Neljapäev, 22. november 2018

Jututuba

Nüüd, kus kolmikud hakkavad juba saama 10-aastaseks, on mul loomulikult paljuski lihtsam.

Defineerin igaks juhuks ära, mida tähendab sellises kontekstis sõna "lihtsam"- see tähendab nimelt, et aeg-ajalt püsib sisemine raadiojaam ka mõne pikema hetke iseenese mõtete lainel.

Lugesin just ühe praeguse kolmikbeebidega mässava emmekese arutlust söötmise, piima väljaheitmise, lutipudelite valiku, piimasegude valiku, söötmisviiside jms. kohta. See tõi kananaha ihule. Olen selle unustanud.

Vabandust, tegelikult ei unusta sellist asja vist kunagi. Ma söötsin neid nii: sättisin lapsed oma voodi peale ritta. Keerasin nad külili. Igaühe ette asetasin rullikeeratud käterätiku, mille keskele oli vajutatud lohk. Sinna lohku külitasin pudeli, sättides lutiotsa imiku suhu. Ise seisin voodi kõrval, jälgisin pingsalt ja aitasin, kui mõne toidulaud ära veereda tahtis. "Parematel" päevadel oli igal lapsel eri lutipudel, mis just talle sobis. Mäletan, et kaks neist olid pikad ja peenikesed, kolmas aga väheke tüsedam- selle nimi oli Avent. Ka luttide läbilaskevõime oli totaalselt erinev. Joss nõudis korralikku survet- et kui tema tõmbab, siis piima ikka tuleb. Loviisal oli selline vahelpealne. Aga Lisann- tema limpsis tilk-tilga haaval. Mäletan seda piima puristavat nägu, kui kogemata Lisannile Jossi otsikust süüa pakkusin. Samal ajal mõtles väikevend ilmselt näljahäda peatsest saabumisest.
Vahepeal kahtlustasime Jossil lehmapiima talumatust. Siis tuli tema toit valmistada kitsepiimasegust. Jälle vaheldus! 
Loviisa oli aga kange "väljaheitja". Kui trio roomama hakkas, oli kogu me elutoa põrand kaetud puzzlematiga. Neid väljaheidetud piimalonksusid sealt mati ühenduskohtadest või tähtede vahelt ära pesta (milleks tuli suur jupp matti üles võtta), oli samuti muidu ühekülgseks kippuva päeva igati ergutav lisand :)
Öösel söötmine oli omaette trill-trall. Ärgates soovis ju mõni toitu absoluutselt kohe. Usun, et püstitasin sel perioodil nii mõnegi oma kottpimedas jooksu isikliku rekordi!

Neid ei tule enam ammu riietada, potitada ega pesta. Seda teevad nad ise (v.a peapesu).
Nüüd tuleb neid aga kuulata. Lakkamata. Te ei kujuta ette, kui palju erinevaid ideid ja muljeid võib kolmel üheksasel korraga olla! Loomulikult soovitakse kõike minuga jagada. Ja loomulikult soovin ma ka kõike kuulata. Ainult... vahel harva on inimvõimetel piirid.
Suudan üsnagi hästi kolmest eri suunast kolmel eri teemal räägitavat juttu eristada, vahel heakskiitvalt noogutada või vastupidi, uskumatusest pead raputada ning parematel päevadel lausa tunnustavaid fraase, nagu "ohhoo", "tubli" või "no ütle nüüd" vahele pikkida.
Loomulikult ütlen alati enne suuremat jutustamist ka kohustusliku "räägime ükshaaval"- kui mõni mõtleb, et ma seda kisakoori alati väga naudin. Aga tühja nad suudavad oma muljeid vaka all hoida! Korraks kehtib küll ka vaikuse ja teise kuulamise lepe, siis aga hakkavad igaühe enda tähtsad teated sisemuses niiväga pulbitsema, et nad lõpuks ikkagi lõbusasti vuliseva ojakesena suukestest välja voolavad- kõigil kolmel korraga! Küllap hoolas harjutamine ongi minust teinud kuulamise maailmameistri. Võimalik, et kasutan ka terapeudi rollis "räägime ükshaaval"- palvet keskmisest terapeudist tunduvalt harvemini ja pigem siis, kui mulle tundub, et kliendid ise enam aru ei saa, kes mida räägib. Reeglina pole inimestel kodus üheksa-aastaseid kolmikuid.
Aga muidu läheb meil hästi.
Mul on nendega väga-väga huvitav. Kunagi kirjutan pikemalt, millest me kõik räägime!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar