Kolmikud, kolmas klass (järg)

Ärkan igal argipäevahommikul kell 7.17. Trio äratan üles kell 7.30, mil olen juba jõudnud pudru tulele, munad keema või võileivad grillile sättida. Loomult hommikuinimesena tunnetan varajastel hommikutundidel selgelt endas pulbitsevat jõudu ja rõõmu ning suudan nende loetud minutitega korda saata rohkem, kui õhtul väsinud peaga kogu tunni jooksul!
Minu algklassilapsed vajavad 10-tunnist ööund. Kuna nad uinuvad üsna täpselt 21.30 paiku, läheb neil tavaliselt uni ära juba enne mu hommikutervitust. Nii algab nende päev kas lugedes või niisama voodis lebotades. Ühesõnaga rahulikult. Olen üsna kindel, et õigeaegne magamaminek ja piisav ööuni on lapse tervise ja rõõmu allikas, seepärast ei mõista hästi peresid, kus magamaminek kaootiline ja ööune arvelt muid tegevusi lubatakse. Meil on magamaminekurituaalid muutumatud juba aastaid! (Suvine graafik on muidugi märksa hilisem.)
Kool algab kell üheksa palvusega ja et enne seda kotid klassidesse jõuaksid, peame kodust startima umbes 8.20. Õigeaegse väljumise eest on kogu oma korrektsusega vabatahtliku vastutuse võtnud Lisann, kes jälgib kiivalt kellaseiereid ja juhatab vastavalt sellele vägesid ukse poole.
Lisann on nimelt korralik koolitüdruk, kel alati kõik asjad kotis (ka need, mida vaja pole!), puhtad riided seljas ja kes toob igal hommikul nii kammi kui patsikummid mulle kööki kätte, et ka juuksed soengusse saaksid.
Lisann on lihtne laps. Tal on hämmastav oskus mitte teha tühjast tüli ning kui mina juhtun "tühjast tüli" tegema, oskab ta oma osaluse likvideerida nii vilunult, et talle tõepoolest ei saa panna ainsatki "süüd"! Lisann oskab olla ühtaegu meeldiv nii laste kui täiskasvanutega. Talle ei valmista mingit raskust öelda kõlava häälega sääraseid lapse vaatevinklist keerukaid lauseid nagu "tänan sind nähtud vaeva eest" või "aitäh, et olid meiega". Mina piidlesin tolles vanuses pigem kinganinasid ja pobisesin midagi enese ette põrandale, kui täiskasvanuga kontakteeruma pidin.
Täna õhtul vaatas Lisann end vannitoa peeglist ja tõdes:"Mina igatahes meeldin endale sellisena nagu ma olen." Milline kergendus on kuulda sellist toredat lauset! Oma ameti tõttu näen väga päevast päeva lapsi ja täiskasvanuid, kes kohe kuidagi ei suuda enesele meeldida sellistena nagu nad on. Aga kuidas saab sel juhul teistelegi meeldida? Ja omakorda teisi aktsepteerida nagu nad  on?
Lisanni tahtejõud võib liigutada mägesid! Näiteks oli tal nii suur soov pääseda kooli laulupeo koori, et ta palus mul nädala jooksul igal õhtul enesega veidike laulmist harjutada, hakates mõne päevaga täitsa ilusti häält juhtima ning mõelda vaid, lauldes end täna täieõiguslikuks koori liikmeks!
Lisann käib mitu aastat ujumistrennis. Ta osaleb rahuliku enesestmõistetavusega kõikidel ujumisvõistlustel, andes endale aru, et imepeenikeste käte-jalgade ja sulgkaalu tõttu on oma vanuserühmas pjedestaalile pääsemine küsitav, küll aga võib meele rõõmsaks teha ka lihtsalt hea sooritus!
Harjutasime täna kõik koos venekeelset sõnapaari «автобусная остановка». Lisann lihvis seda üsna rasket hääldust pikalt, enne kui rahule jäi!
Lisannil on päris mitmeid sõpru, aga ka tema juures võib täheldada armastust mängida "üks-ühele". Siin esineb kahte sorti probleeme, kuhu mul tuleb vahel sekkuda. Esiteks- kas ja kuidas öelda ühele sõbrale, et mängid täna teisega ja tahad seda tõesti teha kahekesi ja kuidas seda öelda nii, et see esimene ei solvuks ega kurvastaks. Ning teiseks- mis saab siis, kui see esimene on su oma õde ning tahes tahtmata samuti kodus või samas külas viibib.  Mõistan hästi kahekesi mängimise võlu. Aga mõistan ka sõpra või õekest, kellele kõrvalejätmine südamevalu põhjustab. On peen kunst parajalt mõlemat, nii kahekesi, kui kambasmängu "doseerida". See vajab diplomaatilist lähenemist, mida laps ei pruugi veel osata.  Õnneks suudab Lisann end päris hästi teise kingadesse asetada, kui teda veidike juhendan.
Minu kujutluses on Lisann on nagu väike lillelt lillele lendlev liblikas, kelle silmades sillerdab päike ja heldust südames jagub kõigile!

(järgneb)