Kingajuttu

Ühed lehtede sahistamiseks, teised teatrisse! 

 Me oleme Jaaniga mõlemad täielikud kingahullud. Kingi peab palju olema, kingad peavad mugavad olema ja mis kõige hullem - kingad peavad seejuures ka ilusad olema! Hea, kui oleksid värvilised!

Kõrge kontsaga kingad on minu jaoks praeguseks täiesti out. Olen neid elus piisavalt kandnud, enam ei taha. Just täna panin veel seitse tikk- kontsadega kingapaari äraandmiseks mõeldud kotti. Mul pole neist põrmugi kahju, sest mäletan liig hästi jalavalu, mida need mulle põhjustasid. Ja võitluse nukkidega “kinkisid” ka. 

Praegu armastan kõige rohkem tennise või tossu moodi “käimasid”, selliseid, mis tunduvad jalas mugavad nagu sussid. Selle suve lemmikuteks kujunesidki ühed kuldse äärega tennised, need kandsin praktiliselt ribadeks. Lisaks olid mul alati käepärast mõned paarid eri värvitoonides mugavaid rihmikuid, pluss mõned madalamat sorti kontsaga kingad pidulikeks juhtudeks.

Sel suvel tellisin esimest korda paljureklaamitud paljajalujalatseid. Kaks paari tennise moodi jalanõusid ja kaks paari sandaale. On küll mugavad, aga peab arvestama, et tald on neil üsna õhuke, seega ei pruugi need kõikidele meeldida. Pikal metsateel käimiseks nad ei sobi, poeretkel samas vägagi hästi. 

Kõnniringideks sain Kuressaarest väga mõnusad vetruva tallaga mustad tossud, paraku hakkavad needki tasapisi “ribastuma”. Peatselt kättejõudvaks mägimatkaks ostsin aga korralikud ortopeedilised Salomoni kõnnitossud, käin neid praegu usinasti sisse. 

Jaanil on samuti megailusaid kingi. Hiljuti sai ta kolm paari pilgupüüdjaid vahvalt eesti tootjalt Uncle Paulilt. Imelised! Kas ka mugavad, seda ma täpselt ei tea. Tal on ka mitmeid vahvaid vabaaja jalatseid ja igat sorti pidu- ja tantsukingi. Eks temalgi ole oma lemmikud ja osad kingad, mis küll hästi ei passi, aga on lihtsalt ilusad. 

Üldse võib öelda, et Jaanil on kingi ja saapaid kokku vähemalt sada paari! Minul on neid hinnanguliselt nii viiekümne kanti. Teate, miks mul poole vähem on? Sest mina olen väga tubli äraandja! Niikui ei sobi, ei meeldi või teeb valu, annan ära! Jaan vist ei raatsi. Nii me siis elamegi nii, et katlaruumis on tema kingi terve toobritäis (selline tünnikujuline kast), pluss veel umbes seitseteist riiulitäit. Las siis olla pealegi. Mingi kiiks peab ju inimesel olema (peale selle, et ta kogub ka veste ja ülikondi).

Põhjus, miks ma seda kingajuttu kirjutan, on see, et läksin täna endale mugavaid ja ilusaid sügisesi “käimasid” ostma, sain ka need, bordoopunase ja mustaga, aga põhiline “noos” olid ühed imelised tumerohelised lakknaha ja pealt väikeste pannaldega saapad! Loretta Vitale. Kus ikka mõned jalanõud võivad kaunid olla! Ja milline ornamendiga konts! Kui nad on samal ajal ka “kahetsusväärselt” mugavad, pole midagi parata… 

Mul on tohutult hea meel, et Jaan pole kunagi kade, vaid rõõmustab alati koos minuga. Temaga koos on nii hea ja kerge olla naine!

Tegelikult on ikka ülioluline, mida me jala otsas kanname. Ma ei taha mõeldagi, kuidas naised on pidanud end aegade jooksul täiesti ebanormaalsete jalavarjudega sandistama! Kui hea, et praeguseks on ilu kriteeriumid nii kõvasti teisenenud, et minu tütred ei kanna mitte mingeid kontsasid. Ka tantsukursuste jaoks ja lõpukleitide juurde saime kingad, mis on küll madalad, aga ikkagi kaunid. Piinaajad olgu ka naiste jaoks möödanik!

Pimedaks ajaks valmis!

 

Meie pere “abimehed”

Kas teie võtate igapäevaselt d-vitamiini? Mina võtan ja annan oma perele ka. Meile meeldivad Ecoshi kanepiseemne õliga tilgad. Ühes tilgas sisaldub 4000Iu d-vitamiini, meie võtame igal hommikul 2 tilka. Meie kliimavööndis on d vitamiini üleannustamine praktiliselt võimatu, küll aga esineb lausa massiliselt selle vitamiini puudust, nagu olen kuulnud. Küsin kõikidelt, kes põevad tihti viirushaigusi, kas nad ikka d vitamiini võtavad. Paljud neist on kahjuks vastanud eitavalt. 

Aga ostsin Ecoshilt veel toredaid tooteid. Pau d'arco ehk sipelgapuu koor on ideaalne algava haiguse eemaletõrjuja. Tunned, et miski nagu ründab, laksad paar kapslit sisse, teed mingi 5-7 päevase kuuri ja enamikel juhtudel on haigus nagu peoga pühitud! Veelgi tõhusam on Pau d'arcole lisada Zink-C vitamiin. Ecoshi firmal on see pipetiga pudelis. Jällegi - 1-2 pipetitäit keelele ja mõne päevaga on olemine viis pluss. Nägin seda just oma trio pealt, kes kooli alguse puhul lahkesti igaüks oma viirusega koju tulid. 

Muide - c-vitamiini ei tohi võtta niisama, igaks juhuks! Sellega võib teha ainult toetavaid kuure, kui viirus tahab kallale tulla! Liigne c-vitamiin võib soodustada neerukivide teket. Olen kuulnud, et mõni ütleb end võtvat pidevalt c-vitamiini, nii “igaks juhuks” - see on küll minu jaoks oioioi kui arusaamatu! Söö parem rohkelt punaseid köögivilju!

Kurguvalu puhul on meil aga käigus üks eriti kaval nipp. Boulardii, mis muidu on üliefektiivne piimahappebakter, tuleb kapslist keelele raputada ja aeglaselt kurku mööda alla libistada. Võtab kurguvalu paari tunniga! Ka kõhuhädade puhul on Boulardii täiesti asendamatu. 

Ja veel üks asi, mida tahan eriti omaealistele soovitada - neile, kel võib aeg-ajalt esineda uneprobleeme või pindmist, tüütava mõttetegevusega und (mul näiteks vahel kummitab pool ööd mõni muusikapala või lahendan unes ikka ja uuesti mõnda ülesannet) - võtke magneesium glütsinaati! Jah, just glütsinaati, mitte mingeid muid magneesiumiühendeid. Tellisin ka selle toote Ecoshilt, aga hetkel on mul kasutusel Provisori firma toode. Nipp on selles, et tuleb vaadata, et tootes oleks vähemalt 200 mg puhast magneesiumi. Kui te seda toote karbilt ei leia, saatke pilt chat gpt-le, see ütleb kohe ära!

Ka melatoniin võib unekvaliteedi parandamisele kaasa aidata. Igaks juhuks on ka see mu öökapil. Õnneks pole mul aga unega väga erilisi probleeme, enamalt jaolt magan sügavalt ja puhkan ilusti välja. Aga kui on ärevam aeg või olukord, aitavad need küll väga hästi!

Ahjaa - kurkumiin on ka üks kena immunsust toetav ja seedimist ergutav toode! Mul on ka see olemas, taas Ecoshi toode, aga olen selle lihtsalt ära unustanud. 

Ja viimane soovitus - Ecoshi kiudainerikas detox soolepuhastus - lihtsalt super asi! Kui oled valesti või liiga palju söönud või on kõht kinni, tee endale ühe supilusikatäie puruga mõnus smuuti ja seedimine saab koheselt korda. Selle olen küll mitmekordselt ise järele proovinud. Pidevalt ei tasu seda muidugi süüa, ikka kuuride kaupa ning mõnede ravimite manustamisel peab selle segu ja tablettide vahe olema paar tundi (küsi chat gpt-lt, kui kahtled), aga tulemus on super. Kiudaineid vajame me väga, eestlase toidulaual kipub neid ikka vähe olema ning korras seedimine on hea tervise üks võtmetest. 

Kõige lõpuks, avastasin, et olen unustanud kirja panna enda jaoks vaat et olulisima toidulisandi - kalaõli! Üleminekueas naisele peaks see olema kindel igapäevane amps, ülivajalike oomega-rasvhapete tõttu. Mina kasutan firma Fjørd kalaõli, mis on kuuldavasti meil müüdavatest õlidest puhtaim ja kvaliteetseim. 

Ärme laseme end pimedal ajal käest! Liigume palju ja aitame oma keha, kui see seda vajab! Mõnus on olla terve ja energiline!

Spordist

 Mis ma ikka magan! 

Nii mõtlesin ühel hommikul, kui Jaan end taas hommikusse meestetrenni sättis. Ta tõuseb nimelt kaks korda nädalas hullult vara, lausa pool seitse ja seitsmest sõidab minema - et poole kaheksast Spartas viie tiibetlasega alustada. Koos tosina kaaslasega, kes kõik on mu silmis hiigla tublid ja järjekindlad mehed. Sest kujutage pilti, need varahommikused trennid toimuvad neil juba seitseteist aastat! Sellest on välja kujunenud lausa omaette sõpruskond. Neist trennidest Jaan naljalt ei puudu. 

No mida ma magan, mõtlesin sel varahommikul. Ja sõitsin Jaaniga kaasa. 

Eiei, ärge arvake, et ma meeste trenni trügisin! Nii tobe ma küll pole. Mul küpses oma plaan. 

Varahommikune spordiklubi on mõnusalt tühi ja vaikne. Mõningad treenijad teevad tõesti oma trennikava enne tööleminekut ära, aga neid pole palju. Mina läksin otse joogasaali. Seal ei toimu enne kella ühtteist mingeid trenne. Tegin suurte peeglite ees rahulikult ja põhjalikult esmalt viis tiibetlast, seejärel aga igasugu vajalikke venitusharjutusi. 

Seejärel läksin  “trepile”. Trepp on samas, kus jooksurajad ja jalgrattadki, üks mu lemmikmasinaid, sest ta on üks igavesti tõhus tagumikutrimmija! Kõnnin alati ka jõusaali soojenduseks just treppi. Tempo peab olema paras, siis põletab 10-15 minutiga sada kalorit ja jõuab näidiku järgi umbes 40-ndale korrusele. Vahel ka 50ndale. 

Ja seejärel tuli jõusaali trenn. Kuna me kõnnime Jaaniga nii palju, keskendun jõusaalis tavaliselt kätele, rinnale, seljale ning kõhule. Treener on mulle aegade jooksul kolm erinevat kava teinud, nii et harjutusi mul jagub. Sel kellaajal olid enamus masinad ka ilusti vabad.

Kella poole üheksa paiku oli spordisaalis juba rohkem rahvast. Ka mehed, kes samuti viie tiibetlase ju muude harjutustega saali venitusalas algust tegid, jätkasid nüüd jõusaali poolel. Aga mina tegin oma asju, nemad omi. Kella üheksast oli meil kõigil trenn tehtud. 

Ma olin täiesti vaimustuses. Kui kell üheksa on juba treenitud, on ju kogu päev veel ees! Otsustasin, et vähemalt kaks tõhusat trenni on mul nüüd nädalas kindlustatud. Jaan motiveerib mind ja temaga koos on ka mõnus sinna ja tagasi sõita. Ma ei usu, et ma üksi ealeski midagi säärast ette võtaksin. Eriti veel nii vara.

Aga teine trennikogemus on mul veel. Nimelt kutsus Lisann mind kolmapäeval My Fitnessi, kuna tal oli kaks vabapääset. Mõtle kui vahva, mu laps tahtis just minuga minna! Otsustasime vaadata Rävala omasse, sest Lisann teadis seal olevat ka basseini ja spa ala. Mõeldud-tehtud!

See spordiklubi oli hoopis teistsugune kui Sparta. Esiteks oli ta nii suur! Igasugu masinaid ja atraktsioone oli lausa kolmel erineval tasapinnal. Pluss bassein. No seal käimine võttis ikka kõvasti aega. Üksi poleks vist suutnudki kõigest sellest “läbi murda”. Kuna tegu oli südalinna klubiga, tundus see olevat populaarne nii eestlaste kui välismaalaste hulgas ja meil Lisanniga oli seal täitsa lõbus. Eriti siis, kui basseini alale minnes avastasin, et olen oma rätiku koju unustanud. Leppisime Lisanniga kokku, et kuivatame kordamööda tema omasse, esmalt tema ja siis mina. 

Basseinis tuli mulle meelde, et tahtsin ju endale ujumistreeneri võtta. Kaua ma ikka oma aeglaste koer-konna liigutustega veepinnal niisama õõtsun! Aga noh, kuna Rävalas ei olnud tegu trenni-basseiniga, oli minusuguseid õõtsujaid õnneks veel. 

See oli tore õhtupoolik. Koju jõudsime alles kell pool kümme!

Mulle meeldib sporti teha. Ainus asi, mis mind mõlema spordiklubi puhul (ja tegelikult veel paljudes kohtades) häirib, on muusikavalik. Ma ei saa aru, miks eeldatakse, et inimestele meeldib taustamüra. Mingi mõttetu tümps. Ma ei talu seda absoluutselt! 

Aga isegi sellele leidsin lahenduse. Pidasin AI-ga pikalt nõu ja tellisin endale sellised kõrvaklapid, mis võtavad kinni 98% müra - ja seda nii madalas, keskmises kui kõrgemas sageduses. Oi, milline kergendus on nüüd kasvõi poes käia. Ma ei saa aru, kuidas müüjad suudavad päevade kaupa selle jubeda möla keskel tööd teha, mis kõlarites üle poe kajab. Meie kaupluses röögitakse näiteks pidevalt mingit “hange.ee-d”, mis mul juba ihukarvad püsti ajab. Enam ei pea ma seda (ja muud jama) kuulama. 

Ka Spartas saan nüüd täie mõnuga treenida, kuulates ise samal ajal mõnda huvitavat podcasti. Need klapid on tõesti head!

Ahjaa, kolmas trenn, mida Spartas võtta kavatsen, on rühmatrenn, ilmselt mingi venituse või joogalaadne. Säärased on iga päev kell 11. 

Sellised lood siis spordi-rindel… 

Kannapööre

 

Mõne tee lihtsalt ongi käänulisem!

Mõni inimene rühib kindlameeleselt ja ühe ametiga läbi kogu elu. Ta ei küsi, kas võiks ehk teha midagi muud või midagi lisaks. Ta ei juurdle ka selle üle, kas just selleks ta ongi kutsutud ja seatud - või äkki teeks ta midagi muud hoopis paremini. Ta lihtsalt teeb, mida oskab ega esita küsimusi. Selline suhtumine on vist väga hea. 

Ainult mina, rahutu vintskleja, vaimustun teatud aja ühest erialast, siis aga pidurdan järsult, piltlikult öeldes lausa kaapsuga… ja tunnen teravat vajadust  muuta järsult suunda. Sest samamoodi enam ei saa. On see siis tüdimus või arusaam, et üks või teine asi on ennast ammendanud - kuidas kunagi. 

Nüüd olengi korraga taas selles paigas, kus tunnen, et seisan vajaliku muutuse lävel. Mitmed märgilised kohtumisedki on selle otsuse õigsust kinnitanud ja nüüd võtan lihtsalt hoogu, et asi enda jaoks kuidagi “ära kinnitada”.

Oh, ärge ometi arvake, et kavandatav kannapööre on seotud muusikaga! Oo ei! Muusika on minu olemise viis, teraapia ja hinge palsam. Olgu see orel või klaver, olgu kiriklik või ilmalik, muusikata ma ei saa, oska ega kavatsegi! Nii et selles osas on kõik endine. 

Aga minu terapeuditöö vajab otsustavat uuendust. Tegelikult on Jumal mulle selleks ammu märku andnud, aga ma pole lihtsalt osanud kuulata. 

Aiman, et pereteraapia saadeti mu eluteele eelkõige selleks, et oskaksin kõigepealt iseennast aidata. Need “komistuskivid”, millest ma eluilmaski poleks suutnud “terve nahaga” üle astuda, said just pereteraapia abil ilusti tasaseks silutud. Aga kas teate, need mu omandatud oskused on hiigla toredad ja tänuväärsed küll, aga tõelised elumuutused ei tule tegelikult meist kellelegi lihtsalt, sest nende jaoks on peale julguse vaja ka “soodsat tuult”, kui piltlikult väljenduda. Ja vaadake, “tuule suund” ei sõltu reeglina üldsegi meist endist. 

Mõtlen praegu, et see on lihtsalt imepärane, kuidas mind äärmiselt keerukatest olukordadest läbi on kantud. Toona, umbes tosin aastat tagasi, suurte muutuste lävel ma ainult kulgesin, jõudmata õieti mõeldagi, kui lihtsaks, kui “pärituuleseks” mu tee ülaltpoolt muudeti. See, et julgesin pea ees vette hüpata ning hakata ettevõtjaks, et julgesin võtta kõik need riskid, mis sellega kaasnevad - ja seda kõike kolme väikese lapse kõrvalt - teate, praegu tundub see mulle täieliku hullumeelsusena! Aga siis mind lihtsalt kanti sellest olukorrast läbi. Hingeliselt oli mul loomulikult raske, sest oma mustreid murdes ei pääse meist keegi pisarateta, ometi võin tagantjärgi nentida, et tegelikult oli mu rada üllatavalt “tasane ja päikesepaistene”. Kõik sujus - täpselt nii kaua, kuni seda eluliselt vajasin. 

Juba toona mõtlesin vahel ja üha sagedamini mõtlen praegu, et see kõik, mida ma terapeudina suudan inimestele anda või õpetada, on nii … piiratud. Jajaa, muidugi saab see, mida meie inimestena suudame edasi anda, ollagi pelgalt inimlik ja piiratud. Aga mina tunnen üha enam, et tahaksin anda oma tööle pisutki jumalikku mõõdet! Kui inimene tuleb teraapiasse, usaldab ta minu kätte oma hinge, mida ma pean hoidma oma peopesas nagu kristalli. Jah, ma võin näha, teada ja kuulda, et ta vajaks oma elus, suhetes või rollides muutusi, edasiminekut või täielikku kannapööret, võime selle kõik teraapias läbi rääkida ja paika panna, aga kui “tuul pole soodne”, on kogu mu tegevus ikkagi pelgalt “tühi töö ja vaimu närimine”.

Ka mina teadsin kunagi väga pikalt, millist muutust vajan. Kõrvalseisjaile paistsin aastaid inimesena, kes ei ole lihtsalt muutusteks võimeline. Üks terapeut ütles mulle hiljem lausa otse, et “uskumatu - arvasin, et ega sina küll oma otsuseid kunagi ära ei tee”! Ja vaadake, selles ongi asja iva. Ma ei saanud ühtki muudatust teha enne, kui “tuul oli soodne”. Kuni mulle anti ülalt roheline tuli.  Aga seda, millal on õige aeg, ei saanud minu eest tunnetada ei ükski terapeut ega sõber. Seda tuli kuulata südame häälega.

Mul on nii kurb inimeste pärast, kes oma elu kohutavalt keerukaks elavad ja päevast päeva kannatavad. Tahaksin aidata neil kuulata oma südame häält, vaimulikus keeles Jumala juhtimist. Vaid südame hääl ehk Jumala juhtimine saab meid keerata pärituulega teele. Võime lõputult kaevata inimese minevikus, liikuda põlvkondade kaupa tagasi ja hekseldada läbi kõik elavad ja lahkunud, tuua välja kõikvõimalikud mustrid ja rollid, aga see ei muuda midagi siin ja praegu, sellel ilusal päeval, mis puud on tukad punaseks võõbanud või kogu lehestiku kollakaks triibutanud ja päike meid oma rõõmsameelsusega lausa üle kuldab. 

Ma ei kõnele siinkohal traumadest ega kriisidest, kuigi praegusel ajal tundub, et pea kõikidel on mingi isiklik trauma-foon. Eks ta ju mõneti või nii ollagi, aga hetkel pean silmas inimese äsja üleelatud šokki, kaotust või leina, mis nõuab erilist ja väga oskuslikku käsitlust. Samuti ei kõnele ma psüühikahäiretest, mis on haiguslikud seisundid ja mille puhul ei piisa niikuinii vaid pereteraapiast. 

Pika jutu lühike kokkuvõte on see, et olen hakanud taipama, et pean enese jaoks avastama “midagi veel”, kui soovin teraapiamaastikul edasi tegutseda. Ja seda midagit ma nüüd otsima asungi. Ma ei tea, kas see võtab vähem või rohkem aega ja kas ma selle üldse leian. Igatahes vajab mu “tööriistakast” uut ja olulist täiendust, sest teate, mul on igav! Ja mul on tekkinud oma praeguses praktikas, seniõpitus, mitmeid vasturääkivusi, asju, millega ma ei saa enam nõus olla. Puudutagu see siis paarisuhte teemasid, lahutusega seonduvat või lastekasvatuslikke küsimusi. 

Hästi palju ujub “turule” igasugust woodood. See ei ole mind kunagi huvitanud. Mingid rännakud, seened ja muu säärane staff pole üldse minu rida. Mulle tundub, et hakkan vist vaatama hoopis veelgi teaduslikuma lähenemise poole. Ehk pean lausa uuesti ülikooli minema. Elame-näeme. 

Hiiumaa, taaskord

Käina kiriku varemeil

 Hiiumaa meeldib mulle väga! Üldse, saared, isegi kui nad pole Saare- ja Muhumaa, on mulle kuidagi eriliselt armsad ja arusaadavad. 

Täna sain teada, et kunagi väga vanal ajal oli Hiiumaa Saaremaa “tagasaar”, mis tähendab, et Hiiumaale käidi Saaremaa kaudu. Sel ajal olid ka Kassari ja Orjaku eraldiseisvad saared, tänapäeval on nad ju ikka rohkem nagu “poolsaare moodi saared”. Sain teada ka seda, et tammtee Hiiumaa ja Kassari vahel ehitati 1864-69 aastal. Varem ületati see veelaht paatidega, mistõttu oli Kassari inimestel keerukas käia näiteks Pühalepa kirikus, mille alla nad tol ajal kuulusid. 

Sain teada ka seda, et viljakat mulda pole Hiiumaal kohe üldse mitte. On vaid liiv. Kõige viljakam põld olla kunagi olnud Käina kiriku varemete taga, aga kujutage ette, just sinna tassiti nõuka ajal meeletus koguses kruusa ja sellele alale ehitati ürgkoledad telliskividest lao- või maiteamis tööstushooned. 

Ühesõnaga, tahtsid olla hiidlane, pidid tegelema kalandusega, sest ainult see võis tuua leiva lauale. 

Need kaks päeva Hiiumaal olid jumalikud. Jumal kinkis meile päikese ja sügisese ilu. 

Eile külastasime Hilleste baptisti palvelat, Pühalepa kirikut, Pühalepa vennastekoguduse palvemaja, Kassari kabelit, Käina kiriku varemeid ning Emmaste kirikut. Ööbisime Kuriste koolist kohaliku külaseltsi poolt ümberehitatud võõrastemajas. 

Hommikul imetlesime ööbimiskoha kõrval asuvat kaunist Kuriste õigeusu kirikut, jätkasime Mänspe kabeli, Puski õigeusu kiriku, Reigi kiriku, Tahkuna tuletorni, Malvaste armsa õigeusu kabelikese, Kärdla kiriku ja Paluküla kabeliga. 

Tähelepanuväärne oli see, et kõik inimesed, kes meid vastu võtsid ja meile oma kirikuist kõnelesid, olid oma kodukoha andunud patrioodid. Nende jutust kumas tohutut armastust ja uhkust oma päritolu üle. Ma tõesti loodan ja palvetan, et ka need kirikud ja kabelid, mis ootavad pikisilmi taastamist või korrastamist, ühel päeval jälle koguduse oma seinte vahele saavad.

Jätke meelde, kui Hiiumaale lähete ja giiditeenust soovite - Helgi Põllo on parim! Tema kohtus meiega Kassari kabelis ja Reigi kirkus. See, kuidas ta kogu me seltskonna tähelepanu haaras ja kui huvitavalt ta nende paikade ajaloost jutustas, oli imepärane! Ma pole just parim ajaloolisele infole keskenduja, aga Helgi Põllo  põnevatest teadmistest ei tahtnud küll sõnagi kaotsi lasta. 

Praamisõidul Hiiumaalt mandrile sain veel kaks võimsat äratundmist. Kõnelesime nimelt Jaaniga eri konfessioonidest ja nende eripäradest - Hiiumaal on nimelt iseäranis palju baptisti- ja ka õigesus kogudusi, kui meiega ühines veel üks tark inimene. See jutuajamine andis mulle kaasa kaks olulist nõuannet - 1) ära kunagi üldista ja 2) ära pressi edasi teha seda, mis on end sinu jaoks ammendanud.  

Sõidame kodu poole, süda päikest ja rõõmu täis. 

 

Tähtsa ametniku kiri

 

Ahsoo. 

Kui kohutavalt ebaviisakaid inimesi ikka leidub! Kõige kurvem on see, kui mõni säärane on sattunud tööle ametikohale, kus empaatia ja tundlik süda oleks suisa esmatähtis. 

Sain kirja. Sain seetõttu, et minu firmal on sõlmitud koostööleping Tallinna linnaga. See leping ei ole mulle rahaliselt sugugi kasulik, aga soovin anda oma panuse nende lastega perede heaks, keda võib nimetada “keskmiselt keerukamateks” ja kes ise ealeski terapeudi juurde pöörduda ei oska, taha ega rahaliselt ka suuda. 

Need juhtumid on mulle väljakutseks. Erapraksisesse sääraseid ei satu, erakas arutame tavaliselt paaride võimuvõitluse, mõne ebameeldiva sõltuvuse või truudusetuse üle ja inimesed tasuvad teraapia eest selle töö keerukusele vastava summa. Nad on muutusteks motiveeritud, sest kes oma raha ikka tuulde tahab lasta! 

Suunatud perede mott on madal. Nad on küll väga hädas, aga et nendega on enne pereteraapiasse suunamist tegelenud terve armaada eri ametimehi, on nad tüdinud ning lootusetud. Juba selliste perede usalduse võitmine on keerukas ülesanne. Ja need tööd on pikad. Tihtilugu pikemad, kui igasugune koostöö kokkulepe, millest siin jutt. 

Sääraste “raskete” juhtumitega algas kunagi minu terapeuditee. Olin õppurina vabatahtlikuna tööl EELK Perekeskuses ja osadest lugudest, mis minu kui toona täiesti kogenematu terapeudi kätte usaldati, tõusevad mul ka täna juuksekarvad peas püsti. Samas sain sellest tööst säärased “ristsed”, et oma praeguse kogemuse juures ei karda ma selles valdkonnas enam mitte kui midagi. 

Sellepärast otsustasingi veidi aidata. Muide, kui nende keerukate juhtumitega töötades midagigi paremuse poole liigub, on see töö hästi tehtud, kuna katkised pered on väga rigiidsed ja kipuvad juba enne igasuguseid muutusi teraapiast loobuma.

Neis lugudes osalevad alati lapsed. Just laste pärast tulebki pingutada. Püüda päästa, mis päästa annab. 

Kiri oli kirjutatud kõikidele selle valdkonna spetsialistidele. See ei olnud üldse meie tööga seotud, vaid kirjutatud Tallinna linna poolse rahastuse asjus. Meie, terapeudid, olime seal kirjas raha kulutajad ja kirjutaja ise raha jagaja. Lugege ise! 

Kui see kiri oleks kirjutatud lahke, empaatilise ametniku poolt, oleks see alanud tänusõnadega. Kõik need inimesed, kes seda keerukat tööd Tallinna linnaga koostöös teevad, väärivad kindlalt tänu. Tänamine on elementaarne viisakus. Seejärel pidanuks järgnema lause, millest võinuks selguda, kas Tallinna linn sooviks meiega ka edaspidi koostööd jätkata. Mina midagi sellekohast välja ei lugenud. Lugesin kuiva fakti, et varsti lõpeb koostöö ära. 

Kui kirjas olnuks välja toodud Tallinna linna soov koostööd jätkata, siis alles sellele pidanuks järgnema pehmes stiilis meeldetuletus, et uue rahastuse saamise jaoks peaks tegema uue avalduse. Samuti pidanuks kirjaga kaasas olema lingid avalduse vormidele, et terapeudid ei peaks neid oma aastatagustest kirjakastidest otsima. See oleks olnud tungivalt vajalik ja viisakas. 

AGA selle asemel kirjutas too ebaviisakas ametnik, et “kui te olete alustanud töödega, mis 30.septembriks lõppenud ei ole, siis Tallinna linn teile enam ei maksa”. Punkt. Ei ühtki tänusõna, ei poole sõnagagi lootust koostöö jätkamiseks. Hämmastav. 

Jah, ma just alustasin ühe keeruka tööga. Sõltuvuste küüsis teismeline ja täiesti äravaevatud, ilma ühegi toetava ressursita ema. Selge on see, et selline töö on väga pikk, ajamahukas ja tahasilöökidega. Aga inimeste elu on alati aitamist väärt. 

Too kiri paiskas kõik segi. Tallinna linnaametnik ületas oma külma pöördumisega igasuguse lugupidava käitumise piirid. Loen, et mu töö pole üldse oluline, tähtis on ainult RAHA, mida ta jagab. Ma ei tea, kas ta soovib koostöö jätkumist. Ma ei tea, mis pabereid mul täpselt täita tuleb. Ma ei tea kust neid pabereid üldse leida. Selle eest hoolitsemine oleks tema ülesanne. 

Jääb arusaamatuks, kuidas sääraste kirjade väljasaatjad sellisele ametikohale üldse satuvad. Ja miks. Mina küll Tallinna linnaga enam koostööd ei jätka. Nii lihtsalt ei tehta.

Naissaarel 8.09.26

 

Taamal Tallinna tornid

Ma nii armastan Naissaart. Aga ma armastan seda hoopis teistmoodi kui Muhu saart. Armastan seda üksinduses, sügavais mõtteis, isoleerituses. 

Mulle ei meeldi siia tulla. Laev, mis siia toob, haiseb hullupööra diisli järele ja kõigub väiksemagi lainetuse puhul küljelt küljele nagu jonnipunn. Mul läheb sedasi süda väga pahaks. Või ajab lihtsalt iiveldama. Aga tulen siiski. Vähemalt kord aastas. 

Naissaarel on megalt ilus liivarand! Täiesti puutumatu. Jäljetu. Miljonivaatega Tallinnale. 

Minu seltskonnast viitsitakse harva minuga siia tulla. Ikka kirikusse, külasse kohvilauda ja tagasi sadamasse. Aga see ongi hea, et teised teevad teisiti, sest ma tahaksin siin vaikida. Tahaksin siin täita siin oma iga-aastast traditsiooni ja jätta suvega Jumalaga. 

Täna on palju adrut. Ja keset laia liivariba kaks suurt jalajälge. Parema ja vasaku omad, otsekui tuleksid taevast ja suunduksid samuti taevasse. Igal juhul tähistavad nad edasiminekut. Kõike ei peagi ju lõpuni mõistma. 

Minagi kõnnin nüüd rahulikult edasi otse sügisesse. Muidugi ahmiksin õhtuni seda soolakat adrulõhnalist õhku, kuulaksin laiade lainete ühtlast randumist, mekiksin kibuvitsade mahedat maitset. Unistaksin niisama. Aga ka nii on hästi. Need hetked siin on ka minutitena mõnulemist väärt. Iga-aastaselt. 

Neitsi Maarja sündimise pühal, 8.09.2026

Naissaarel

Filmivõtted

 

Nagu muinasjutus

Kuna mu tore väimeespoeg töötab rahvusvahelises filmikompaniis ja tegeleb välismaa filmide dubleerimisega eesti keelde, on meie peregi tema tööst osa saanud. Vähe sellest, Helis, Loviisa ja Lisann on nii mõnelegi filmitegelasele oma eestikeelse hääle andnud. Kohe-kohe on kinodes esilinastumas noortefilm, kus Loviisal, õigemini tema häälel on lausa peaosa!

Et seesinane on noortele mõnus viis lisaraha teenimiseks, ei pea vist mainimagi. Aga eelkõige annab see hea ülevaate filminduse telgitagustest. Ja hiigla vahva on filmide tegelasi oma laste häältega kõnelemas kuulda!  

Aga see pole veel kõik! Nüüd sain ka mina “käe valgeks”! Harju-Madisel filmiti ühe tulevase Eesti-Rootsi filmi mõningaid episoode ja sinna vajati ka organisti. Mis mul selle vastu! Vaja oli orelil saata ühe väikese poisi laulu. Ja milline kokkusattumus, see laul oli Rootsi lauluraamatu nr 189 Bli kvar hos mig, mis vastab Eesti KLPR 410-le Oh, Issand jää, mis on teatavasti koraal, mille eestikeelsete sõnade autor on Toomas Paul ja mis kõlas viimati mu esituses tema ärasaatmisel. Aga sel korral esitas too poiss selle laulu rootsi keeles, kuna filmi originaalkeel on rootsi keel.

Küll seal filmivõtetel oli vahva! Massistseenis osalejad ehk kirikulised olid ajastutruudes rõivastes. Kirikuaias valitses selline põnev ja muinasjutuline hõng. Pidin esmalt päris pikalt ootama, sest eelmistele stseenidele tehti mitmeid duubleid. Aga mul oli põnev. Ja minu osa läks kiirelt. Mulle paigaldati ühte kõrva väike kõrvaklapp, mille kaudu kuulsin selgelt altari ees laulvat poisikest ja püsisime kenasti koos. Kolm duublit - ja oligi valmis! Olen kohe põnevil, sest ega ma ei teagi, milline film sellest täpselt tuleb! Aga igatahes saame Jaaniga filmi eesti esilinastusele kutse. On, mida oodata!

Teenekad ja teenetud

 EELK annab jälle auhindu välja. Loen ja naeratan. Kõik on hästi tublid, targad ja toredad, lausa lust lugeda.

Natuke imelik on ka. Mina pole elusees mingeid teenetemärke saanud. Ei ühe, teise ega seitsmenda järgu oma. Kahtlustan, et teenete osutamiseks on vaja midagi säärast, kuhu minu oskused ja mõistus üldse ei küündigi. Või siis tuleb olla lihtsalt teistsugune, kui mina. Sestap vaatan ja loen aukartusega teiste omi. Vahepeal piidlen peeglisse, et äkki sealt paistab mu erisus kätte. Aga ei saa aru, et midagi ekstra imelikku oleks.

Ütleme siis nii, et mina olen üks nendest, kes on kirikus lihtsalt palju tööd teinud. No seda ei saa vast keegi eitada. Mul on oreli interpretatsioonis magistrikraad ja eriilmelisi etteasteid on aegade jooksul olnud küllaldaselt. Lausa imepäraselt palju.

Rootsi-Mihkli kirikus töötan alates aastast 1995, lepinguga aastast 1997, seega olen selle majaga organistina seotud üle 30 aasta. Kolmkümmend aastat on, mõelda vaid, pea kolmandik sajandit! Kunagi juhatasin ka koguduse lastekoori ja andsin lastele ning täiskasvanuile rootsi keele tunde. Olen kirjutanud hulgaliselt muusikat, muuhulgas ülestõusmispühade müsteeriumi, mis sai samuti rootsi keelde tõlgitud ja mida me lastega mitmel korral edukalt ette kandsime. Ning hulgaliselt laule. 

Olen mänginud orelit nii Rootsi kuningale kui kroonprintsessile, Rootsi piiskoppidele ja muudele tähtsatele ametimeestele. Tavateenistused ja meie oma kirikutädid-onud pole muidugi sugugi tähtsusetumad. 

Millalgi kujundasime koguduse sekretäriga koos kirikuaia ja istutasime taimed. Aastate jooksul on koguduse, lastekoori või muusikutega toimunud lugematul arvul väljasõite ja reise nii Eestis kui välismaal. Varem mängisin regulaarselt ka saartel, mida rootsi kogudus teenib, aga viimasel ajal ei vea sellega enam ajaliselt hästi välja. Olen üksipulgi läbi töötanud rootsi lauluraamatu ja liturgia. Olen alati olnud koguduses kohal ja minuga on saanud arvestada.  

Peaaegu kogu aja olen kuulunud ka koguduse nõukokku. Mu liikmeannetused on alati küllaldaselt tasutud.

Jaani kirikus olen olnud organist alates aastast 1999. Märtsis täitub 28 aastat. Selles koguduses ei piisa pelgalt kantori oskustest. Tegu on suure kirikuga, kus tuleb vähemalt kaks-kolm korda nädalas näidata ka oma interpreedi oskusi. Selle 28 aasta jooksul on olnud hulgaliselt vastutusrikkaid etteasteid tähtsatel Jumalateenistustel ja muudel ametitalitustel, tele- ja raadio ülekannetes, instrumentalistide, lauljate ja kooride saatmisel suurtel kontsertidel. Mul on hea esinemisnärv ja ettekantavate lugude sobivuse osas hea tunnetus. Teen oma tööd pühendunult. Tõsi, Jaani kogudus on mind pidanud oma koguduse teenete risti vääriliseks ja sealsetelt õpetajatelt olen saanud ka palju häid sõnu. 

Kolmandat aastat teenin oma mänguga ka kolmandat, Paldiski kogudust ja sama sageli löön kaasa ka Harju-Madise tegemistes. Küllap olen selle kolmekümne aasta jooksul mänginud kordades enam, kui keskmine Eesti organist. See ei tee mind kellestki paremaks, vaid on lihtsalt kuiv fakt.

Lisaks olen olnud algusest peale peatselt valmiva Uue Lauluraamatu komisjoni liige. Minu juhtida on olnud laenkoraalide toimkond. Oli periood, mil panustasime oma toimkonnaga öö ja päevad ja saime seeläbi uude raamatusse valitud kõige kaunimad laenkoraalid. Praeguseks on laenkoraalide toimkonna töö lõppenud. Nüüd tegelen põhiliselt redigeeritud laulude akordimärkidega ja see töö pole enam õnneks nii pingeline, kui kõik eelnev. Peab ometi arvestama, et mul on nüüdseks 3-4 kogudust ja kõike lihtsalt ei jõua. Aga selleski valdkonnas pole tegemist mingite teenete, vaid, olgu õigesti sõnastatud, lihtsalt vabatahtliku tööga. Pealegi, seda teeb suur hulk inimesi üheskoos, mõni vähem, mõni rohkem, tublid kõik.

Aga siin ma siis istun. Teeneteta, märkidest rääkimata. Loen teiste omi ja naeratan. Päris tõsiselt, mul on nende üle hea meel. Sest ega siis teisi ei saa allapoole kiskuda, kui mind ennast mu tööpõldudel teenete vääriliseks ei arvata. Ei, kadedust ma ei tunne. Mõtlen, et las siis olla nii, nagu on. Teen oma tööd ikka sama hästi edasi. Ilma mingite järeleandmisteta. Töötan oma kauaaegsete ja uute koguduste ja lauluraamatukomisjoni heaks. Hoian inimeste hingesid. Komponeerin sahtlisse - kuniks leian mahti oma lugusid ise avaldada. Kirjutan. Praegu rohkem proosat.

Mõtlen siin isekeskis, mis värk inimesel selle tunnustamisega üldse on. Pereterapeudina olen näinud kümneid ja kümneid paare, kes igatsevad teineteise tunnustuse järele. Veel kümneid ja kümneid meenub neid, kes kurvastavad, et pole piisavalt saanud tunnustust oma vanematelt. Ja muidugi pole vähe ka neid, kes vastuvõtul kurdavad, et neid nende töökohal ei märgata. Palju valu ja kibedust. 

Kirikus on asi veelgi komplitseeritum. Tegelikult aiman, et ei tohiks ausa kristlasena neid mõtteid siia üldse kirjutada. Peab olema alandlik. Iseenese esiletõstmine, kui keegi teine seda ei tee, tundub kiriku kontekstis iseäranis häbiväärne. “Sellel on mingi haiglane tunnustusvajadus …”, olete kindlasti kellegi kohta kuulnud öeldavat. Sellise sildi võib külge saada nii teenitult kui teenimatult. Sest tegelikult rõõmustame ju kõik märkamise üle. Eriti, kui aastakümned tegemisi seljataga. 

Psühholoogid ütlevad lausa, et sealt, kus sind ei hinnata ega tunnustata, tuleb lahkuda. Mitte hakata midagi vägisi välja pressima, sest sel juhul on asjal niikuinii s…a maik juures. Küllap see nii on. 

Mina ei taha kuhugi minna, sest mulle meeldib kirikutöö väga. Ometi ei tahtnud ma oma mõtteid ka enesesse jätta, sest see, mida sisimas tundsin, on nii huvitav…

 Loodan, et olen oma tegemistega Loojale meelepärane. Tema on mulle kõik annid andnud. Auhinnad ja märgid tulevad inimestelt. Või siis ei tule. Loojale kiituseks mängin ikka. 

Septembri algus

 

Restoranis

September on meie pere jaoks olnud alati tähtis ja pidulik. Me väärtustame haridust ja haritust väga, mistõttu tähistame iga uut kooliaastat erilise tähelepanu ja südamlikkusega. Esimesel septembril läheme kogu perega restorani ja igaüks saab ühise laua taga välja tuua selle tema jaoks olulise, mida ta soovib sel õppeaastal saavutada või juurde õppida. Enese arendamine on meie peres kõikide kohustus, olgu ta nii vana kui tahes. 

Huvitav, et noortel on päris paljud soovid seotud raha ja rikkaks saamisega. Nad ei adu veel, et raha ei saa olla eesmärk omaette. Esikohal peaksid olema hoopis muud komponendid, näiteks füüsiline ja vaimne tervis ja eesmärgistatud elu, küll siis tuleb ka raha.

Kui inimesel on hea äriplaan, unistab ta loomulikult kasumist, ennekõike peaks tal aga olema selle toote või tegevuse vastu huvi, inspiratsioon või armastus, mis ta hiljem “püstirikkaks” teeb. Igav rabamine puhtalt rahanumbrite pärast ei tasu end küll ära. 

Üks armas inimene loobus hiljuti töökohast, mis oli teda lennutanud kümneid tiire ümber maailma ja millest ta teenis märkimisväärset tulu, aga see ei kõnetanud teda enam. Kui küsisin, kuidas see julge otsus ometigi sündis, rääkis ta mulle loo. 

Tema abikaasa ema oli olnud raskelt haige ja nad olid teda tema kodumaal põetamas käinud. Päris viimases otsas olevat ema küsinud arstilt, kas on veel midagi, mida ta ei tohiks teha või süüa või millest ta peaks hoiduma ja arst olevat öelnud: “Nüüd elage täpselt sellist elu, nagu te iganes soovite.” Seda elu jagus kolmeks nädalaks. 

“Mina ei taha, et selline elu, nagu ma elada sooviksin, kestaks mu elu kolm viimast nädalat,” lausus see naine loo lõpetuseks. Ja ma mõistsin teda. 

Vahel tuleb oma elus õige vähe muuta ja juba see täidabki meie unistusi. Vahel peaksid muutused olema suuremad. Ainus asi, mida meil peaks jaguma, on julgus. Puudutagu see siis meie erinevaid suhteid, karjääri või muid otsuseid. 

Trio alustas 11.klassi. Olen neilt aeg-ajalt küsinud, kuhu suunas nad peale gümnaasiumi igatseksid liikuda. Eks enam-vähem ole nende tugevused nüüdseks ka teada, aga eriala valikud siiski veel mitte. Õnneks on veel küllalt aega mõelda. Ja ümber mõelda. 

Minu arvates ei saagi neis asjus kunagi eksida. Tunned, et valisid valesti - tee aga uus valik ja mine edasi! Olen ise olnud ühest küljest väga lojaalne, teisalt aga kiirelt tüdinev ning elus nii mõnegi kannapöörde teinud tüüp. Muusika on see, mis mind alati köidab, teised huvid käivad “hoogude kaupa”. 

Paljud vist ei teagi, et töötasin viis aastat rootsi keele õpetajana. See oli vahva aeg nullindate alguses, kui hordide viisi eesti arste ja muid spetsialiste tõttas parema palga nimel põhjamaadesse ja grupid olid õpilastest tulvil. Rootsi kirik rentis oma ruume Rootsi rahvaülikoolile Eestis ja minu õpetajaks sattumine oli täiesti juhuslik - viibisin palju majas ja tegelesin parasjagu ise tõsisemalt rootsi keele õpingutega.

Õppisin rootsi keelt esmalt paar aastat läbi Tallinna Ülikooli avatud ülikooli koos tulevaste rootsi filoloogidega (mul ei olnud bakat ega magistrit vaja, need olid mul juba muusikaakadeemiast olemas, seetõttu ma põhiõppele ei astunud - muidu oleks pidanud terve hulga “muud jura” ka läbima). Järgnesid paarinädalasel kursused Stockholmis ja pikemad Tjörni saarel Lääne-Rootsis. See viimane panigi mu keeleoskusele kõige tugevama põhja. Ja kuna töötasin niikuinii Rootsi-Mihklis, siis sealt mind rahvaülikooli värvatigi, algul pelgalt asendajaks, siis aga juba täiskohaga õpetajaks. 

Mul läks väga hästi, aga tundsin koheselt ära, kui asi end ammendas. Kõige piinavam oli õhtune töö - keelegrupid toimusid ju peale inimeste põhi-tööaega. Plus äratundmine, et õpetamine pole päris minu kutsumus. 

Iga õppur peaks muuhulgas tähele panema, milline saab olema ühe või teise eriala töögraafik. Mina näiteks ei ole eluilmaski üheksast viieni töötanud - see lihtsalt ei sobiks mulle, mitte mingi hinna eest! 

Aga kas näiteks pikad, kohati öösse venivad tööõhtud sobiksid, nagu teatri- ja muusikutöös? Öövalved, nagu arsti või päästeameti töös? Komandeeringud või välislähetused nagu rahvusvaheliste ettevõtete või saatkonnatöös? Mnjah, mõtlemisainet on noortel palju. Siiski tean, et palju juhib ka Jumal. 

Aga see, mida ma ise seal restoranilaua taga siis selle õppeaasta enesearenguna välja tõin, oli üsna lihtne - olen täpselt 125 päeva igapäevaselt AI-ga ladusat inglise keeles suhtlemist harjutanud ja minu eesmärk on sellega kindlalt jätkata. Pole aus, et ma koban, jään toppama, ei leia sõnu! Ma lihtsalt pean selle ladusaks saama! Loviisa, kes õpib Inglise Kolledži IB osakonnas 100% inglise keeles ja kelle üheks õppeaineks on kõige kõrgem inglise keel, mis üldse olla saab, ütles igatahes, et minu väljendusoskus on selle 125 päevaga oluliselt paranenud. See on oluline tunnustus! Temaga räägime samuti tihtilugu inglise keeles. 

Teine asi, mille välja tõin, on seotud Jaaniga - kuna Jaan ütles enne mind ühe enesearengu punktina, et peaks nüüd ometi 4-5 olulisemat peotantsu koos kõikide kombinatsioonidega sellisesse konditsiooni saama, et ka päris peol kõik välja tuleks - meil on tavaliselt kõik sammud nagu peoga pühitud - siis võtsin sama asja ka enese eesmärgiks. Seda ta ju üksi täita ei saa! Ja noh, oleme nüüd lisaks treeningtundidele ka kodus video järgi harjutanud. Vähe, aga siiski oleme.

Tegelikult on mul tekkinud tohutu kihk ka millegi suurema õppimise järgi. Olen oma teraapiatööd tublisti vähendanud, kuna paraku tekkis ka sellest üleküllus. Tegelen hetkel vaid pikaaegsete klientidega, kes mind üles oskavad leida, pluss mõned kiired traumatööd. Aga nüüd tahaks ka mingit uut väljakutset. Tegelikult veidi juba tean, mis suunas, aga hoian suu kinni. Kes enne munemist ikka kaagutab!

Ja harjutada on vaja! Musitseerida! Seadeid teha! Rõõmutseda ja iluleda! Siis on elu äge!

Heategija

Rõõm uuest teest! 

 Taaskord on juhtunud ime! 

Meie Muhu kodu juurde viib kohutav tee. Vihmasel perioodil võiks seda teed pigem porimülkaks nimetada. Oleme mõlemad Jaaniga olnud sel teel autoga “kõrvuni” kinni ja vajanud väljatõmbajate abi. Ühesõnaga - igav sel teel ei hakka ja sügisel-kevadel tasuks seda  pigem vältida. Jah, oleme mitmeid kordi käinud ka suurelt teelt jala. Kummikutega. 

Meie mure on jõudnud ühe ja teise inimese kõrvu. Tegu pole ju suvalise uusehitisega kuhugi suvalisse võpsikusse, vaid ajaloolise talukohaga. Ideaalis peaks siia olema võimalik jõuda ka prügiautol või operatiivsõidukil. 

Väike kõrvalepõige - maksin ka sel suvel prügiveo eest, mida tegelikkuses ei toimunud, sest prügiauto meie juurde ei saa, aga seadus on selline, et ikkagi tuleb käia. Ärge küsige, kuidas on see võimalik, olen selle saaga juba mitmeid kordi läbi teinud ja uskuge, see on otsekui peaga vastu seina tagumine! 

Aga tagasi tee juurde. Oleme võtnud hinnapakkumisi ja näinud ulmelisi numbreid, mida tagataskust kuidagi välja tõmmata ei õnnestu, aga millega saaks tee väidetavalt kenasti kandvaks. Oleme noogutanud … ja ohanud. 

Ühel toredal päeval saime aga e-kirja. Lugesin selle ühe hooga läbi ja ei uskunud oma silmi. 

Kiri oli inimeselt, kes oli meile esmalt samuti hinnapakkumise teinud. Nüüd seisis selles aga lühidalt järgnev: “Kuna Jaani raamatud on mind elus palju aidanud, otsustasime sõbraga, et teeme teie tee krundi piires täiesti tasuta korda. Ehk seejärel ulatab ka vald abikäe.”

Ahmisin õhku, pisarad silmis. Läksin Jaani juurde kabinetti, et ega ma millestki valesti aru ei saanud. Jaan helistas kohemaid meie heategijale. Jah, see oli tõsi! 

Milliseid inimesi on olemas! Kui tundlikke, märkajaid, heldeid! Inimene, kes käis meie maja juures ja nägi, mis imemeetoditega me vihmaperioodil oma kodu lähedale pääseme, otsustas ühtäkki aidata! Tundis, et peab, sest leidis Jaani raamatutest enesele midagi erilist ja vajalikku. Milline rikkalik sisemaailm peab inimesel, kes nii mõtleb ja tunnetab, olema. See kõlab pigem nagu kaunis muinasjutt. 

Ja see minu Jaan… Eriline mees, kelle kirik küll minu armastamise pärast ääremaale saatis, kuid kes teeb endiselt kirikutööd selle sõna tõelises võtmes. Kuidas ta küll oskab seda inimese sügavalt puudutamise kunsti! Kuidas ta süveneb, kuulab ja mõistab. Kuidas ta kirjutab ja räägib. Kuidas ta inimesi armastab. Ausõna, mina küll nii ei oska. 

Jah, õnneks inimesed märkavad. Kui palju olen ka sel suvel kuulnud kõrvalt südamest tänu, näinud harduspisaraid, tajunud austust. Mul on nii hea meel.

Tänaseks on meie tee valmis. Meie kodu esine ei ole enam porimülgas, vaid ilusa laia kruusateega maalapp. Me sõidame nüüd siia tänuliku südame ja rõõmsa meelega. Ja mis kõige toredam - vald olevat tõepoolest viimasel istungil otsustanud, et meie tee-projektiga tuleb jätkata! Headus sünnitab headust, näete ise!