Pühapäev, 9. september 2018

Minu esimene...

...vanavanemate päev on just täna!
Mu väike Otto sai mõni päev tagasi kuuekuuseks. Ta oskab juba kiiresti roomata, ajab end kenasti käpuli ja sealtkaudu ka ühele puusale, saavutades niiviisi poolistuva asendi. Hambaid Ottol veel ei ole, kuigi suukesest voolavad ilajoad sellest juba justkui mitmeid kuid märku annavad.
Alates septembrist olen kolmapäeva hommikuti kaheks ja pooleks tunniks Ottole hoidjaks. Otto päevauned on küllaltki kaootilised, seetõttu pean arvestama, et sel ajal ei õnnestu mul mitte millegi muuga tegeleda. Otto on kaval poiss- kui ta maapinnal juba piisavalt palju avastusi on teinud, hakkab ta sülle lunima. Süles teeb Otto tähtsa näo pähe ja annab märku, et ma talle ka selles vaheldust pakuksin. Nii me siis kõnnimegi mööda tube, uurime erinevaid asju ning vaatame akendest välja. Mul on praegu täiesti võimatu meenutada, mismoodi oli kolme kuuekuusega toime tulla! Käisin nimelt Ottoga koos... (sosinal) isegi vetsus! Ah, ärge küsige, mismoodi see välja nägi.
Helis arvab, et olen lihtsalt ülitundlik ja torman iga lalina peale ligi. Küllap see nii ongi. Miks peaksingi laskma Ottol nutma hakata, kui minu lähedus on sel lühikesel hoidmise ajal kõige olulisem?
Kolmikud on vahel Otto peale veidi kadedad. "Sul on nüüd muudkui Otto ja Otto", kaebavad nad, "aga meie!?" Niisiis tuleb ka neile ekstra-kallistusaega leida!
Igatahes on Otto mulle üliarmas lapselaps ja kui Helise pere juba mitu päeva pole aega leidnud meie juurest läbi sõita, hakkan tundma Otto helgest naeratusest ja ta titelõhnasest kuklast sellist puudust, et mine või hulluks!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar