu. 

Jaan ei mõelnud kordagi mingile kõnele, aga oli salamisi lootnud, et ehk tohib ta oma eelkäija Toomase kirstu Toomase enda talaari kandes kirikust välja aidata kanda, ei muud. Aga ei, ka selle olevat see “keegi” jõuliselt ära keelanud. Surnuaial võid kanda (!), ütles seesama helistaja. 

Sellised käsud ei tule enam ammu kusagilt kõrgemalt, teatas sõnumitooja. Järelikult on need tühistamised võrdselt positsioonilt, mis on eriti kurb ja arusaamatu. Miks ometi? 

Jah, muidugi sai sellega haiget teha. Jah, muidugi tehtigi. Kohutavalt. Oma abikaasat säärases situatsioonis näha, kus ta istub orelirõdul, Toomase talaar põlvedel - ma ei olnud selleks valmis. Ausalt. 

Mõnikord oleks parem teatud asju mitte teada, sest närvisüsteem ei pea vastu. Eile oli just selline päev.

Mina omalt poolt andsin endast kõik, et hea Toomase ärasaatmine oleks muusikaliselt kaunis. Tegime teiste muusikutega kõik, et see heliseks kõikide kõrvus veel kaua. Oli imeilus ja väärikas ärasaatmine. Ilus kõne Tiit Pädamilt, Rein Veidemannilt - kõik.

Aga ikkagi on mu mõttes üksainus küsimus. Miks? Miks ikka veel? Kas kellegi elu muutus tänase päevaga täiuslikumaks? Kas keegi tõusis Toomase järeltulija ja sõbra “eikellekski muutmise” võrra kõrgemale? Kas Toomas oleks ka nii tahtnud? 

Nii jäigi mul päriselt jumalaga jätmata. Tegelesin pidevalt enese kokkuvõtmisega. Mul ei ole nii tugev närvisüsteem, kui pealtnäha tundub. Aga küllap “väärisin” siis minagi lisakurbust, sest see, mida tehakse Jaanile, tehakse ka mulle. Meie abielu ei olnud vaid tema tegu. 

Õnneks mu armsad lohutavad mind. Helis, mu kallis laps rääkis minuga pikalt-pikalt. See on kõige olulisem

See on puhtalt minu mõtete ja tunnetega postitus. Jaangi sai selle olemasolust teada mitu päeva hiljem. 

Õnnehetked

 Sel suvel olen suutnud kinni napsata erakordselt paljudest hetkedest, mis on libisenud nagu siidine silitus üle mu südame ja pannud mind vaikselt naeratades ohkama, et vaat see ongi õnn.

Viimane säärane oli eilne päev. Ausalt öeldes ma esmalt üldsegi kahtlesin selle väljasõidu vajalikkuses - oleme sel suvel erakordselt palju käinud ja näinud, nüüd üks veel, kas on vaja. Aga oli! Jaan teadis, mida minuga jagada soovib. Tema oli seal juba korra käinud.

See on üks tilluke laid Saaremaa kaguosas, kus on juba kolmekümmend aastat elanud üks Jaani eriline sõber. See on üks tema kodudest. Laiule pääseb muidugi vaid paadiga. Aga uskuge, see paat viib täielikule imede maale! Juba üle lahe ja läbi roostiku libisedes tabas mind mitmeid kordi “see” tunne, kus tahaks hüüda, et peatu, hetk. Muidugi soosis ka ilm meid igati, aga kõige olulisemas on ikka inimesed.

See mees oli üles ehitanud kodu, kus kõneles iga detail. Aga see ei kõnelenud niivõrd rikkusest luksuse mõttes, vaid inimese rikkast sisemaailmast, armastusest oma elavate ja juba läinud lähedaste vastu, oskusest imetleda elu, mitmete detailide osas ka läbi toreda, lausa ahhetama paneva huumoriprisma. Seal majas oli muutunud kunstiks nii olevik kui igavik, au anti nii kunstile kui eksponaatideks saanud tööriistadele. Isegi puupakkudest moodustusid lähemal vaatlusel linnud-loomad ja hoonete seintest-lagedest kujundlikud või otsesed sõnumid. See kodu oli läbinisti ime!

Aga mis mind eriliselt puudutas, oli selle müraka, pealt pisut kareda mehe armastus, kui ta kõneles oma lähedastest, kodust ja kodupaiga ajaloost. Mulle tohutult meeldvad inimesed, kes oskavad jutustada lugusid ja märgata seoseid. Nende inimeste süda avaneb mingil erilisel moel. Näiteks oli ta teinud Saaremaa, antud laiu ja oma lähedaste elusündmustest ajajoone mängu, mida ta meid Jaaniga mängima pani. Arvate, et ah mis mäng, kindlasti igav- jah, ka mina pole eriline lauamängu-sõber- aga uskuge, see oli imeline, sest sealt kumas taas nii suur ja sügav austusja armastus kõige oma ümbritseva vastu, et piltlikult öeldes võtsid kingad jalast, enne kui sellesse maailma sisenesid. 

Kõike ei oskagi kirjeldada. Selleks ei jagu sõnu. Selleks tuli korraks peale lõunasööki peremehe ettepanekul teha üks väikene lõunauinak, ja päriselt magadagi! Sügavalt, kosutavalt! No see on küll mu kõikide elu külaskäikude jooksul esmakordne! Ja siis virguda, ringutada, tunda taas enesest üle libisemas õnnejoovastust, pisut üksinda laiul ringi konnata, kõrtele metsmaasikaid lükkida, päikesele pai teha. Ja taas külalislahke mehe koduõuele pärastlõunat nautima suunduda. 

Kui õhtu hakul kaldast lahti libisesime ja vaikselt Saaremaa poole purjetasime, taipasin, kui palju mulle, meile ja kogu maailmale on antud. Et on säärased päevad ja säärased hetked. Et on rõõmud ja õnnetunne, mil tahaks lapse kombel üles-alla hüpata. Ja see vaikne, pisarateni heldima panev tunne, mis pitsitab südant, kui liugled üle sileda vee ja taamal, päikesekullas askeldab luigepere kolme väikese pojaga, ja kajakad kisavad, ja laglepere sätib end sadamas merre, ja paat ragistab end kaldasse, ja kõik on korraga nii selge ja klaar, ja pigistad tasakesi oma elu-armastuse kätt, ja me külastaja suur selg paistab kaua-kaua, kui ta paadiga üksi oma võlumaale tagasi sõidab. 

Need on õnnehetked, mis muutuvad südames kalliskivideks. Ja neid hetki on olnud selle suve jooksul veel mitmeid. Looja on olnud hämmastavalt helde. Varsti soovin kirjutada veel mõnest.

Toomas Pauli mälestuseks

 “Sina oled ju minu laps.”

Nii ütles mu armas sõber, vana tark mees Toomas Paul, kui temaga vahetult enne jaanipäeva viimast korda kohtusime. Kogu see kohtumine möödus nii, et hoidsime tugevasti-tugevasti käest kinni. Rääkisime ja palvetasime. Nii tema, kui meie Jaaniga teadsime, et see kohtumine jääb viimaseks. 

See oli üldse kummaline päev. Olime juba mõtetega puhkuse lainel, palju oli teha, läbi mõelda, kaasa pakkida. Aega nappis. Tundus, et kõike on üle pea. Korraga hakkas mul peas ketrama mõte, et me peame Toomase juurde minema. Me lihtsalt peame minema. Kohe ja praegu, sest muidu sõidame maale ja enam ei saa. Tundsin selle mõtte intensiivsust lausa füüsiliselt. 

Kui läksin selle mõttega Jaani juurde, oli ta koheselt nõus. Ometi oli ka tema tohutus ajahädas. Mis siis ikka, ütles ta ja helistas Toomasele, kes ütles, et aeg on igati sobiv, tulgu me ainult. 

Kohale jõudes ehmusime, sest Toomas ei olnud enam oma toas. Ta oli viidud korrus allapoole hospiitsi. Minu tungiv mõte külaskäigu vajalikkusest sai sealsesse tuppa astudes kindla seletuse. Meid võttis vastu väga, väga, väga väsinud mees. Tema kõne oli vaevaline ja mõtted vajusid aeg-ajalt une rüppe. Ometi said kõik jutud räägitud. Ja kui Toomas palus Jaani palvetada, sai sellest palve Jumalale, et ta selle hea ja targa ja väsinud mehe oma käekõrvale võtaks ja koju viiks. Meil ei olnud sel õhtul enam kuhugi kiiret. Istusime kaua-kaua. Toomase viimane käeviibe meie minnes jääb mulle alatiseks silme ette.

Olen tõesti Toomase laps. Meil on olnud aastakümnete pikkune sõprus. Kui ma ligi kolmkümmend aastat tagasi Jaani kirikusse organistina tööle tulin, oli just tema see, kes mind, verinoort plikaohtu tudengit selle suure oreli taha kutsus ja sellele kaunile tööle usaldas. Olin muusikaakadeemias õppinud tema juures piiblitundmist ja liturgikat, teadsin, kui hoomamatult tark ta on. 

Olen seda ennegi kirjutanud, et Jaani kirikusse tööle minnes kuulsin eelnevalt, et see on üks väga tõsine koht. Olin ausalt öeldes päris hirmul, naerusuine kahekümne viiene, nagu ma toona olin. Õige pea aga selgus, et too ülitark ja range olemisega Toomas on ka üks ütlemata vahva vimkavend. Me sobisime hästi, kuigi palju aastaid ei julgenud ma tema kuuldes midagi paikapanevat arvata või välja öelda. See oli aukartus. Lõbus olla ja nalja teha ma küll ei peljanud. Tema juba mõistis ja naljatas vastu.

Suurim privileeg oli aga muidugi kuulata tema jutlusi. Siin lisanduvad kaunid mälestused Sutlepa kabelist, mida teenisime kindla tandemina üle kahekümne aasta. Sutlepas said õige hõngu nii jõulud kui jaanipäev, kuulsime neil aastail ülestõusmisest mitmekümne eri nurga alt, tunnetasime läbi tema sõnaseadmise Püha Vaimu võimu. Oh, olid need alles ilusad ajad! Olen õnnelik, et sain ka sel nelipühal, tema viimasel Sutlepa teenistusel ja üldse viimasel teenistusel olla organistina kohal ja autoga sõidutajana abiks. Mäletan hästi, millest me vestlesime. Et ega teda just väga paljud enam vaatamas käi… 

Üks tähendusrikastest lausetest, mis mulle paljude seas praegu meenub, on see, mille ta ütles, kui olin alles Jaani kirikusse tööle läinud ja pidin õhtul minema kirikusse harjutama. Siis aga selgus, et peauste vahele oli üheks ööks sätitud kirst lahkunuga, kelle sooviks oli veeta oma maise keha viimane öö just kirikus. “Ei ealeski”, karjatasin pead raputades, kui Toomas seda mulle teada andis. Noh, nii igaks juhuks. Toomas naeratas ja ütles: “Mina küll kardan rohkem elavaid...”

See oli tark lause, elavaid tulebki rohkem karta. Olen sellest hiljem palju kordi aru saanud. Aga Toomast ei pidanud kartma. Käisime aastaid perekonniti läbi, nemad Theaga meie juures, meie nende juures õhtusöökidel. Meie sõprus aina kinnistus ja süvenes. Kui Thea haigestus, katsusin ka neile nii palju kui võimalik omalt poolt abiks olla. Ega kolmikute kõrvalt ülemäära jõudnud…

Ometi ei julgenud ma pikka aega Toomasele öelda, et lahutasin oma abielu. Kartsin, et äkki ta pettub minus ja ütleb meie sõpruse üles. Teadsin, et kirikus on selle “abielundusega” mingid omad lood. Kui seda aga viimaks rääkisin, kallistas ta mind pikalt. “Miks sa ometi ei öelnud…” See tark mees mõistis. Ja mitte kohut. Meie sõprus jätkus samal viisil.

Edaspidi julgesin Toomasele kõigest rääkida. Ka mõne aasta taguse “tühistamisaktsiooni” ajal läksin esimesena just tema juurde pisarais nõu ja abi küsima. Ta teadis meie lugu ammu enne selle avalikkuse hambusse jõudmist. Tema ees olen julgenud nutta, tema on mind lohutanud ja kinnitanud, tema on meie eest palju palveid teinud. 

Meie viimasel kohtumisel ütles ta vaikselt: “Minust ei olnud ju teie kaitsjat.” Aga tegelikult oli. Oh, kuidas oli! Toomas tegi täpselt seda, mida teevad tõelised sõbrad. Ta oli ja jäi.

Hea Toomas, tänu Sulle kõikide nende pikkade ühiste aastate eest, tänu koostöö ja ühiste rõõmuaegade eest, tänu sügavate vestluste eest, tänu helduse, halastuse ja armastuse eest. Olen uhkusega Sinu laps, sest sellist vaimset isa ei ole just paljudel. Olgu Su teekond Taevase Isa juurde turvaline ja päikest täis kui tänane päev. “Isegi mina kardan,” ütlesid Sa kord ühel autosõidul, kui kõnelesime surmast. Aga viimasel sõidul Sutlepast tagasi ütlesid, et “ma olin vahepeal üksinda, aga nüüd on Thea jälle minuga.”

Leinan Sind väga. Aga tean, et Sul on nüüd hea, Jumala mõõtmatus süles koos oma kalliga. 

Armu

 Vahel ma ei saa inimestest aru. Neil näikse kõik olevat hästi. Nad on pealtnäha normaalses paarisuhtes. Neil on lapsed. Kodu. Neid on õnnistatud erinevate annetega. Nad on oma erialal tublid tegijad. Neid on suurematest hädadest hoitud. Aga nad on nii paganama kriitilised!

Ütlesin meelega paganama. Sest suur osa neist on vormilt tublid kristlased. Need vormilt tublid kristlased arvavad palju ja julgelt. Nende arvamustest peegeldub kindel teadmine asjade juurpõhjustest ja sellest, kuidas maailm tegelikult peaks toimima. Nad on võtnud enesele kuulutaja julge rolli ja nende kujuteldavad mikrofonid ei kõla iga kord sugugi mitte käskivalt, vaid sisaldavad tihtilugu teiste suunal hoopis haletsevaid noote. Või tögavaid. Otsest sõimu kasutavad neist vaid rumalamad. Aga jah, oma sõnavõttudes on nad ise nii paganama õiged! Kuid mitte selles ei seisne nende põhiline passiiv-agressiivsus. 

Sellised inimesed elavad ise perfektselt. Nad rõhutavad seda igal sammul. Me kõik peaksime neid silmad punnis imetlema. 

Näiteks on nad juba noorena suutnud abielluda õige partneriga. Sedasama peaksid nende sõnul olema teinud ka kõik teised. See abielu-teema on üks põhilisi, millest nad eal ei tüdine. Neil on õigus öelda. 

Kui sa ei ole juba noorena osanud selle partneriga abielluda, kellega sooviksid ka vananeda, siis peaksid ta lihtsalt õigeks mõtlema, rõhutavad nad ja lehitsevad võidukalt piiblit. Muud armastuse vormid tuleb muidugi ära keelata, lisavad nad muiates. Inimese keha nimelt polegi tema enda oma, vaid kuulub selle inimtüübi meelevalda.  Kui sa üritad seesugustele selgitada, et kõik inimesed ei saa eluks ajaks kokku jääda ja sellest pole õigupoolest midagi, või veel hullem, mainida, et samasooliste armastus ei tohiks kellegi kõrvalseisja jaoks olla maailma lõpp, siis sulgevad nad lihtsalt kõrvad. Teate, miks?

Selliste inimeste maailmas on kõik inimesed ühesugused. Neil puuduvad omapärad ja igasugune areng. Sellised inimesed ei juurdle kunagi noorte ja vanade erineva elukogemuse üle, nende maailmas puuduvad põhjuse ja tagajärje seadused. Nad raiuvad kogu elu ühte ja sama “tõde”, purustades sellega oma mõjusfääris olevate inimeste elusid. Nad ütlevad end elavat piibli järgi. Aga see ei ole tõsi.

Sest nad ei armasta. Nad kardavad elada ja vihkavad seda, kui mõni teine ei karda. 

Kui nad kardaksid vaikselt, oleks see igati okei. Inimesed ongi isesugused ja mõni ongi oma mõtetes ja väljenduses arhailine, teine jällegi modernne. Aga nad arvavad, et kõik inimesed peaksid olema sellest “ühest puust”, nagu nemad. Sest vaadake, kui nemad on ikkagi nii vagalt ja õigesti elanud ja kõike nii jumalakartlikult ja vooruslikult teinud, ei tohiks ka keegi teine teha teistsuguseid valikuid. Ühesõnaga - need “õigesti elajad” topivad end ja oma eluviisi teistele vägisi peale, kasutades selleks klassikalisi passiv-agressiivseid väljenduslaade, mille ühiseks nimetajaks on eesmärk teise võimalikult kehvast enesetundest.

Tegelikult peaksin ju minagi sellest jamast lihtsalt mööda vaatama. Aga vahel on see keerukas. Näiteks siis, kui näen, et nad ei halasta isegi oma lastele. 

Olen mitneid kordi täheldanud, et nende juurde, kes on kõige valjuhäälsemalt “vagad ja head”, kipuvad mingil eluhetkel maanduma nende lähedaste näol kirjult eksravagantsed elunäited, mis panevad nende armastuse ja halastuse korralikult proovile. 

Nii abiellus ühe tõeliselt kristliku maailmavaate, piibli ja küllap Jumala enesegagi sinasõprust pidava naise tütar … teise naisega. Mnjah, mis seal's ikka, mõtleksite ehk teie, aga tema mitte. 

Ma ei taha siinkohal juurelda, miks see sündmus just selle naise ellu tuli. On ta ju ometi “kõik seesuguse” avalikult hukka mõistnud ja alati valjuhäälselt ennast ja oma laitmatut abielu ja muud veatust kiitnud, öeldes üsna otse, et ainult nii on õige elada ja mõelda, nagu tema seda teeb. Et kõik muu on suisa kuritegelik. 

Kordan veel, mitte see pole oluline, miks just tema. Olulised on kaks avalikkuse ette paisatud pilti. Üks noorest naisest, vaga naise tütrest oma pulmas. Teine tema emalt kusagil kaugel maal, sõnumiks “valu ja merre voolavad pisarad”.

Vahel ma tõesti ei mõista. Inimesel on laps, noor inimene, kes terve ja õnnelik. Terve ja õnnelik! Ta lihtsalt elab teisiti, kui tema oleks tahtnud, aga mis siis ikka! Me ei pruugi kaugeltki kõikidest oma laste valikutest aru saada. Kuniks need ei hävita neid ennast, on ju kõik hästi? Kas just siinkohal ei peaks halastus ja arm olema kõige nähtavamad? Mul on lausa hale, et see vaene vaga ema on pugenud häbist kobrutades kuhugi maapakku ja viskab avalikkuse ette selliseid lauseid. Selle asemel, et olla oma tütrega tema elu tähtsündmusel koos.

 Kas see on armastus? On see tõesti armastus? Kelle nimel, ega ometi… 

Küsisin Jaanilt, kas tema läheks oma laste või lastelaste pulma, kui need oleksid säärased. Jah, ma läheksin, ütles ta. Mina ka, otse loomulikult. Just sellistel eluketkedel on neile meie armastust eriliselt vaja. 

Miks me ei lase inimestel olla? Miks me arvame, et oleme ise õigemad? Et meie eluviis on kellegi teise omast parem? Einoh, tore, kui kellelgi on hetero-inimesena olnud õnn leida varases nooruses see kõige õigem ja armsam kaaslane. Suurepärane. Isegi halvas abielus piinlemine on oma asi, eriti kui pole lapsi. Aga miks arvatakse, et teistsugused teekonnad on kehvemad ja kuuluvad avalikku arutellu ja veel hullem, häbistamisse? 

Keerukas on vaikida. Tean ju terapeudina hästi, mida seesugused vanema-lapse suhted tegelikult kaasa toovad. Armastust kahjuks mitte. Lõhutud pere. Aga mitte tütre süül. Oh seda paganama vihapisarais paindumatust!

Hülgehall

 Sel korral lähenesime Hiiumaale läbi vihma ja udu. Nii Saare- kui Hiiumaa metsaviirud paistsid merelt igavalt hallid, veteväligi mõjus hoolimata pinnal sibavatest udulainetest inetult porikarva. Tundsin, et pole mingit vahet, kummale poole sõita. Ootusärevus saare osas, kuhu ülemäära tihti ei satu, oli suhteliselt nullis. Ilm suutis oma nutuse ilme maha müüa, nii sulandusin ümbritsevaga üheks, muutusin mere kombel hülgehalliks, valgusin mõtetes aelgase loksuga siia-sinna, jõudmata kogu meresõidu vältel tagasi oma keskmesse ja erksasse olemusse. Lasin end olla. 

Tegelikult ma vahel ikkagi igatsen Hiiumaale. Hiiu hõng on Muhu ja Saare omast teistsugune, aga on sama mere- ja tuuleline, kandes rannarahva karget eluviisi, toetudes samas oma tugevaile, tormile vastupidavaile juurtele. Hiidlased armastavad oma saart ja armastavate inimestega on lihtne suhestuda.

Saarele jõudes ilm paranes. Ka mina korjasin end taas kokku ja märkasin, et Hiiumaa muutub otsekui julgete pintslitõmmete abil taas värviliseks. Teekond Reigi kirikusse kulges mööda saare läänepoolset maanteed. Tasapisi näitas päikest. 

Olen vist juba maininud, et Hiiumaa on minu jaoks otsekui hea teretuttav - see, kellega küll tihedalt läbi ei käi, aga kellega taaskohtumine ometi väga rõõmustab. Põnevust jätkub isegi sedavõrd, et mõttes lubad õige pea naasta, soovid suhete tihenemist, ihkad lausa sõprust. Seda kõike ei pruugi muidugi tegelikkuses juhtuda, aga hea seegi, et järgmisel korral jätkub kõik lihtsalt sama toreda koha pealt. 

Päev kujunes kauniks ja möödus nagu lennates. Reigis tõmbasin õlule kirka muhu-triibulise villa-salli, lükkasin mind rünnanud “suure halli” kadakate vahele maadligi, tõmbasin suu kõrvuni ja ulatasin õnnetundele taas terekäe. Nii Reigi, kui Tahkuna ja Kassari väärivad seda igati. Sääre tirp jäi küll sel korral vallutamata, aga küllap tuleme õige pea tagasi! 

Või noh, järgmisel korral… 

Meeste tööd

 Kui ma ütlesin Jaanile, et võin vabalt teetööliseks hakata ja eriliselt andekas olen just teelappimise alal, kuhu võiksin end lausa üle Eestiliselt pakkuda, vaatas ta mind kohkunult ja ütles, et ära seda küll tee, lisades veel, et see võtab selja läbi. 

Eks ma end pisut suurelisemalt väljendagi, kui tegelikkuses õige. Kuhugi Kilingi-Nõmmele vast teed lappima ei läheks küll. Aga oma väikest koduteed olen siin lappinud omajagu. Kui ikka ühel toredal ööl terve ookean ühe ropsuga taevast kaela sajab, mille tagajärjel kajakad su kõrval asuvat põldu uueks merelaheks hakkavad pidama ja kui objekt nimega tee rohkem kraavi või jõge meenutab, tuleb vähemalt veekogu põhi sõidukõlbulikuks saada. Laeva pole ju koheselt kusagilt võtta. Supilaudki jäi rannailmadest mere äärde. 

Nii et ära pelga, armas mees! Asfalti ma panema ei hakka. Las vean mõned kärutäied lombi põhja - saame vähemalt homme praamile. Küll siis, kui ilmad taas kuivemad, hakkan uuesti traktoristiks. See on teelappimise kõrval teine tegevus, mida väga armastan!

Teiste naised tahavad köögis kokata ja toas põrandat pühkida, aga mina - mkmm. Miks põnevamad asjad kõik meeste pärusmaa peavad olema? Kui nüüd saaks aknaraamid ka “föönitatud” ja uue värvi alla, oleks elu päris lill. 

Siiski- täna ma õmblesin ka veidi. Tegelikult mulle see ka meeldib. Kui vihma sajab. 

Kanajalgadega maja

 Hiilisin täna kanajalgadega maja juurde. Mul oli vaja seal veidikene toimetada. Tavaliselt ei lähe ma sinnakanti kunagi, kui Kanajalad, kanajalgadega maja asukad, on kodus. Äärmisel juhul sõidan kui tuulispask kaugemalt jalgrattaga mööda, süda tagumas kurku, et kas ehk isand Kanajalg hüppab põõsast välja ja kukub mind tuuseldama. Seda pole küll kunagi juhtunud, but you never know…

Kümmekond aastat tagasi käisid Kanajalad mind mu kodus kollitamas. Õigupoolest oleksid nad mu äärepealt nahka pannud, kui ma poleks end piisavalt osavasti kaitsnud. Emand Kanajalg oli küll vähem õudne, aga ega temagi oma hiiglaslike lõugadega isandat poleks suutnud taltsutada. Oma kanajalgadega koopasse nad mind tol õhtul küll vedada ei suutnud, aga peale nende äralendu püherdasin veel kaua unetuna voodis, hirmuhigi otsaees.

Täna, nagu mainitud, hiilisin aga vaikselt põõsastiku vahel, mille taga too kanajalgadega maja asub. Iga väiksemgi krõps võinuks mind reeta. Iga pisemgi puuraksatus oleks teritanud Kanajalgade tähelepanu, iga mu julgem liigutus oleks kandnud kanajalgade õuele võõrast lõhna. Isand Kanajala sõõrmed oleksid paisunud ja ta suunurgast oleks hakanud tilkuma kättemaksu näljast ila. Pöörasena oleks ta sööstnud läbi võsa otse mu kõri kallale ja edasi ei taha ma isegi mõelda.

Sestap toimetasin väga vaikselt. Kivid mu pihkudest pudisesid tasaselt kui udusuled sinna, kuhu soovisin need paigutada. Tuuleõhk tegi osavalt “katet”, klõbistades just kanajalgade põõsastiku oksi eriliselt klõbiseva elegantsiga - et võtku nad ja tantsigu hoopis lõrisemise asemel. Kõhistasin omaette naerda ja täitsin oma ülesannet kiirelt ja perfektselt. Siuglesin nagu nõtke uss kiviaia, põllu ja tee vahel. Ma ei vaadanud kanajalgadega maja poolegi. Ilmselt oleksid nad juba pelgalt mu pilgust aru saanud, et saak on läheduses. 

Kui olin oma vaikset tööd lõpetamas ja haarasin põõsastikust veel viimase kiviklibu järele, käis mu kõrval korraga kõva raksatus. Tuul ehmus korrapealt hingetuks ja murdosa sekundi jooksul tekkis seäärane vaikus, mille hõlmas seiskus isegi aeg. Minu südamest rääkimata. Sain ta oma kurgus siiski taguma, kargasin hirmust meeletuna püsti ja pistsin kõigest väest jooksu. Kujutlesin igal põgenemishetkel oma kintsude taga isand Kanajala kollaseid hambaid. Plaks ja plaks pidid nad mind esmalt asjatult haarama, aga viimaks oleksid nad nõelteravaina läbinud mu dressipüksid ja naha ja rebinud verist liha mu põgenevalt tagumikult. Kuni ma hingetuna porri oleksin langenud…

Aga ei… Piidlesin umbes saja meetri pealt arglikult tagasi. Kõik oli endine. Vaikne. Tuuleke mängis taas rohututtidega ja küllap klõbistas ka kanajalgade pöösastikus. Too raksatus ei kuulunud niisiis hoopiski mitte verejanus isand Kanajalale. Ma lihtsalt nii jubedalt kardan teda, et hirm ajas sel korral oma silmad lausa pärani. Samas … seesugustega ei tea kunagi, millega lihtsamadki lood lõppeda võivad. Parem karta kui kahetseda. 

Kirik, püha paik

 

Kas te teate, kuidas käituvad skisofreenikud? Tihtilugu pöördvõrdelises seoses sellega, mis toimub nende sees. Mida suuremaks paisub nende sisemine segadus, seda enam hakkavad nad korda looma enese ümber.  Olen kunagi varajases nooruses takistanud ühel skisofreenikul mööblit aknast alla loopimast, kuna “segadust oli palju ja õhku vähe”. 

Umbes samasugune pilt avaneb mulle, kui vaatlen vana head luteri kirikut, mille sisemuses on asjad juba ammu täiesti käest läinud, aknast pillutakse aga alla täiesti kasutuskõlblikku mööblit, et tuba korda seada, kui piltlikult väljenduda. Silutakse vormi, mille sisu hõõgub plahvatuse eel. 

Lubatud on kõik ja mitte midagi. Ühed hõiguvad lahutamatutest abieludest, teised jalutavad performance korras alasti altari ees. Ühed keelavad vastassoost inimesel end isegi riivata, rääkimata kallistamisest, teised võtavad osa pride'ist, kus avalikult esitletakse pea kõiki seksuaalsuse vorme. Ühed keelavad naisõpetajaid sisenemast oma kiriku altarisse, teised korraldavad pühakojas punkkontserti, kus on “fuck'i, metal'it ja pulli”

Selles tohuvabohus peab olema väga tugev, et aru saada, millist “vagaduslaadi” keegi esindab ja kus on sinu isiklikud piirid. Ma ütlen ausalt, et kui mul ei oleks Jaani, kellega neid asju aeg-ajalt arutada, oleksin ka ise suures segaduses. Vestlused abikaasaga teevad pildi pisut selgemaks ja võtavad muret maha.

Ilmselgelt on ka kiriku eesotsas olevad inimesed keerukas olukorras. Asjad ei toimi enam nii nagu varem. Paraku ei saa neid ka jõuga uuesti “nii nagu varem” toimima suruda, sest nii nagu asjad on “tasapinnaliselt” segi ja laiali, mõtlen siinkohal üha hullemini haigutavat lõhet liberaalide ja konservatiivide vahel meie tänases päevas, on nad segi ja laiali ka vertikaalselt ehk hierarhilises plaanis ehk ülalt alla valitsemise tasandil, sest jõumeetoditele enam ei alluta. On hoopis teine aeg. Tasapinnaliselt silmast silma kõnelemise oma. Tunnete tasandil.

Vanasti ütles kõige tähtsam, kuidas asjad on ja inimestel polnud kuraasi (ega tihtilugu ka arukust) öeldut kahtluse alla seada. Tänasel päeval on haritud, mõtlevaid ja arvamusega inimesi kordades rohkem ning nendele pole enam mõtet jõupositsioonilt läheneda. Nad lihtsalt ei allu. Muidu on nagu Linnateatri Uskuja etenduses, kus preestri sõnade peale “kellele ei meeldi, mingu minema”, läkski peaaegu kogu kirik tühjaks. Seetõttu ma isegi mõistan kirku valitsejate “suu vett täis” olekut ja mitte midagi ütlemist. Eks ollakse plindris, sest rahvas on ikka igas suunas möllama hakanud. Ühed ühele, teised teisele poole. Piirid on täiesti kadunud. 

Tollele palju kõneainet pakkuvale Tartu Jaani kiriku moeüritusele pakuti mulle tööampsu ehk muusikute keeles keikat. Sooviti orelil midagi moodsat, kreatiivset, nagu luupimine ja muu sinna juurde kuuluv. Ega ma eriti juurelnud, kas säärane üritus üldse kirikusse sobib. Luba selle korraldamiseks oli ju antud. Õnneks ma ei saanud minna - ajaliselt ei sobinud. Piltidelt polnud näha, kas kasutusel oli ka orel või sai luupimine DJ-ga ära tehtud. 

See üritus oleks olnud kõvasti üle minu piiride. Muide, ma olen eluaeg oma lastele õpetanud, et kui me kellegagi koos elame, koos mängime, koos tegutseme, peame alati jälgima, kas kõikidel on turvaline ja hea ja ega me kellelegi haiget ei tee. Kui on oht, et miski võib riivata kellegi tundeid, pole sealtmaalt hea edasi minna. Kiriku ja koguduste eludes võiks olla samuti - nende juhtide näol peaks olema tegu täiskasvanud ja vastutusvõimeliste inimestega, kes peaksid vahendama tulijaile ja olijaile hingerahu. Antud üritus aga lajatas paljudele inimestele lahtise käega otse silmnäkku, olles meelega provokatiivne ja väljakutsuv. Haigettegev.

Teine “lajatamine” pidi Nissi kirikus ilmselt ilma suurema tähelepanuta ära toimuma, aga nagu ikka -kus tegijaid, seal nägijaid. Selle ürituse planeerimine kirikusse on veelgi arusaamatum. Punk ja kirik on minu jaoks ikka vägagi erinevad mõisted. Vaadake vaid kontserte kirjeldavaid plakateid! Ma ei tea… minu jaoks õõvastav! Miks kirikus?

Screenshotid FB-st, ei hakka paremaks lõikamagi

Mu vaated on muutunud tänu pereteraapia õpingutele ja šokeerivaile sündmustele isiklikus elus märksa liberaalsemaks, kui nad olid kunagi varem. Mõistan inimesi paremini ja ükski erinevus mind naljalt ei häiri. Vastupidi, olen oma südame avanud mõistmisele, halastusele, armule.Minu jaoks ei ole õigustust vihakõnele, sõimule, koha kätte näitamisele, sildistamisele ega lihtlabasele kurjusele. 

Oma usuelus püüan aga kesksel kohal hoida pühaduse mõistet. Kirik ehk pühakoda peaks olema selle mõiste materiaalne kehastus. Inimesed, kes tulevad pühakotta otsima olemise tõelist mõõdet ja saama kinnitust igavesest elust, olgu nad kuitahes eksinud ja patused, ei rüveta pühakoda. Küll aga saavad seda teha sündmused, mida me pühakotta lubame. Usule peaks jõidma ikka läbi kiriku poolt pakutavate vahendite, mitte tooma enda omi kaasa. Ka luterlik kirik saaks olla eksklusiisem, kui pisutki pingutada. Nõustun, et tuimust ja tuimalt ära tegemist kohtab siin-seal, kuhu olen vahel sattunud, omajagu. 

Kui arvatakse, et eelnimetatud üritused toovad rohkem noori kirikusse, siis eksitakse. Tänapäeva noortel on liiga palju lärmi ja ärevust ka ilma kirikuta. Pühadust kogetakse liiga vähe, sest pühaduse vastus on rahu. 

Mina olen oma lapsed väga otsustavalt pühakotta viinud. Meie peres kasvades lihtsalt peab teadma, kuidas kõlavad Bachi kantaadid ja milline sügavus on Mozarti Reekviemil. Poppi ja noortepärast leiavad nad mujaltki, aga mitte seda, kustkaudu avaneb uks igavikku. Pühaduse otsimine peaks saama vajaduseks. 

Mida mina teeksin, et asjad veidikenegi paremad oleksid? Jätaksin “välise vormi silumise” kus see ja teine. Näiteks inimesed, kes liturgiat Agenda järgi teevad, ei kahjusta kirikut kuidagi. Nad on ustavad ja head kristlased, las nad olla rahus. Mina keskenduksin sisemisele segadusele

Esiteks need avalikult räuskajad, solvajad, sildistajad… teiseks need performansi-tüübid, pungi ja pullimehed… Nende ühine nimetaja on lõhkumine, haiget tegemine. Ma alustaksin sellest.

Ilmselt päris ühtseks seda kirikut enam ei saagi. Jäävadki erimeelsused, liberaalsemad ja konservatiivsemad inimesed ja vaated. Jääbki arvamuste paljusus, on ju minugi oma üks paljude seast. 

Säärased fopaad võiksid aga tulevikus siiski olemata olla…

Kameeleon

 

Kameeleon!

Kui päikese käes vaatad, siis roheline, kui pimedas, siis sinine! Niisiis värvi muutev. 

Värvid on minu jaoks olulised. Hall, beež, pruun, must ja valge on ainsa värvina paduigavad. Kui millegagi kombos, siis jah. Aga pigem olgu erksamad värvid. Elus on vaja hoogu ja särtsu! 

Niisiis, saage tuttavaks, meie järgmise viie aasta abilised, saamaks kiiremini punktist A punkti B: minul sinakasroheline kameeleon, Jaanil kuldse kumaga roheline. Tore paar - nagu meiegi! 

Kunstikool

Lõputööd

 Tüdrukud lõpetasid täna kunstikooli. Neli aastat kestnud kunstiõpingud Tallinna Kunstikoolis said punkti. 

Kunstikool sarnaneb veidi muusikakooliga. Ka seal käiakse tavakooli kõrvalt, ka seal on paaril pärastlõunal nädalas päris oma tunniplaan, mis sisaldab erinevaid kunstitunde (vormiõpetus, joonistamine,  maal, klaas, kunstiajalugu jms), seega venivad mõned päevad nädalas hiigelpikaks. Kunstikooli lapsed, nagu muusikakooligi omad peavad olema vastupidavad ja tublid. Loomingulisusest rääkimata.

Kunstikooli, nagu muusikakooligi, saab katsetega - lapsel peavad olema kunstitegemiseks teatud eeldused. Kunstikool ei ole lihtsalt kunstiring. Sealt võib saada alguse ka kunstnikuks kujunemise teekond. 

Nii Loviisal, kui Lisannil olid kunstikoolis omad tugevused. Loviisal oli selleks joonistamine, Lisannil maal. Mõne asjaga tuli aga rohkem pusida. Kuigi enamus asju tuli neil välja nii, et minusugune kunstivõhik lihtsalt ahhetas, siis osad valdkonnad tõid ka pisarad silmist. Kuulsin mõlema tüdruku suust selle nelja aasta jooksul paar korda ka kunstikooli poolelijätmise mõtet, kui aga jõudsime kokkuleppele, et pingutatakse veidikene veel, läks keerukas koht korraga üle ja koolikäimine jätkus uue õhinaga. 

Mul on hea meel, et mu tüdrukud teavad nüüd kunstist nii mõndagi ja võivad mindki õpetada. Mõlemad arvasid, et jätkavad mõne kursusega lisa-aastal. Lisann arvas, et võiks veidi enam süvitsi minna klaasikunstiga ja valmistada mõned vitraažid. Loviisat huvitaks fotograafia. 

Lõpetööks tegi Lisann ühe huvitava klaasi-installatsiooni pealkirjaga “Kooskõla”, Loviisa valmistas aga vineerile sadadest sketšidest inimkuju, mis sai nimeks “Kujunemine”. Töös kasutatud ja sketšbookist väljalõigatud sketšid olid valminud üheksa aasta jooksul. Loviisa pälvis oma diplomitöö eest ka kiituse. Lisannil paluti aga koos kunstikooli sõbrannaga esitada lõpukõne, mis oli suurepärane!

Mul on tublid tüdrukud. Loodan, et loomingulisus jääb nendega kaasas käima, olenemata nende poolt valitud elusuundadest. Loomingulised inimesed on inspireerivad ja jõuavad igal alal kaugele. Tuult neile tiibadesse!

Ka mina pusin vahel…

Muusikast kirikus

Kirikus oodatakse enamasti esitajatelt vaimulikku muusikat. Vaimulik muusika on muusikaliik, mis on loodud Jumala ülistuseks või palveteks Jumala poole. Koraalid, mida kogudus pühapäevast pühapäeva laulab, on kindlalt Jumalat ülistav või Tema poole palvetav muusika. 

Sisse- ja väljamängud on seevastu enamasti pidulikud marsilaadsed lood, mis konkreetselt Jumala ülistuseks kirjutatud ei ole, kui tegu pole just mõne suurejoonelise koraali eemänguga. Või järelmänguga. Eel- ja järelmängude ajal peaks õpetajal olema hea ja kindel kirikusse siseneda ja sealt väljuda. Kui tegu on instrumentaalmuusikaga, on tavakuulajal keerukas aru saada, kas see on loodud vaimulikus võtmes või on tegu pelgalt “Kevade marsi” või “Armastuse passiooniga” (suvalised pealkirjad). 

Ehk võiks öelda nii, et kui tegu on vägeva ja kauni teosega, on Jumal andnud selle loomiseks oma heakskiidu ja vahet pole, mis on loo pealkiri. Aga millegipärast päris kõigega päris nii ikkagi pole. 

Klassikalist muusikat peetakse üldiselt kirikusse sobivaks. Paljud ei tea aga seda, et ka klassika liigitub üsna selgepiiriliselt vaimulikuks ja ilmalikuks. Osad palad või suurvormid komponeeriti rikaste õukondade poolt tellituna salongides või ballisaalides esitamiseks. Hiljem kontsertsaalide tarvis. Enamus neist on vaikimisi tunnistatud sobilikuks ka kirikusse ja kõlavad seal vägagi sagedasti, kuigi tegu ei ole Jumalat ülistava muusikaga, vaid võib olla hoopis tantsumuusika või trubaduuri südantlõhestav armastuslaul. Aga kuna muusika on lihtsalt ilus ja kuna me ei mõista, millest see räägib, on kõik “juriidiliselt korrektne”.

Osaliselt peetakse kirikusse sobivaks ka vokaalteoseid, mida saab lähemal tutvumisel ja tundmaõppimisel nimetada pelgalt looduslüürikaks või teatud tunnetust või seisundit kirjeldavaks muusikapaladeks. Oma tuntuse, ilu ja kirikliku meelelaadiga näilise sobivuse tõttu pigistatakse neid kirikutes esitada lubades silm kinni, kuigi neis pole juttu ei Jumalast ega Jeesusest ega Pühast Vaimust. Tegu on täiesti ilmaliku muusikaga. 

Selleks, et ülalmainitud vanade teoste kohta päriselt aru saada, kas tegu on vaimuliku või ilmaliku muusikaga, peaks igal kirikuõpetajal olema isiklik muusikanõunik, kes orienteeriks kindlalt ja vankumatult muusika kujunemisloos ja suudaks selle kõrvutada kiriku ajaloo ja arengutega ning ütleks, et seda teost tohib ette kanda, aga toda mitte. Oleks see vast amet - muusika väljarookija!

Palju kergem tundub olevat meie oma eestikeelse repertuaariga. Sealt kuuleb kohe ära, kas teosed sisaldavad vajalikke sõnu või mitte. Mõni ülistab hoopis isamaad või kaunist loodust või aastaaega. Või lausa armsamat või ema või isa. Või laulab lapsele hällilaulu. See kõik võib olla tohutult kaunis, aga muidugi ei saa me sedagi nimetada vaimulikuks repertuaariks. Ometigi, kui see muusika on “klassika” või kirjutatud autori poolt, keda võib nimetada klassikaliseks heliloojaks, oleks ta justkui rohkem kirikusse lubatud kui mitte-klassika. 

Nüüd jõuangi siia, kuhu tahtsin seda kirjatükki alustades jõuda. Eesti muusika ajaloost ja ka tänapäevast võib nimetada mitmeid laule ja lugusid, mis ei ole “klassika” ja see tähendab, et nad on kuulsaks lauldud teatud ansamblite või koosseisude poolt, kelle loomingut nimetatakse popmuusikaks. Muidugi pole ka see muusika hoopiski loodud Jumala ülistuseks, olles aga väga sügavalt kinnistunud rahva südamesse ja kandes endaga nii eesti rahva keerukat ajalugu, kui lootust ja armastust. Ka sellesse valdkonda kuuluvad kaunid laulud või meloodiad, mis pärinevad näiteks mõnest teada-tuntud filmist ja on väga ilusad. 

Siinkohal tõmmataksegi tihti piir (küll mitte minu pühakodades, aga mõnedes kuuldavasti siiski) - kirikusse sobimatu. Miks?

Teeme Jaaniga üheskoos kontsertmõtisklusi. Teeme neid erinevatel teemadel igal pool, kuhu meid esinema kutsutakse. Kirikutes, kultuuriüritustel, raamatukogudes. Neis mõtisklustes põimuvad muusika ja sõna ühtseks tervikuks. Selleks, et sõna jõuaks kuulaja südamesse, peab muusika seda kindlalt toetama. Oleme mõistnud, et tihtilugu jõuab südametesse just seesama laul või meloodia, mida ei saa liigitada ei vaimulikuks muusikaks ega ka klassikaks, mis aga ometi aitab moodustada mõtisklusel kõlavate juttude ja lugudega ühtse terviku, sest sel muusikapalal on imeline omadus haakuda ka iga kuulaja isikliku looga. Vähe sellest, et nad teavad paljude seesuguste laulude sõnu ja sõnumit peast, on veel mitmeid eri dimensioone. 

Esiteks rahvuslik. Nii on näiteks mitmed Ruja laulud kandnud endas vaikse vastuhaku ja vaba Eesti igatsuse sõnumit, mis haakub meist peaaegu igaühe sõnulseletamatu kogemuse ja mälestustega ja tekitab ühes Jumala sõnaga kaduvusest ja kadumatusest hea koosluse ja magusvalusa äratundmise. 

Teiseks põlvkondade ülene. Podelski “Mõtiskluses” kõlavad sõnad “igas hetkes leidub head ja halba, sealt, kus lõpeb, seal ka algab tee…” või Ernst Enno sõnad “nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees, mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees…” viivad mõtted esivanemate eludele ja pärandile, rikkusele, mida kanname endas ja pärandame omakorda oma lastele.

Kolmandaks oma isiklik põlvnemine. “Viire takka”, kaunis Muhu hällilaul, üldsegi mitte vaimulik, aga siiski nii kodune ja soe, viib mind oma lapsepõlvemaale, mere ja põldude rüppe. Kas see pole Jumala looming?

“Kuhugi on kadunud usk ja unustus…” või “ei tea, kuis Jumalaga on mul asjalood…” on teemad, millele peame kõik aeg-ajalt mõtlema. “Kuula, mis räägib silmapiir, kuula, kui kaugele ta viib…” on jällegi täiesti eluline ja samas Jumala sõnaga igati haakuv. Või “kurjus on must ja sõda on needus, julmuste aeg on suletud ring, piire ei sea vaid armastus teele neile, kel sees on lapse hing…”(laulust Lind ja laps). Kust otsast ja miks peaksid need laulud olema kirikusse sobimatud?

Kui ma mingit rahvale üldtuntud laulu orelil või klaveril esitan, ei tee ma seda kunagi nii, et “ketran loo läbi” nii nagu ta loodud on. Ei, sest kui mängin üksi, pole ju kedagi mind sõnadega toetamas. Sellisel juhul keskendun hoopis enam muusikale. Sõnad või fraasid las kumisevad vaikselt kuulajate südametes. Minu seaded sisaldavad lisaks mängitavale teemale improvisatsioone, modulatsioone, rütmimuutusi ja muud loomingulist, mis ühest küljest laseb kuulajal nautida endale tuttavat muusikateost, teisalt on ühe või teise laulu instrumentaalpalaks ümbersünni tunnistajaks. Kas need lood muutuvad seeläbi “klassikaks”, sest mina ju pole popmuusik? Kas need on ka sel kujul kirikusse sobimatud, kuigi olen ise kirikumuusik ja tajun kirikusse sobivat sõnumit oma arvates päris hästi?

Miks sellised küsimused? Sest mõni muusika sobivuse üle otsustaja ei pruugi siiski asja pointi tajuda, asetades mõne teose ühele pulgale teisega, mille esitusvajaduse kirikus võib ehk tõepoolest kahtluse alla seada. Näiteks arvas üks õpetaja, et Ekspresso machiato oleks ka orelil huvitav... 

Kokkuvõtvalt on erineva kirikumuusika teema põnev ja intrigeeriv. Jaan räägib ikka vahel Martin Lutherist, kes tõi saksa kõrtsilaulude viisid kirikusse ja kirjutas neile vaimulikud tekstid. Kui vagad mehed teda sõitlema hakkasid, et ta nii teeb, olla Luther öelnud, et head asjad tuleb ikka saatanalt ära võtta. 

Minu meelest ka. Eriti need, mille puhul isegi sõnu ei pea muutma!