Mõtisklen siin, et...

...ega sest küünlaleeki vaatamisest suurt kasu pole. Tean, et homme läheb sama auruga edasi. Nagu eilegi. Ja üleeile. Ja üleüldse.
Vahepeal oli nagu veidike teistmoodi. Sain nautida kodu ja lapsi. Lihtsalt olla. Tõmmata end diivanile kerra ja tunda mõnusat rahu. Nüüd on aga jälle kõik untsus. Huvitav küll, teatakse ju ometi, et ma ei tee laste arvelt mitte mingeid järeleandmisi. Tõsi, käisin ühel õhtul sõbrannaga teatris. Aga siiski- reegina ei tee. Mismoodi juhtub siis ikkagi nii, et üks või teine asi rammib ellu täiega sisse? Et see on ikka veel võimalik! Mhh.
Targad sõbrad soovitavad millestki loobuda. Millest siis? Oma kahest tööst, mida mõlemat kirega teen ja armastan? Muud ju peaaegu polegi. Töö ja lapsed. Õppimine. Maja korrashoid. Veelkord õppimine.
Mingid proovid. Mõni kontsert. Mis see siis ära ei ole. Ahhaa- siiski on! Need mingid proovid. Ja kontsert.
Ma ei tohiks neid vastu võtta. Löövad tasakaalu sassi. Imevad energia välja. Aga ma vahel ei oska ära öelda. Mõtlen, et see on ju ainult üks kord. Või mõned korrad. Et siis taastub jälle rahu.
Tühja ta taastub. Tuleb järgmine kõrvalekalle.
Õigupoolest hommikuti tunnen küll, et olen täitsa värske. Langus ei anna endast enne märku, kui pärastlõunal. Eriti siis, kui selgub, et olen enesele mingi imeliku ülesande lisaks võtnud. Lubanud kuhugi minna. Mingile koosolekule või kokkusaamisele. Alles siis tajun, et tegelikult on see võimatu. Tajun, et peaksin võtma oma kolm last ja kaduma, kuis jalad võtavad (ehk siis auto).
Mõne inimese kodus on kummalisel kombel alati kõik aknad pimedad. Olete ka märganud? Mina peaksin samuti  oma aknad pimedad hoidma. Liikumine peaks toimuma küünal käes.  Ja milleks üldse liikuda? Lapsed muidugi seda arvamust ei jaga. Aga mina tean, et energiavarusid tuleb hoida. Tuleb telefon välja lülitada ja ainiti küünlaleeki vahtida.
Kuigi... ega sest küünlaleeki vaatamisest suurt kasu pole...