esmaspäev, 31. detsember 2012

Mehe sõna

Kolmikute jaoks on uusaasta midagi veidike arusaamatut. Jah, rakette lastakse küll, aga...
"Emme, mis peale uut aastat tuleb?"
Oot, mis mõttes? Et kui see uusaasta vanaks saab? -"Eks ikka järgmine uusaasta."
"Kas siis munadepühad ei tulegi?"
"Muidugi tulevad! Munadepühad on ju järgmise aasta sees!"
"Eiiii," pistab Loviisa korraga kisama, "mundepühad ei ole uue aasta sees! Kas siis enam ei lähegi valgeks???"
"Läheb ikka! Uues aastas on järgemööda kõik aastaajad. Suvel on kohe päris valge."
Nüüd tunneb Joss, et peab mehesõnaga sekkuma.
"Ära räägi nii, et munadepühad on aasta sees! Sa ei tohi nii öelda! Muidu... Muidu mina võtan karvalooma-kasti ja lähen hotelli elama!!! Kas kuulsid? Võtan karvalooma-kasti ja lähen hotelli!!!"
Vohh!!!

reede, 28. detsember 2012

Jossi lapsesuu

Läksime eile õde Ellu ja trioga Nõmme ujulasse. Et kolmikutele ujumine tohutult meeldib, olid nad väga elevil. Joss tormas esimesena naiste riietusruumist sisse- ja ikka kohe "tagaridadesse" välja. Peatus hetkeks, sööstis jälle välguna meie juurde tagasi ning hõikas heleda ja selge häälega üle garderoobi: "Oi, kui suur ja paks tädi siin oli!!!"

teisipäev, 25. detsember 2012

Loviisa killud 5

Vaatasime Helisega Superstaari finaali (õigem oleks öelda "üritasime vaadata", sest kui trio on läheduses, võid küll tühjal pilgul ekraani jõllitada, aga ega sealt läbi mängumadina midagi kuulda pole...). See poiss, kes võitis (hetkel ei meenu, kuidas ta nimi oli), jäi ühe oma laulu lõpunoodiga väheke madalaks. Arutasime seda Helisega vaikselt omavahel. Et toosama madalalt intoneeritud lõpunoot kestis veel pikalt-pikalt, tõusis Loviisa viimaks mängunurgast püsti, kõndis otsustava näoga teleka juurde, köhatas hääle puhtaks ning nentis kriitiliselt:  "Jah, liiga madalalt röögib..."

Loviisa killud 4

Kõnnime kirikust auto poole. Lapsed on väsinud ja Loviisa soovib sülle. "Emme küll praegu sülle võtta ei jaksa," ütlen, "vaata, kui vähe on veel kõndida, näe, auto pepu juba paistab nurga tagant!" "Häh", põlastab Loviisa, "see pole mingi pepu, see on tagumik!"

esmaspäev, 24. detsember 2012

Tarkuse algus

Koolil ja koolil on tõesti vahe.
Eriti ilmneb see praegu, jõulu-aegu.
Mõnedest koolidest tuldi ka käesoleval aastal kooliperega jõulukirikusse.
Taasiseseisvunud Eesti algusaegadel oli see lausa au ja väärikuse küsimus. Aga praegusel ajal, mil ühikonna kirikuvaenulikkus järsult tõusnud ning suurem osa manipuleeritavast inimmassist ei vaevu mõtlemagi, mille vastu nad õigupoolest sõdivad, võib juba pühakotta sisenemisegi eest au anda. Tühja sest sisulisest poolest!
(Kuigi... tegelikult peaks iga huvijuhi või muusikaõpetaja üldise harituse alustalade hulka kuuluma ka etteastete ühte või teise konteksti sobivuse põhjal valikute tegemise oskus- eelkõige selleks, et hea idee kohaselt ellu kutsutud üritus oma mõtet ei minetaks ning tühipaljaks palaganiks ei muutuks. Siinkohal ilmneb märgatav lõhe intelligentsete ja vähem intelligentsete asutuste vahel. Aga kuna lapsed pole milleski süüdi, on tänuväärt seegi, et nad üldse kirikusse toodi.)
Tegelik ja märksa sügavam kuristik haigutab aga hoopis mujal.
Lugesin ajalehest, et meie kodu-koolis (st. kodule kõige lähemal asuvas koolis) ei peeta mitte jõulu- vaid "talvepidu". Et mitte erinevate usuliste vaadetega inimeste (loe: ateistide; islamiusulisi minu teada siinkandis ei leidu) tundeid riivata...
Ausalt öeldes võttis sõnatuks.
Minu jaoks on äärmiselt oluline, missuguses vaimus mu lapsed kasvavad. Milliseid väärtushinnanguid nende väikestesse hingedesse väljaspool kodu istutatakse. Mis saab olema nende jaoks püha.
Helise koolis tähistatakse aastast aastasse jõule kontsert-jumalateenistusega. Sõna "jumalateenistus" ei kohuta kedagi. Muusika, kaunid palved ja jõulujutlus on põimitud üheks tervikuks, esitajaiks lapsed, õpetajad ja (mis mulle eriti meeldib)- vanemad. Ei ole just palju koole, kus direktor või kellegi ema-isa palveid loeksid...
Tegemist ei ole kristliku kooliga, kuid kirik on alati puupüsti rahvast täis.
Kõik "elavad üle". Sest tähtis on ju sõnum!
"Talvepidu" kõlab selle kõrval... khmm, pisut mannetult.
Kindlasti ei pööra lõviosa lapsevanemaist sellisele detailile absoluutselt mingit tähelepanu. Kindlasti ongi meie kodukool paljude jaoks parim. Mina aga ei soovi päkapikkude ja muu tühja-tähjaga piirduda. Sest lastele ei ole seda tegelikult vaja.
Sättisin end öisele missale. Trio ei maganud veel. Lisanni meel läks mu teelekiirustamise tõttu väga kurvaks ja ta puhkes nutma. "Ära mine!"palus ta pisarsilmi. "Ma pean," vastasin rutakalt, "vaata kui palju kingitusi sa said, mine ja mängi nüüd". "Ma ei taha neid kingitusi!" Ta lausa karjus seda. "Tahan, et sa kodus oleksid!"
Ilma emata on kodu tühi.
Nagu ilma jõulusõnumita jõulud.
Jumalakartus on tarkuse algus. Ka mitte-religioosne inimene võiks seda lauset aeg-ajalt meenutada.
Hoiaks palju probleeme ära.

teisipäev, 18. detsember 2012

Loviisa killud 3/ Väike arutelu

"Ei tea, kas vana-Malle elab veel?" arutles Loviisa eile kolmikute-ringis, "või on ära surnud..."
"Jah, ta pole enam üldse meie juurde tulnud," lisas Johann arusaajalt.
Mnjah, tõepoolest, murettekitanud inimene polnud kolmikuid külastanud juba oma kümme tundi...

pühapäev, 16. detsember 2012

Loviisa killud 2

"Mina küll endale kõrva-auke ei taha," ütleb Loviisa mu kõrvarõngastega mängides nagu muuseas, "siis on kõik kondid paista..."

Loviisa killud 1/ Väikesed elutarkused II

Joosep on vangis. Erandkorras lubati ta lubati konvoi saatel vanatädi matusele. Käeraudades. See vaatepilt vapustas mind tõsiselt. Ikkagi mu kunagine laulupoiss....
Aga mitte sellest ei soovinud ma kirjutada.
Märgin vaid ära, et arutasime seda vangla-asja ka kolmikutega.

Samal õhtul laulsime trioga klaveri juures jõululaule. Repertuaaris oli seekord "Püha öö". Fraasi juures, kus "Joosep valvab ja Maarjal seal....", katkestas Loviisa mind järsult ja valjuhäälselt.
"Mida see Joosep valvab, ah?" küsis ta nõudlikult. " Joosep on ju vangis!!!"

kolmapäev, 5. detsember 2012

Klopimaa

Einoh, meie oleme jälle teistsugused, kui teised, normaalsed inimesed. Päkapikke meil ei käi (see muidugi ei näita muud, kui emme mugavust- tean nimelt Helise lapsepõlveaegadest täpselt, milline tunne oleks, kui nad käiksid. Pealegi- olemas on nad ju sellegipoolest!)- aga 24.detsembril tuleb meile Johanni keeli "ljuuluvana".
Johannil on nimelt imelik oskus mõnesid sõnu rangelt enda moodi hääldada. "Dlidukitest" ma juba kirjutasin, nüüd lisandus siis "ljuuluvana". Ükskord ma veidi narritasin: "Ütle tüü!" "Tüü." "Ütle tütar!" "Tütar." "Aga tüdruk?" "Dliduk." Hmm...
Siis palusin: "Ütle jõu!" "Jõu." "Jõul?" "Jõul." "Aga jõuluvana?" "Ljuuluvana." Mhh...
Eile teritasin kõrva. Kõik seletasid läbisegi: "Klopimaal on tal saan! Ja põhjapõdrad! Päkapikud elavad ka Klopimaal..."
"Lapimaal, lapsed," sekkusin jõhkralt, "Lapimaal, ütleme kõik koos: La-pi-maal."
Nad vaatasid mind nagu põrunut. Kordasid siiski igaks juhuks kaasa. Loviisa veel küsis üle, et kas nagu tolmulapp... Just, just, kinnitasin mina.
Täna hommikul küsisin siis igaks juhuks uuesti, kus see jõuluvana ikkagi elab. Ning suud naerul ja elevus hinges vastas trio selgehäälselt nagu üks mees: "Klopimaal!!!"

Helde Lisann

Lisanni tegemisi- päevatoimetusi vaadates meenub mulle aeg-ajalt üks laulukatkend. Pole õrna aimugi, mis lauluga tegu ja kes seda laulis, aga üks lõik selles laulus kõlas nii: "süda on mul noor ja helde, helde kogu ilmale..." Vaat see on minu Lisann!
Lisann tundub vaatavat alati päikese poole- siis jäävad ju varjud seljataha! Või on päike lausa osake temast endast? Vaadates ta särasilmadesse tundub see ülimalt tõenäoline. Raske uskuda, et just toda last kartsid esimestel elukuudel abikskäinud ööhoidjad kõige rohkem. "Mõtlesin vaid üht- peaasi, et Lisann ei ärrituks," kõlasid hilisemad ülestunnistused. Ja ka mina ise (lugedes tollaseid ülestähendusi)... kuigi minust on kadunud kõik sellekohased tunded. Ometi mäletan trio beebieast tohutult paljusid uitmõtteid, lõhnu, aistinguid...
Kuidas autosõit omandas hoopis uue tähenduse... See oli liikumine. Tahtsin, et see kestaks lõputult. Kord- trio oli siis mõnenädalane- lubas V. mul Helisele muusikakooli vastu sõita. Ta ise kartis vastsündinud kolmikuid kui tuld, saamata aru, et minu jaoks on sel 10-minutilisel sõidulgi hindamatu väärtus, võimalus hingata muud õhku, võimalus tunda, et olen endiselt olemas. Tookord ta heldis. Ja ma mõtlesin, et kui ma nüüd lihtsalt sõidaksin. Minema. Viskaksin telefoni aknast välja ja kaoksin. Mis nad siis teeksid? Aga ei olnud minus niipalju metsikust. Lappisin end loetud minutite jooksul kokku ja elu läks edasi...
Teinekord jälle kõigutasin vankrit. Keegi oli neist tol päeval visa uinuja. Lugesin edasi-tagasi kiigatusi. Korrutasin päevade, nädalate ja kuudega. Sain tulemuseks müstilise arvu.
Hiljem kiigutasin veel pikalt kõike, mis liikus. Näiteks poesabas ostukäru...

Beebitoolide ja muude mänguasjade meloodiad ajavad mul siiani ihukarvad püsti. Need entusiastlikud "tirilimpsud" muutsid mu niigi pinges oleku päris talumatuks. "Tahaks kontserdile" kõlas tollal nagu "tahaks välismaale" nõuka-ajal. Ja kui mängutool sajas kord "I love you, you love me..." laulu alustas, tuli tahtmine... khmm, patarei välja kiskuda? Ehh, muidugi mitte- siis tuli tahtmine too tore masin toore jõuga algosadeks murda! Aga näete, mina, alalhoidlik, ei teinud seda...
Lisann vihkab konflikte. Tema moto tülisituatsioonideks on "peitu või põgene". Olen mõnigi kord ummisjalu kriisikoldesse sööstnud ja Lisannist vaid trepil välkuvaid päkkasid püüdnud. Peitumisvariandi puhul samastab ta end aga seinamustri või  lauajalaga, uurides sealjuures erakordselt süvenenult süleslebavat raamatut ja lüües kõrvale ehk vaikselt viletki- andmaks märku, kui vähe ümbritsev talle hetkel korda läheb.
"Las minna!", on Lisanni teine elumoto. Näen teda tihti olukordades, kus enesekindlus ei ole eluküsimus,otsekui käega löömas. Ah et võtsid selle nuku? No hästi, ma küll mängisin sellega, aga võin võtta ka tolle seal!
See ei tähenda, et Lisann end kehtestada ei oska. Oskab küll!
Viisakalt ja kontreetselt.
Vahel ehk veidi vähem viisakalt ja konkreetselt.
Harva ehk kogu jõudu mängu pannes- ja vägagi konkreetselt!
Muide, solvunud Lisann on maailma suurim mõistatus. Ta nimelt ei täpsusta kunagi oma solvumise põhjust. Ta ei anna ka ühtegi juhtlõnga. Samas solvumise väljanäitamine on lausa eraldi etendus.
Esiteks vajub lõuakene sügavale rinnale.
Teiseks vajuvad suunurgad kriipsukestena allapoole.
Kolmandaks käib ta mu eest oma sügavalt langetatud peaga demonstratiivselt läbi- et ma ikka märkaksin, et Lisann on solvunud.
Ning lõpuks taandub alandatud ja solvatud Annikene peidikusse, mis võib olla mingi suvaline nurk, kapp, tekialune või mis iganes varjulisem koht.
Ei, ega ta ei nuta! Ta lihtsalt on seal. Mulle (või maailmale) karistuseks. Kui ma ei reageeriks, siis ilmselt jääkski. Kord oli juhus, et ta jälle haavunult peadpidi teki all konutas- ning minul see sootuks ununes! Mõelge, ta ei tulnudki välja! Pikka aega! Ei teinud häältki! Nojah, solvatuse kõrval peegeldus hiljem silmist ka hüljatus, muu stsenaarium tundus aga sama olevat... kaasa arvatud õnnelik lõpp!
Kõik ongi ju hästi!
Võimatut imikut (0-1 a.) ei ole.
Halavat nutunaist (1-2 a.) samuti mitte. (Loe: http://maris74.blogspot.com/2010/11/vaheuudiseid-voitlustandrilt-2osa.html)
Lisannist on sirgunud särav päikesetüdruk, kellele meeldib elu just niisugusena nagu see on. Kellele pole vihmapilvedki võõrad. Kes lendleb naeratades toast tuppa, pillates möödudes magusaid musisid.
Jah, tõepoolest, süda on tal noor ja helde, helde kogu ilmale...

esmaspäev, 3. detsember 2012

Ütle veel, et laps ei taipa!

"Suurtel ei käi jõuluvana," teatas Loviisa täna hommikulauas.
"Miks ei käi?" imestasin mina.
"Ei käi," kordas Loviisa, kergitas siis imestades kulme ja küsis:"Kas sa tahad ikka saapaid või?"
Olin keeletu.
Arutasin nimelt Veikoga nii kuu-poolteist tagasi, et mulle oleks uusi talvesaapaid vaja. "Kui sa mulle need ostad, pole muud jõulukinki vajagi," ütlesin toona. Nüüdseks on saapad olemas.
Ja Loviisa teravatele silmadele ei jäänud see märkamata!
No ütle nutikat!

pühapäev, 2. detsember 2012

Mehe kaal

Kolmikud armastavad end kaaluda. Noh, eks ta ole ikka nagu emme ees...
Täna astuti jälle järgemööda kaalu peale. Panin sealsamas kõrval pesu kuivama ja kiikasin üle õla, et neile seekordseid numbreid teadustada. Ahaa, Lisann kolmteist, Loviisa neliteist koma seitse... Johann, oota hetkeke, emme paneb veel need pesud ära...
Aga Johann ei läbe oodata. Johann teab küll, et tema on kõige raskem. Mees ju! Johann uurib tablood vaid mõne hetke ning teatab siis kindlameelselt: "Mina olen suurteist!"

reede, 30. november 2012

Loviisa ja kompromissid

Loviisa näol on tegemist suhteliselt, et mitte öelda absoluutselt kompromissitu tüübliga. Temaga läbirääkimisi pidades võin näiliselt enesevalitsust kaotamata, (kuigi märkamatu muie Loviisa ühes suunurgas reedab, et ma olen läbi nähtud), nahast välja pugeda, soolasambaks tarduda, neli-viis infarktieelset seisundit läbi elada ning tagajalgades vastupandamatut ärajooksmissoovi tunda, kuid see kõik on asjata. Kui Loviisa on öelnud "ei", siis "ei-ks" jääb see ka sel juhul, kui ma kõik ülalloetletud meeleseisundid ühes kõigi allasurutud emotsioonidega ükshaaval või korraga lahti päästaksin. Ainult et siis lisanduks veel see eht-temalik "kuule-sa-ei-ole-tõsiseltvõetav"-pilk, mis naelutaks mind nii tema, kui teise kahe "piiridekompaja" silmis läbikukkunu-häbiposti, andes neile seega õiguse läheneda oma eesmärgile, mille ainsaks takistuseks olin mina, sirgeselgselt ja püstipäi.
Näide elust. Loviisale meeldib väga üks t-särk. Õigupoolest ma ei mäletagi, mis pilt selle rinnaesist kaunistab ning antud kontekstis ei oma see tähtsustki- aga toosama särgi varruka külge on nõelutud politsei embleem! Vanaema, eluaegne miilits/politseinik, ise tõi selle Loviisale! Ja nüüd on olukord selline, et kui Loviisal politsei-särgi tuju tekib, peab särk olema kapis, kandmiseks valmis. Kui särki pole, tõuseb tüli. Seda särki on selga aetud nii mustapesukastist kui otse pesumasinast.
Oh ei , ega Loviisa üldiselt mingi riietega pirtsutaja pole, vahel saab lausa mitu päeva sellekohaste vaidlusteta hakkama, seega pole esimene näide vast kõige õnnestunum (,kuigi kargas mulle esimesena pähe).
Tegelikult oli Helis palju peavalutekitavam eksemplar. Ka tema polnud pirtsakas- kuid tal olid oma kindlad lemmikrõivad, mida kandis "nii kodus kui kirikus". Kusagil esimese-teise klassi paiku said seletamatul põhjusel favoriitideks väljaveninud põlvedega alt laienevad ja veidi kukekad retuusid  ning kiriku abipakist haaratud triibuline lotendavate käistega kampsun. Olen vist tolle riietusega seonduvast põhidraamast siia juba korra kirjutanud- kui Helis leidis selle sobivat ainuvõimaliku variandina klassi lõpupeole. Nutsime tookord mõlemad. Nii mina, kes ma kampsiku ja retuusid pööningule olin peitnud, kui tema- enne kui ta need sealt üles leidis. Loo lõpp oli tragikoomiline- Helis nagu väike kaltsujuku kepslemas koos pitsi-satsiliste klassikaaslastega, mina aianurgas häbi pärast silmi peitmas. Mnjah, nüüd olen märksa karastunum. Kuigi too riietus oli ikka röögatu küll...
Aga nüüd teine näide Loviisalt. Olen valmistanud hea toidu. Roa, mis kindlasti ka Loviisale mokkamööda. Tema aga ei tule taldriku lähedalegi. "Öäkk!" teatab ta resoluutselt (kuigi meil on kokkulepe, et minu tehtud toitude kohta ei tohi kunagi nii öelda. See on mulle solvav, rõhutan alati.) Ka teised üritavad Loviisa järgi ökitada (Lisann siiski üliharva), kuid maitse suhu saanuna kaob toit varsti taldrikuilt kõhukestesse. Aga Loviisa ei maitse. Ei kavatsegi. Mkmm. Ei. Ei. Ei!
Mul on kaks korda elus läinud õnneks talle esimene suutäis heast söögist sõna otseses mõtte suhu toppida- peale mida ta nagu muuseas ka ülejäänud taldrikutäie ära sõi. Tavaliselt on aga mu vaimujõu ressurssid suht kesised ja Loviisagi ninaesine piirdub seetõttu vaid keedetud kartulite või makaronidega. Ühegi lisandita.
Kolmas näide. Trennis. Lapsed sooritavad harjutusi. Treener käib saalis ringi, kiites ühte ja teist. Loviisake teeb kõik enesest oleneva, et ka tema sooritust märgataks. Kuid kuna lapsi on palju, jääb ta seekord kahe silma vahele. Murdumise hetk on valus. Loviisa ei tee enam ühtainumatki harjutust kaasa ning kodus teatab, et tema enam trenni ei lähe. Sestpeale käib üks suur kemplemine. See peaaegu-neljane näib hästi teadvat, mis ala talle tegelikult sobib. Tantsimine! Niisiis, viidagu teda hoopis sinna!
Loviisa on uskumatult nutikas. "Millal te issiga ära lepite?" küsib ta nagu muuseas, kui meil V.-ga parasjagu "pilt on, aga häält ei ole",kuid lastele sellegipoolest kogu hingest rõõmsaid vanemaid püüame etendada. Kui meie endine lapsehoidja tervislikel põhjustel ametist lahkus, murdsin pead, mismoodi neile asja serveerida. "Aa, tal oli ju prrrobleeme," põristas Loviisa ise õige vastuse ning olukord sai lahendatud. Nii lihtsalt ei läinud aga Pipi-raamatu selle peatükiga, kus Pipi Tommyt rünnanud pullil sarved peast murdis. Loviisa nuttis seepeale lahinal! "Pipi on pähh!" huilgas ta nina luristades. "No aga pull oleks ju Tommy ribadeks puksinud," püüdsin selgitada. "Mis siis! Ma ei taha seda raamatut näha!" ei võtnud Loviisa mind kuulmagi.
Vahel saab Loviisa aru, et on vindi üle keeranud.
"Kas sa ei armasta mind enam?" küsib ta peale üht järjekordset tulist vaidlust.
"Muidugi armastan!" Ütlen seda neile kõigile mitmeid kordi päevas...
"Miks sa siis vaidled minuga?" puurib terav pilk mu´st läbi.
Aga järgmisel hetkel löövad väikesed käed mu kaela ümber lukku ja ma saan kalli ühelt maailma tugevamalt tüdrukult- kes ei ole Pipi.
Ja kes on sisimas väga õrn...

laupäev, 17. november 2012

Little sexy

Ostsin ühest müügiportaalist Jossile õues trööpamise kombinesooni. Õudusega jäi äkitselt pilk pidama müüja kasutajanimel- "little sexy"! Juurdlengi nüüd isekeskis, mis ometi tõukab inimese aju seesugustesse segastesse keerdkäikudesse, et ta ka lastekaupu müües enesele südamerahuga just seesuguse identiteedi loob...
Õhtulehe kuulutuste-rubriigis ilmus aastaid (mine tea, äkki ilmub siiani) kuulutus, milles "miniatuurne blondiin" mehi "kohvile ja lõõgastavasse massazi" kutsus.
Usun, et "little sexy" ongi seesama!
Paljudel prostituutidel on ju ka lapsed.
Kui kurb!

Väikesed elutarkused I

Kui olin ühel õdusal jutu-õhtupoolikul triole taaskord sulnil häälel seletanud, kuidas nad kolmekesi emme kõhust ilmale tulid, lisades, et õde Ellu sündis juba palju-palju varem, (mis on nende jaoks paras müstika), oli toas hetk kõrvulukustavat vaikust. Seejärel nentis Lisann elutargalt noogutades: "... jah,  ja kui me ära olime sündinud, abiellusime kohe õde Elluga..."
Vaat nii.

teisipäev, 6. november 2012

Lõunauinakust

Mnjah, reaalsus on see, et lõunauinakud jäävad meil kasvatusteadlaste hoogsatest näpuvibutustest hoolimata üha harvemaks. Kõige innukamalt väldib neid "kolmik number üks", Loviisa.
Õigupoolest küsin endalt juba mõnda aega, kas pedagoogiliselt õigem oleks sundida või loobuda. Emana- eriti kolmikute emana- poleks vastus raske- iga mu ihurakk kisendab lõunauinaku ajaks meeleheitlikult piskugi puhkuse järele. Inimlikust seisukohast (sest ega ema ju pole inimene ;) on aga kaks tundi asjatut voodispüherdamist selgelt mõttetu ja sealjuures suht piinarikas ülesanne. Voodisse võin ju sundida- aga silmi jõuga kinni ei vajuta! Vihastamisel pole kah suurt mõtet, sest no mida sa hing teed, kui uni ei tule!
Nii me siis istumegi üheskoos üleval. Mina siin, nemad seal. Või vastupidi. Või kõik siin. Või siin-seal. Vahet pole.
Vahe tuleb sisse siis, kui hakkame kuhugi, noh, näiteks trenni sõitma. Rampväsinud mina ja mu igierksad kolmikud! Juba esimese kahesaja sõidetud meetri pealt toimub tahavaatepeegli abil fikseeritav langus. Pea nimelt. Graatsiliselt laskub see esimese "seltsimees unetu" õiglasele rinnale, jättes minu kõrvadele muusikaks vaid sügava une rütmilise hingamise. Õige varsti ei ole peegli vaateväljas ühtki last, kes "autos kindlasti magama ei jää" ning mina, kes ma seda väga meelsasti teeksin, jätkan sõitu vaikuses. Sügav-filosoofilistes mõtetes:
Niisiis- tegelikult nad ikkagi peaksid lõunat magama...
Miks nad seda siis ei tee?
Vaat see on küsimus...

...Mis oleks üllam: Vaimus taluda kõik nooled,
mida vali saatus paiskab... või tõstes relvad
hädamere vastu vaev lõpetada? Surra, magada.
Muud midagi! Sest nõnda uinudes kaoks hingepiin
ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib
looduselt. See oleks lõpetus, mis nii hardasti on
ihaldatav. Surra, magada? -Jah magada! Võib olla
undki näha. Siin ongi konks! Sest see, mis unenäod
meil võivad tulla selles surmaunes kui maise möllu
puntrast pääseme, see paneb kõhklema. Siin peitub
põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk. Kes taluks aja
piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi,
põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust
ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt
kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga?!...

Muide, Linnateatri "Hamlet" oli väga hea! Käisin möödunud kolmapäeval. Soovitan!

laupäev, 13. oktoober 2012

Puud olid...

Puud olid tollal kõrged ja tugevate okstega.
Seda lugu ajendas kirjutama sõbranna poolt FB üles riputatud pilt "Poeg kase otsas".
Teadsin otsemaid, et ka trio jaoks on viimaks see aeg kätte jõudnud. Etapp elus, millest pole pääsu
Meie maja ees kasvas kaks mändi. Mõlemad ülihead ronimispuud. Neist ühe alumine oks oli küll käeulatuses, aga latva jõudmiseks tuli tublisti vaeva näha, teisel vastupidi- alumisele oksale vinnamisega oli tükk tööd, kuid sealt edasi läks juba ludinal.
Tihtilugu olid need puud meile söbrannaga "kodudeks", igal oksal ise tuba.
Jumaldan kõrgusi! Näitan ka lastele kõrguses peituvat jõudu ja väge, kaunite vaadete võlu ja igatsuse pitsitust, kui tuul nägu paitab. Juba praegu käib trio minuga kaasas igas vaatetornis, vaaterattal või kasvõi katusel! Lisann kardab lahtisi treppe. Teda kannan vajadusel süles.
Kastan oli "edasijõudnutele". Alumisele oksale tuli kättpidi rippuma hüpata, jalgadega mööda puutüve samale oksale "kõndida", üks jalg põlveliigesest üle oksa vinnata ning peale pikka pusimist kogu kerega järgi keerata. Kastan oli väga kõrge ja laiade oksavahedega. Ta ei lasknud enesega harjuda- igal korral alustasime kui otsast...
Esimese  triole sobiva puu leidsin alles sel suvel. See ei ole ronimiseks kaugeltki ideaalne, hargnedes umbes meetri- pooleteise kõrguselt järsult kaheks ning tekitades ebamugava teravnurga, kuhu jalg kipub kinni kiiluma- kuid parem siiski, kui mitte midagi. Tõstan ise lapse peale, sealt saab juba ise veidi edasi ronida. Kahjuks saab tolle puu otsas turnida vaid ühekaupa.
"Tipi" mäe jalamil kasvas kaks nõtket pihlakat (või olid need hoopiski pajud?). Mäletan üht sügistormi, mil tuul möirates kõige liikuva ja liikumatuga võitles. Pihlakad kiikusid täies pikkuses, tehes otsekui kummardusi raju meeletu võimu ees. Latvades aga kõikusime meie. Olime "tormisel merel". Jagasime kaptenitena meeskonnale heledahäälseid käsklusi- läbi tuuleiilide nutu, läbi lehtede spiraalselt keerleva saju... Elu oli mängult suures ohus. Süda puperdas põnevusest. Nutsin, kui need puud maha võeti...
Helis oli vast kahene,kui ma ta esmakordselt vaatetorni tassisin. Saaremaal, Panga pangal. Sealne järsak on niigi paarkümmend meetrit merepinnast, vaatetorn lisab aga veel samapaljukest. Võrratu!
Mu sõbranna A.,kes kõrgust kardab, pidas mind toona hulluks. "Jäta vähemalt laps alla!", hõikas ta järele. "Aga tema ei näegi ju siis...", pomisesin vastu, ise, Helis seljas, ülespoole rühkides. Nüüdseks oleme Helisega mõõtnud lugematuid torne, mõnedest sügavikkugi sööstnud.
Pajude pikad oksad sirutusid otse järve kohale. Armastasime väga nende peal kiikuda. Kukkumine tähendanuks kohest märjakssaamist. Aga meie ei kartnud. Mõni oks vajus veepinnale nii-nii lähedale. Veel millimeetrike... Veel  veidike hoogu...
Tore, et see aeg on jälle käes! Uus ring. Uute väikeste inimestega.
Midagi on ka minus uut. Varem ei silitanud ma kunagi puude krobelist pinda. Nüüd teen seda alati. Enne kui ronin.

esmaspäev, 8. oktoober 2012

Lugu sellest, kuidas ma närvis olles sööma hakkan

Just! Väga hea pealkiri tuli! Kõik ühe lausega öeldud! Aga ikkagi seletan lähemalt.
Vaadake, meie suguseltsis on hullumeelsed söömaorgiad alati au sees olnud. Tüüpiline perepidu toimus lookas laua taga ja toidu-teema nõudis ikka ja jälle pikka ning filosoofilist arutelu -noh, näiteks sellise eksistentsiaalse probleemi üle, et "miks täna keegi peedisalatit ei maitse, küllap tuli liiga soolane..." Muide, kui ülesöömise tõttu parasjagu ellujäämise nimel võitled, on eelmainitud teema paras ajuragistamine, ausõna!
Lubasin, et mina olen tulevikus teistsugune.
Ja olengi.
Ainult et selle piirini, kus mul närvid üles ütlevad.
Ma ei hakka neile, kes täna mu blogi esmakordselt loevad, teesklemagi, et oma kodust olukorda sajaprotsendiliselt ohjan ning et mu toimekaid päevi saadab vaid muretu laulusillerdus, mille taustal kasin hellalt mehe ja lapsed, koristan möödaminnes toad, keedan vasaku käega söögi, paremaga harin aia ning süda otsekui hüppab sees, et kõik nii lihtne, nii-nii imelihtne on... (V. muide arvab siiani, et on.)
Aga ei, tunnistan parem kohemaid ausalt üles, et esmalt blokeerib päeva jooksul kasvav pinge mu mõttetegevuse. Nii näiteks viskasin ükspäev möödaminnes köögiräti kuumale pliidiplaadile, tormates ise mingit muud oma vaimset tasakaalu ohtuseadvat olukorda päästma. Ja mõelda vaid- rätik läks põlema! Ilusa kollase leegiga... (Nähkem ka positiivset, eks!) Loviisa seisis kõrval ja laitis: "Miks sa nii tegid? Vaata, milline see rätik nüüd on!" Ah jaa, tõesti, miks...
Seejärel hakkasin pinge maandamiseks sööma. Nagu tavaliselt.
Kirjutasin hiljuti külmkapi uksele sildi "mõtle hästi järele, kas su kõht on ikka tühi!"
Sest vaadake, teatud juhtudel (mille hulka kuulub ka ülalmainitud rätipõletamise oma) käivitub mus mingi salapärane kaitsemehhanism. Mängu astuvad lapsepõlvest ja varajasest noorusest kätteõpitud käitumismustrid. 
"Oh heldeke, kas ma sulle torti ei tõstnudki?", paitavad  hääled minevikust südant ja kõrva. Sinu eest hoolitsetakse... olukord on kontrolli all... ära muretse... 
No kuskohas see tort siis on? Ja salat. Rosolje.Seened. Pasteet. Ja keel tarretises. Kala taignas. Heeringas sibulaga. Täidetud munad. Singirullid. Ja seapraad. Kapsad. Kartulid. Marineeritud kõrvits. Ei, porgandit pole küll vaja... Kanakoib ka! Verivorsti jätaks praegu vahele, ega meil jõulud pole! Napoleoni kook. Sharlotte kook. Pisarakook. Rootsi kringel. Äkki vahukoort? Miks leiba pole laual? Kas keegi ulataks võid? Oo, soolalõhe! Üks võileib mahub vast veel... Seekord saiaga. Juhuu!
Õäkk!
Psühholoogid, tõtake nüüd mulle appi!
Hommikutega saan hakkama.
Lõunad on samuti üle-elatavad.
Aga vaat õhtupoolikul hakkab kiiva kiskuma.
Alati ei ole asi üldse trio tegemistes.
Alati ei ole asi ka väsimuses.
Ega asjade planeerimises.
Või planeeerimata jätmises.
Sina oled ju meie pere "raudne leedi", ütles ema.
Võibolla on küsimus hoopiski selles?





kolmapäev, 26. september 2012

Dlidukid (rõhk esimesel silbil)

Kuidas kõlab teie jaoks sõna "dliduk", mitmuses "dlidukid? Galantne, mis? Just nagu värviline vahtraleht liuglemas õrna tuuleiili dzentelmenlikus käevangus. Või ehk õhuakrobaadi köielsooritatud tagupidisalto- näiliselt nii lihtne ja kaunis! Aga kõla kõlaks- minu väike poeg kasutab seda sõna tüdrukutest kõneldes.
Oleksin ilmselt väga soovinud "dliduk" olla. Aga mina olin hoopistükkis "tüdrik". Jälestasin seda sõna täiega. See kostis nagu "tünder", nagu paks õllevaat nurgas või sauna hiiglaslik kuum katel, mille eest end hoida tuli, kui põletushaavu ei soovinud.  
Sain need niigi. Mu kadunud isaisa V. ei rääkinud minuga kunagi. Ta kõneles mingit kummalist salakeelt ja kui ta olude sunnil minu poole pöördus, rääkis ta alati minust mööda, justkui kellelegi teisele mu selja taga- ja minu kohta käis alati see jube sõna "tüdrik". See oli tõeliselt skisofreeniline!
"Tüdrik" on ju tegelikult täiesti tavaline muhu sõna, mis enam ammu ei tekita mu´s kõhedust. Ometi meenus ta just praegu ja just seesugusena...
"Dliduk" kõlab siiski palju geniaalsemalt!

teisipäev, 18. september 2012

Uskumatu

Mängisin täna ühel laulatusel. Muidu poleks see vast mainimistki väärt, aga oli teine veidike ebatavaline. Nimelt arvas üks külalistest, et kogunesime kirikusse hoopistükkis tema erakordse lapsukese austamistseremooniale. Ta oli vist sellestki häiritud, et kõik altari ees seisva noorpaari, mitte tema "tibulinnu" (öäk, kuidas ma ei kannata seda sõna) poole vaatasid.
"Sireen" hakkas tööle juba pulmamarsi ajal. Kuna Wagner kõlab üsnagi võimsatel toonidel, pidi sellest üle kisendamine tollele jõnglasele päris raske katsumus olema. Õpetaja kõnest noorpaarile oli peaaegu võimatu aru saada. Sellele järgnevat muusikapala mängides kadus mul kohati helistik kõrvust. Kuid mis minust- vaesed abiellujad!
Mulle ju tegelikult lapsed meeldivad. Väga! Ka marakratid. Sellegi lapse vastu pole mul õigupoolest midagi, sest väikelaste emana tean, et nad lihtsalt peavad aeg-ajalt oma "sisemisi pingeid" (nimetame seda tinglikult nii) välja jooksma või karjuma.
Emagi käitumise suhtes olnuksin valmis õigustuse leidma, noh näiteks stiilis "kõva tüli mehega, mis lõi ikka nii rivist välja, et lihtsalt ei suuda praegu lapsele ega tema tegudele keskenduda"- näidanuks ta vaid vähimatki piinlikkustunnet, kui talle märkus tehti. Kuna ta aga kirikutädile(, kes lihtsalt seniks lapsega väljuda soovitas, kuni too rahuneb,) mingi ilge ja häbematu vastuse nähvas, mõtlesin, et seesugusele mõjuks paremini, kui talle käsi ümber kõri suruda, ise sisistades: "Kuule vurfa, siin maailmas on ka teisi mättaid, kui see, mille otsas sina kükitad ja aupaistet ootad. Mine nüüd ja armasta oma last, näidates, et sulle on tähtis, mismoodi ta käitub- ja jäta oma sõpadele nende tähtis päev!"
Ehk oleks aru saanud?
Kirikuõpetaja ütleb ju ka, et inimestega tuleb rääkida nende omas keeles...

neljapäev, 13. september 2012

Armas sõna

Lastekeeles palju isemoodi sõnu. "Imised, kes jooda tahavad", on küllap paljudele tuttavad. Minu jaoks on aga üks armsamaid sõnu Loviisa poolt leiutatud "katski". Kui auto, maja või nukk on "katski" ja Loviisa mind esiti oma suurte silmadega altkulmu piidleb ning seejärel selle sõna pisut porgandihäälsena üle oma torus huulte veeretab, tekitab see hetkeks vastupandamatu tungi ka ise midagi kiirelt ära lõhkuda- et ta seda uuesti ütleks :)
Kaaluksin "katski" lisamist eestikeelsete sõnade sõbralikku perre ÕS-i kaante vahel. Halvatujuliste eestlaste elu oleks korrapealt hoopis lõbusam! Kui juhtubki, et mõni tass või kehvapoolne inimsuhe puruneb, võib vaid muretult käega lüüa- "katski!"- ning palju asjatuid pisaraid jääks valamata.
Aplaus Loviisale!

laupäev, 8. september 2012

Kes alustas?

 Oma kolme ja poole aastase kolmikuemme-staatuse jooksul olen lahendanud sadu, et mitte öelda tuhandeid laste omavahelisi tülisid. Ühe asja olen endale hästi selgeks teinud. Kunagi pole mõtet tülli sekkudes esitada küsimust "kes alustas?" Ideaalis peaks lapsevanem või kasvataja kõik kiireltpaisuvad tülipojukesed juba eos summutama, kuid reaalne elu esitab paraku päeva sisuks muidki väljakutseid. Ühesõnaga, kui ülalkorrusel järsult paisuvad detsibellid annavad põhjust oletada kellegi elusat nülgimist ning mina hirmust oimetuna kisakoldesse sööstan, kus selgub, et tegu on "vaid" järjekordse lastevahelise arveteklaarimisega, siis kõige lollim küsimus, hoolimata sellest, et häiritud seisund "süüdlase" välkkiiret tuvastamist ning "kahjutuks tegemist" nõuab, on "kes alustas?"
Näide elust enesest. Kolmikud mängivad Legodega. Loviisa soovib saada Jossi käes olevat poiss-nukku. Joss ütleb "ei, ma praegu mängin sellega". Loviisa lepib (möönan, et see on üsna haruldane), kuid kobiseb siiski midagi stiilis "ah, ma ei tahagi seda poissi, poisid on tobedad", mispeale Joss, tundes end isiklikult puudutatuna, ühe hooletu sõrmevibutusega Loviisa maja suht-tudiseva katuse kolinaga ümber lükkab. Kuna asi kisendab ilmselgelt kättemaksu järele, haarab Loviisa nüüd Jossi auto, minemajoostes koperdab aga kogemata üle Lisanni loomalauda, paisates kõik pudulojused ise ilmakaarde laiali. Lisann kinnitub seepeale rippu Loviisa pikkadesse juustesse, alumised hambad ähvardatult paljastunud. Kõik kolm röögivad kuis torust tuleb.
Jossi jaoks algas tüli äraaetud autost, Loviisa meelest vallandas selle katkilöödud majakatus, Lisanni väikene maailm varises aga kokku alates uppilöödud loomalaudast. Keegi neist ei mäleta seda tähtsusetut kahekõnet, mis tüliõuna tegelikult veerema vallandas. Põhjuste ja tagajärgede rägastikus ekslemine käib kolmesele lihtsalt üle jõu.
Seetõttu imestan alati ka nn. avalikus ruumis lastevahelise nääklemise pealtnägijaks olles, kui lihtsalt võtavad täiskasvanud enesele õiguse kohut mõista, kui lihtne on sealjuures eksida ja kui vähesed oma eksimust tunnistavad! Arvan, et "pahad lapsed" sünnivadki suurelt jaolt just pealiskaudsete suurte inimeste eksitava sildistamise tõttu.
Olin lapsepõlves oma vennale ääretult kiuslik suur õde. Oh ei, mitte mingi lamedalt vägivaldne tüüp! (Kuigi, mis seal salata, füüsilisi kokkupõrkeid esines meil samuti, aga kuna mu vend kasvas minu lapsesilmadest vaadatuna nagu maksikoer Fik, oli aeg, mil füüsiline jõukatsumine üldse kõne alla tuli, suhteliselt lühike) Kõik mu riukad olid enamaltjaolt hoolikalt läbimõeldud. Vend tuli esmalt "lõksu" meelitada ning seejärel "süüdlasena" vanematele ette sööta. Oli see siis varjatud armukadedus või lihtsalt tähelepanuvajadus, mis seesuguse käitumismehhanismi vallandas, ei oska täna öeldagi. "Vaadake, mina olen parem ja armastusväärsem" oli kindlasti üks sõnumitest, aga mitte ainus. Poisid (ka mängukaaslased) olid mu meelest oma tegudes kuidagi halenaljakalt kohmakad ja tahumatud, neil puudus absoluutselt minusuguse susliku "hea nina", millise sigadusega tasub riskida, milline on aga juba eos läbikukkumisele määratud. Viimatimainituid tuligi neid kavalusega tegema ärgitada- et hiljem end esmalt peadpidi padja all hingetuks itsitada ning seejärel "pahale poisile" häbi-häbi tegijate ringiga vargsi ühineda. Enamike kordasaadetud sigaduste minupoolne "omaosalus" oli vähemalt pool, täiskasvanud aga ei paistnud seda mu imestuseks isegi mitte kahtlustavat! 
Hiljaaegu pakkus mulle äratundmisrõõmu (õietiöeldes kurbust) seik mänguväljakul. Üks plika muudkui käis ja õrritas vaikselt üht poisikest. Algul palus too sõbralikult lõpetada. Tüdruk aga kepsles kui varblane edasi- tagasi, keerates narritamises üha kangemaid kraade. Ei, mitte häälega- see jäi ikka lõbusalt säutsuvaks. Närvesöövas alandamises! Tou vastu õlga ei andnud end loomulikult väga kaua oodata. Ja sama loomulikult vallandus tüdruku hädakisa. Veelgi loomulikumalt oli "süüdlane" täiskasvanuil otsemaid peos. Poisi isa ei hakanud küll teiste nähes lööma, kuid suured pulsseeruvad veresooned ta rusikassetõmbunud kätel reetsid raevu. Pa-ha poiss, kajas mänguväljaku kõigist neljast nurgast hääletute pahvakutena hukkamõistev hinnang! Tundsin seda lausa füüsiliselt. Ning üli-loomulikult ei küsinud poisikese selgitust keegi... Too oli oma paha-poisi imidziga juba harjunud. Või kartis. See kurvastas mind väga.
Üha enam tunnen, kui suur vastutus on olla lapsevanem. Minu tegu või tegematajätmine võib olla lapse arengutee tõsiseks komistuskiviks. Sest ega iga täiskasvanud inimene pole ka tegelikult täis-kasvanud. Suurem hulk külapoodide-taguseid on takerdunud mängupükstesse, arutledes pehmel keelel teemal "kui ma suureks kasvan, siis...". Ehk peitis neistki mõni lapsena oma jõuetut valu ja viha õiglusetuse vastu seni enesesse, kuni iseenda täielikult kaotas?
Nn. korralikud kodanikud võivad olla uskumatult küündimatud.
Ka ma ise. Vahel.
Tegelikult mind ei huvita, kes alustas. Mind huvitab, et mu pere armastaks üksteist. Ja et see armastuse-tunne suudaks võita ka siis, kui tahaks tuvastada "süüdlast" ja karistada "eksinut"- sest aega tagasi pöörata ei saa.
Kallistus annab kindluse.
Kui vaid esimene suudaks sirutada käed...

                                                                 

kolmapäev, 8. august 2012

Ürgnaine

Istusime tol õhtul lastega Haapsalu kuursaalis. Aeg oli hiline, tüdrukud kolistasid tagaruumis nõudega, saalis polnud peale meie hingelistki. Taevasse sättisid end istuma järjest tumedamad rünkpilved. Meie silme all moodustus lühikese aja jooksul mere kohale täiuslik mustjas müür, meenutades veidi esinemisvalmis inimmassi laulukaare all, kõik ühtselt sisse hingamas, kui dirigent on tõstnud käed...
Haudvaikus. (Ploomimahla lurin läbi värviliste kõrte ei lähe arvesse).
Ja siis- hele sähvatus!
Veel üks!
Mitte ükski puuleht ei liigu.
Haudvaikus.
Kolmas sähvatus.
Neljas.
Ja siis korraga sähvib kogu taevas...

Ürgnaine tõstab minus pead. Tõusen. Haaran lapsed sülle. Astun läbi avatud akna. Kõnnin sirgeselgselt mööda merd mäslevate piksenoolte poole. Näen vee peegelsiledal pinnal oma naiselikku "mina", oma silmade sisemust, näen tukslemas ürgset jõudu, kartmatut ja suurt. Lasen juuksed valla. Tuulevaikuses on tunda esimene nõrk õhuvoog. Tekitan seelikuga vaevumärgatavaid, siis aga juba suuremaid ja suuremaid lained. Nähtamatu värin haarab kogu merepinna. Keerutan end tõusva tuule taktis. Tants muutub üha metsikumaks. Laste kilked ühinevad lainemühaga. Vahused harjad heegeldavad välkkiirelt külluslikku pitsi mu seeliku alläärele. Keerlen märkamatult üha kõrgemale ja kõrgemale sähviva taeva poole. Kaldal koolduvad puuladvad hirmunult maadligi. Lained peksavad sadamakai kõrget äärt, otsekui hullunud vangid. Esimesed rasked piisad langevad südamelöökide rütmis. Vesi voolab niredena üle näo ja rindade. Kiht kihi järel eemaldub ihult ja hingelt võõraid katteid. Merevoogude vahune kleit libiseb hääletult õlgadelt. Olen looduse stiihia meelevallas. Alasti ja kartmatult. Mina. Naine.
Käib kõva raksatus. Maa ja taevas lõhenevad hetkeks helendava piksenoole sügavas torkes. Vallandan võiduka hüüde, milles seguneb hundi ulg ja esivanemate joig. Tuul nüpeldab vihmamärgi juukseid vastu selga. Ülimuslik armastus voogab läbi keha ja meelte.
Siis raugeb kõik. Torm taandub. Kaugenev kõuemürin ei tundu enam ähvardav. Tilk tilga järel merresulpsatavad üksikud piisad kisuvad vägisi naeruvirvenduse suule. Sügaval seelikutaskutes uinuvad väsinud lapsed.
Mu peod on täis punaseid õisi. Pillan need ükshaaval merre. Seljataga peegeldub merest taevasse õrnpunane ehakuma...


Mahl on otsa saanud. Aeg on minna.
Sedapuhku siis jälle veidike teistsugusena...

laupäev, 21. juuli 2012

Laeval

Laeva mängutuppa tormasid kisa ja käraga kaks last. Haarates käigupealt kaks kummilehma trio kujuteldavast laudast, maandusid nad toanurka ning kukkusid neid arutult nüpeldama. Plastmassist reketitega. "Kas sinu oma ikka sai korralikult peksa?", küsis üks ja lisas: "Oota, ma virutan talle veel!"
Ma seisin ja jõllitasin. Sõnadki jäid kurku kinni.
Kolmikudki vahtisid samuti soolasammastena, suud lahti. Midagi sellist polnud nad arvatavasti uneski näinud.
Peagi taipasin, et tegelikult ei ole need lapsed milleski süüdi. Mänguloomade peksmine on küllap vaid koduse igapäevaelu mänguline peegeldus. Reaalsuses üsna jahmatavapanev.
Õnneks ei olnud noil lastel pikka püsi.
Trio tõstis loomad lauta tagasi ja silitas vargsi.
Lotte saabudes lahkusime meiegi mängutoast.
Ah et miks?
Stockholmi-suunal vaimustusime esmalt koos teistega. Siis aga taipasime, et kogu "lottendus" on sel laeval pisut nihkes ega kanna hoopiski mitte sama elutervet ideed kui filmis ja raamatus. Jah, lastele oli mõeldud küll, aga too programm (mille eri-peibutiseks siis ülalmainitud kurblik ja vaikiv Lotte) oli kokku pandud kellegi kahetsusväärselt piiratud fantaasiaga isiku poolt, kelle arvates ainus viis lapsi köita seisneb neile tonnide viisi maiustuste ette- ja sissekühveldamises.
Ah et olen ehk liiga kriitiline?
Aga palun- siin on esimese mängu kirjeldus: tädi viskab põrandale tohutu hulga komme. Märguande peale tuleb neid võidu krabama hakata. Kes saab kõige rohkem, on võitja- ja võitja saab kingituseks ... hiigelsuure paki komme!
Ühesõnaga- ole ahne, trügi küünarnukkidega, sõida teistest üle- ja sa oled võitja!
Loomulikult ebaõnnestus "trio meeskond" sajaprotsendiliselt. Mitte ühtki kommi. Üritusest arusaamine puhas null. Rabelev lastepundar nende jalge ees moodustas küll otsekui kaleidoskoobist pööratuna vahvaid vahelduvaid mustreid- aga et seal elu eest maiustusi taga aetakse, selgus alles mängu vaibudes. "Mina tahan kaaaa!", ei hoidnud Joss tõehetke saabudes nutusegust häälekest vaka all. Hilja, poja!
Kas olete näinud, kui südamlikult lõppeb "Autode" filmi esimene osa? Pikne McQueen loobub oma kauaigatsetud Kolvi Karika võidust, lükates vigastatud sõpra enese ees üle finišijoone...
Kas mitte just sääraseid omadusi, nagu truudus, abivalmidus ja andmisrõõm ei peaks meie lastes enim väärtustama?
Olnuks programmi koostajail tarkust jätkata toda mängu sealtkohalt hoopis niimoodi, et võitjaks osutub laps, kel lahkust jagada oma kokkukrabatud kommihunnikust kõige enam neile, kel pole ühtki kommi, oleks see minu silmis (hoolimata mu üldisest maiustuste-vastasusest) omandanud suure ja südantsoojendava väärtuse- ja hoopiski mitte sellepärast, et Joss kommi soovis. Eelkõige just jagajaile mõeldes...
Kui aga kurblik hiigel-Lotte hiljem diskosaalis kõigi meetripikkuste trenditeadlikega hetke tipp-hittide saatel seksikalt puusi hööritas, taipasin järsku, et arvaku ma mida iganes, leidku ma kui palju tahes kaasamõtlejaid- inimkonna nö "põhimass" on ikkagi (piltlikult öeldes)"ettevisatud kommihunniku nimel" nõus kiirelt ja koheselt oma hinge ning keha maha parseldama. Kes saab neid nende hetkenaudinguis takistada?
Sest "mis need paar kommi siis reisil ikka teevad"!

Üldiselt oli laevasõit vahva!
Neil loomapeksjatel-lastel tundusid kah pealtnäha täiesti normaalsed vanemad olevat. (Vägivallatsejad võiksid koletisteks muutuda, oleks mugavam tuvastada.)
Eks ma siis kehitan lihtsalt õlgu...

pühapäev, 8. juuli 2012

Ühe lausega politseist

Kui ilmselgete joobe- või narkotunnustega mees taarub lapsevankriga, mille sees on paljas lapsuke, hilisõhtul keset sõiduteed, kus autod, kellele ta ette jääb kas äkk- pidurdavad või keeravad järsult teise ritta, ja kui ma siis politseile helistan ning palun kiiresti kohale tulla, kuna kaitsetu väikese inimese elu on väga-väga ohus, ja selgub, et ma pole ainus helistaja, kuid politsei ei tule ega tule, tekkib jõuetu ahastussegune küsimus, kas see ei ole tõesti piisavalt tõsine väljakutse ja kellele nad siis üldse tulevad???
Nutmaajavalt masendav!

esmaspäev, 2. juuli 2012

Mitte ainult eneseabiõpikuid!

Sõbrannad juba teavad, et eneseabi õpikuid pole mulle mõtet kinkida. Sest mina, erinevalt seesuguste raamatute tegelikust sihtgrupist, tean vägagi hästi, kus olen ühel või teisel eluetapil "puusse pannud" ning milliste valikute tegemine või tegematajätmine antud momendil "täiusliku õnneni viival sillal üle eluraskustete kärstikuliste voogude" komistuskiviks sai. Õigupoolest peaks ju iga inimene oma õigetest ja valedest sammudest teadlik olema- kui ta just sügavas depressiooniseisundis ei viibi (või päris nupust nikastanud pole). Kuid ka sellisel juhul pole noist raamatuist vähimatki kasu, vaid vaja spetsialisti abi.
Pidasin mõni aeg tagasi üht kindlat trükist ülalmainitud teemarubriigist (ja tuhande omataolise seast raamatupoe riiuleil) sobivaks sünnipäevakingiks. Esialgu tunduski, et asi läks "naelapea pihta". Kui toosama naine hiljem psühhiaatriahaiglas kinniste uste taga kangeid rohtusid manustas, taipasin, et raamat aitas kaasa küll- kuid seekord veidi teises suunas- nimelt hulluksminemise teel. Kindlasti ei olnud see sündmusteahela peavallandajaks, kuid nii-öelda "järeltõukeid" võis jutu järgi siiski aimata.
Olin kunagi oma arust suur psühholoog. Paljud inimesed (pange tähele- ma ei ütle "sõbrad"!) usaldasid mulle oma erinevat masti ja kaalu muresid ning tollal tavatsesin uhkusega mõelda, et "ju minus üks tubli hingetohter peidus ongi"...
See on mu "psühholoogikarjääri" kõige kummalisem juhtum. Ühe väikelinna kiriku paljulapseline pastoriproua- keda ma tol päeval teist korda elus kohtasin - avas kohvilauas korraga suu ja hakkas täiesti "lambist" kõnelema oma mehe lakkamatutest kõrvahüpetest. Kurkujäänud koogitükki keelega allapoole lükates noogutasin innukalt, mu sisemine mina püüdis aga samal hetkel tipp-psühholoogiks kehastuda ja viivitamatult asja lahendama asuda. Olukord oli siiski nii absurdne, et mu jõllis silmadest ajju mingeid abiandmist soodustavaid signaale ei jõudnud. Peagi ühines too litsakas abikaasagi seltkonnaga ja sain oma haleda läbikukkumise ilusti selle taha ära peita.
Nüüd olen jõudnud järgmisele "levelile". Nimelt äratundmisele, et minus oli toona vaid üks "abivajajaid" abistav omadus- hoolimatus iseenese väärtusliku aja suhtes. (Ma ei pea silmas ülalmainitud juhtumit.) Neid mu ajutisi "sõbrannasid", kes eri eluperioodidel külje alla on pugenud, on kõiki ühendanud üks ja sama läbiv joon- ohjeldamatu vajadus kõneleda ainult iseendast- läbi oma lõputute probleemide. Mida mina usinasti lahendama hakkasin.
Naiivitar! Nad ei soovinud lahendust...
Olin siis kahekümnene. Tema oli kolmkümmend kaks. Lahutatud, kahe lapsega. Töötasime mingi aja koos. Algul tundus tohutult armas inimene. Käisime kohvikus ja teatris. Järk-järgult hakkas aga tema jutt üha enam ühe kindla teema, nimelt eks-mehe mustamise ümber keerlema. Esmalt noogutasin usinasti kaasa. Lasin isegi paar krõbedat fraasi tolle "siga-mehe" kohta lendu. Hiljem muutus aga tüütuks. Veel hiljem lausa põrgulikult tüütuks. Tolle naise mölapidamatus muudkui paisus, omandades meie suhtelmise lõpusirgel katastroofilised mõõtmed. Mäletan, et panin kord telefoni esikukapi peale ja tegin rahulikult koduseid toimetusi, tema teises otsas muudkui lobises, klatšis... Kummaline, aga hakkasin ajapikku hoopis tolle "mees-sea" suhtes mingit poolehoiuvirvendust tundma. Noh, et mida vaeseke taluma pidi...
Õiged psühholoogid ei aita inimesi. Vabal ajal kohe kindlasti mitte. Töö ajal enamasti samuti mitte. Jah, nad lasevad neil rääkida. Raha eest. Limiteeritud aja. Oma probleemid ära lahendada. Või siis mitte lahendada. Ikka raha eest. Et kui inimene maksab, siis ehk mõtleb kah, mida räägib.
(Säh sulle tipp-psühholoogi! Oleksin ju praegu päris jõukas...)
Öeldakse, et õigele sõbrale võib helistada kasvõi kell pool kaks öösel. Aga kui helistaja on sulle juba sajal kohtumisel ühte ja sama muret kurtnud, kui oled talle oma elust mitmeid-kümneid väärtuslikke tunde pühendanud ja kui te mõlemad teate, et tema olukord ei muutu eales, sest ta lihtsalt ei soovigi seda muuta- kas siis ikka tasub teda kell pool kaks kuulata, et ehk on seekord tõepoolest mingi tõsine probleem? Või oleks õige riskida ja selle teema ilmudes jutt kiirelt mujale kallutada. Iga kord. Peagi tõdedes, et muust nagu polegi eriti rääkida...
Mina ei raiska enam oma aega mõttetute teemade üle heietamisele. Ma ei jookse telefonile, kui lastega juturaamat pooleli. Ma ei määra kohtumisi tüütute inimestega.
Tõelised sõbrad jäävad niikuinii.
Neid eristab selle järgi, et nad küsivad "kuidas sinul läheb?"
Ja see on väga tähtis.

laupäev, 30. juuni 2012

Fotograafide eripära

Mängin suvel päris paljudel laulatustel.
Tänasel laulatusel hakkas silma midagi tavatut- fotograaf oli korralikult riides! Ma ei ole siiani päris täpselt aru saanud, missugune fotograafi töö-eripära ei luba tal kirikus soliidselt riietuda, sunnib ülejäänud seltskonnast karjuvalt eristuma ja pahatihti lausa untsantsakana ringi siiberdama- nii et isegi minul üleval orelirõdul piinlik hakkab.
Austusest noorpaari vastu, kes iga detaili ses kaunis päevas tuhandeid kordi läbi on mõelnud, austusest soliidselt riietatud külaliste vastu, jah, ehk austusest kirikugi vastu, võiks ju veidikene pingutada? Oh ei, ma ei kõnele ülikonnast! Kõigest pikad püksid... ja äkki sokid ka?... Mnjah, ja mõnel naisfotograafil võiks lihtsalt midagi seljas olla... Kirik pole muide plaaž, siin on pahatihti jahegi, noh, et mitte oma väärtuste pealesurumisega kedagi pahandada...
Aga eelkõige ikkagi austus. Väärikus.
Pildid tulevad kindlasti kenad...
Aga ka mälupildid ei taha tihti ununeda!

neljapäev, 21. juuni 2012

Kakuaeg

Neil õhtuil kuulun ma jälle absoluutsesse vähemusse- mind lausa ärritab alt-toast kostev vilekoor ning lakkamatult kisendav (tahaks siinkohal lausa "mölisev" öelda, kuigi ma tegelikult seda sõna ei kastuta) spordikommentaator. Mul on täiesti ükstapuha kas tänase kohtumise võidab Inglismaa või Ukraina, kas homse võidab Rumeenia või Portugal ning kas eile jäi seis viiki Rootsi ja Soome või Belgia ja Hollandi vahel.
See teadmine ei muuda mind karvavõrdki sportlikumaks, ei mõjuta mu elu ka mingis muus suunas- ühesõnaga sel puudub absoluutne seos minu maailma ja eksistentsiga.
Enamik inimesi on ilmselgelt teistsugused.
Aga las nad olla pealegi...
Kakkudel on praegu pojad. Hilisõhtune õu on täis müstilisi kriiskavaid helisid. Tumedad mütakad kogud paistavad loojunud päikese kumas hõredate männiokste vahelt selgesti silma. Õõtsuvalt tantsitavad nad oma matsakaid kehasid- kuni äkitselt valju vuhinaga sööstavad. Naastes tekkib poegade kisasse vaikusehetk, kuid mitte kauaks, üksikud kiljatused paisuvad järk-järgult uueks kisakooriks- taas saateks vanade kakkude tumm tants. Ikka küljelt küljele. Monotoonselt ja lihtsalt. Kuni uue sööstuni.
Ma tean, et nad ei jää kauaks. Nädal-paar ja läinud ongi.
Jaanipäev, valged ööd ja kriiskavad kakud- on see külm, mis kananaha mu ihule tõi? Või olen ehk minagi sellest müstilisest kooslusest osa saanud...
Tuppa tagasi astudes teatab V. võidukal toonil, et "lõpuks tuli värav". Huvitav, et see ei ärritagi mind enam. Kõnnin hooletult spordikommentaatori sõnade peal. Tühised fraasid purunevad prõksatustega mu paljaste taldade all. Massipsühhoosi tugev haare jääb mu´st lõhkikärisenud võrguna maha.
Palju maailma asju tundub korraga selgeks olevat saanud...

esmaspäev, 4. juuni 2012

Õde Ellu

Jossil on kaisu-koer. Koera nimi on Koiva-kutsu ehk lihtsalt Koiva. Koiva on tädi Riinu tehtud. Tal on väga pikad koivad. Joss armastab Koivat väga.
Ükskord mängisid kolmikud kõik koos Koivaga.
"Mina olen Koiva ema", ütles Lisann.
"Mina olen Koiva isa", teatas Loviisa.
Joss aga lausus seepeale: "Mina olen Koiva õde- Ellu."
Hilisemat vestlust jälgides selgus, et trio arvates ongi normaalne peremudel selline: ema, isa, õde-Ellu ja lapsed.
"Suusil polegi õde-Ellut", avaldas keegi neist kahetsust.
Teised leidsid, et asi on kurvastav.

Minagi ei kujutaks meie pere õde-Elluta ette. Õde-Ellu on liialdamata meid kõiki tasakaalustav jõud.
Täna saab õde- Ellu 18-aastaseks.
Õde-Ellul on sünnipäev!
Kallis õde- Ellu! Et sul jätkuks ikka samasugust lahket meelt ja piprast huumorit!
Kallistame sind kõik kõvasti-kõvasti, nii suurte kui väikeste kätega!
Emme, issi, Loviisa, Lisann, Karl Johann- ja Koiva ka.

Muide- kuigi Suusil pole päris oma õde-Ellut, ütleb temagi õde-Ellule "õde-Ellu". Minu meelest on see päris tore.

pühapäev, 3. juuni 2012

Mis tähendab mitte hilineda

See oli üle aegade närvesöövaim hommik.
Trio kakles.Pidevalt. Kõikvõimalike asjade pärast. Lärm oli kõrvulukustav.
Püüdsin end rahulikuks sundida. Pidin ära jääma peaaegu kogu päevaks. Söök oli vaja valmis saada. Mul, erinevalt tõelistest perenaistest, ei roni vajalikud komponendid ise pannile ega potti. Lõikumine, hakkimine ja viilutamine võtab oma aja. Pika aja. Eriti, kui teise (või külgemõeldud kolmanda-neljanda) käega silitada ühe hüsteeriliselt nutva kolmiku pead, samal ajal teist ja kolmandat (sama hüsteerilist) leebelt manitseval toonil (loe: tuginedes teadmisele, et varsti pääsen siit hullumajast minema) ohutus kauguses hoides, kuna nood halastamatult rusikaid vibutades esimese ainuisikulist "süüd" kinnitavad ja verist kättemaksu nõuavad. Tean, et tõde on alati kusagil vahepeal ja väljaselgitamine võtab kena jupi aega. Maharahustamine veel rohkem.
Tol hommikul tundus aga aega tõsiselt nappivat.
Vanaema saabudes pritsis juba pinget nii silmist kui südamest. Olukorras, kus ollakse hommikumantlis, kulp käes, juuksed kutsuvalt igasse ilmakaarde turritamas, silmad öisest napist unest paistes ja punetavad, nutused lapsed jalgade küljes rippmas ja kindal toonil teatamas, et täna on nad nõus ai-nult emmega- ja kui kogu sellest kaosest väljumiseks on aega vaid viis minutit- tundub nn. "pehmete väärtuste" kandmine sügavalt teisejärguline, turvaliselt hällirütmis kõikuvate ning alle-aa ümisevate "metsapoole" öko-emmede kättesaamatu privileeg. Mitte et ma ise (vähemasti rahu säilitamise seisukohalt) sinnapoole ei püüdleks, oh, muidugi püüdlen, rahulikel hetkedel olen (vähemalt mõtetes) lausa seesuguste turva-emmede lipulaev! Kuid momendil, kus järgmise minuti täistiksudes ei ole enam mu õigeaegne töölejõudmine kindel ja ma ei tea, kus asuvad tänase proovi noodid, ja armas koduabiline töötab tolmuimejaga täpselt mu kaootiliste noodihunnikute ees, ja mu seljataga seisab kallis ämm, kes monotoonsel toonil (sest tema närvi ei lähe! Respect!) kolmandat korda "Mis ma neile õue selga panen?", küsib, ning kõige taustaks on lakkamatult helisev telefon- vot siis tahaks küll seesugustele emmedele (kes kindlasti parasjagu ühtses, kokkuhoidvas reas mulle hoiatavalt näppu vibutavad, sest kõigele lisaks on neil ka selgeltnägemise oskus ja nad teavad täpselt, et mu praegune tõmblemine on vaid sünnihetkel tekkinud trauma järk-järguline ilmsikstulek- ilmselt oli valgus sünnituslaual liiga ere, mind peaks kiiremas korras ajarännakuga emaüsasse rahunema taandama.) - neile tahaks eriti bitchilikult sähvata: "Ma ei kuulu teie sekka! Kaduge mu mõtteist!"
Kuid kuna tegelikult ei puutu ei öko- ega ajarännaku- ega vabastava hingamise- ega puukallistamise- ega sünnitusel orgasmisaamise-emmed üldse asjasse, kähvasin kogemata hoopis vanaemale (kes mu agoonilis-tõmbleva mõttekäiguga üldsegi kursis polnud) vastuseks ja hüvastijätuks ilmselgelt liiga kalgilt: "Pane, mis tahad!".
Ning välisuks klõpsatas mu tagant kinni.
Autoga väravast välja tagurdades nägin koridoriaknale nõjatumas hämmeldunud lapsekogu.
Oleksin tahtnud nutta...
Andsin gaasi.

Ma lihtsalt ei tohi tööle hilineda!
See ei tuleks kõne allagi.

Kas ma jõudsin? Jah, jõudsin...
Ma ei pea vajalikuks ülitäpselt kirjeldada seda veidrat teekonda, millesse oli planeeritud laitmatu meik, soeng ning kosutav teejoomine- ja mille teostamise üks hulkuv peni ootamatult teele loivates hetkega ära nullis, sest äkk-pidurdamisel lendas kõik istmelt  tagurpidi põrandale ning kirsina tordil pärlendas kõige kukil tassitäis teed mu toredast termosest.
Ma ei hakka ka eriti emotsinaalselt lisama, et loomulikult sulgus Nõmme-ülesõit otse mu nina all ning ka kõik edasised foorituled olid punased. Ning kella sekundiosutid tormasid vähemalt kahekordse kiirusega.
Säilitasin rahu. Sikutasin teest tilkuva meigikoti istmele, võõpasin huuled ja põsed hooletult punaseks ning hetk enne kohalejõudmist leidsin kusagilt isegi kammi.
Viis minutit enne õiget aega astusin laialt naeratades uksest sisse.
"Tere!"
- Kuidas sina küll alati nii rõõmus oled?
Kiire pilk peeglisse. Üks põsk punab kui klounil. Tõmban nagu muuseas veidi vähemaks... Noh, nüüd pole viga...
- Ma lihtsalt olen!
Ma ei armasta endast rääkida. Oma muredest hoopiski mitte.
Kõik on ju hästi. Peaaegu hästi...
Vähemalt praeguste valikute juures...
Ja kui see hommikupoolik välja arvata.

neljapäev, 24. mai 2012

Oja ring

Oja ring on oja ring sellepärast, et kulgeb üle seitsme oja. Kolm neist on kuivanud.
Me käime oja ringil peaaegu iga päev. Kui kolmikud oma jalgrattad värava juurde ootele seavad, tean, et peagi algab lõputu lunimine ning pääsu pole. Või käib asi veelgi lihtsamalt- nagu eile- kui mina veel lillepeenardes umbrohuga ebavõrdset võitlust pidasin, olid rattad juba väravast välja veeretatud ja keegi hõikas hooletult üle õla "me siis läheme nüüd!" Oot-oot! Päris üksi?
Tegelikult on hiigla lahe, et nad nüüd rattaga sõita oskavad! Sätin jooksutossude paelad heaga korralikult kinni ning killavoor lähebki liikvele. Esialgu ühes rodus- nemad ees, mina järel.
-Esimene peatus: "Torud".
Meie tänava teisepool otsas ühendatakse hetkel vanemaid majapidamisi kanalisatsioonivõrku. Selleks on kohale veetud suur hunnik torusid, kõik ilusasti riita laotud. Kas teate, kui tore on neisse torudesse hõigata? Kolmikud teavad. Esimene peatus nõuab alati pikemat peatumist.
Kolmikute oja ring meenutab mulle tihtilugu anekdooti kunagisest Virtsu rongist, mille sõiduaeg olevat olnud 7 tundi ja mis kord seisis, kuna lehm olevat tee peal ees. Ning paari tunni pärast seisis jälle- kuna seesama lehm olevat jälle ees! Samasuguse tempoga kulgeme meiegi...
Esimese peatuse juurde kuulub ka kaks sipelgapesa, mis nõuavad igakordset ülevaatamist. Kord tulid pesa juurde suured poisid ja virutasid sinna, enne kui reageeridagi jõudsin, ühe lahmaka kivi. Otse trio nähes! Riidlesin nendega päris kõvasti. Loodan, et meie lapsed oskavad loodust hoida.
Lilledki elavad ja tunnevad.
Mu oreli kõrval kasvab toakask. Ta sokutati mulle kunagi pool-vägisi."Saad siia majja jääda," ütlesin toona, "ainult juhul, kui sa suuremaks ei kasva." Kased viskavad teatavasti kiirelt nii pikkusesse kui laiusesse. Aga tema ei kasvagi! Võtab täpselt talle eraldatud ruumi. Mitte sentimeetritki rohkem!
Lilled tunnevad tõepoolest!
Kord tahtsin külla minnes oma aia tulpe kaasa lõigata. Noaga peenrale lähenedes märkasin aga õudusega, et lilled värisesid! Minu poolt jäid need siis ja jäävad ka edasipidi noppimata...
-Teine peatus: "Solgi-oja".
Solgi-oja on nn. "nõudepeatus", st. peatutakse vaid siis, kui kellelgi vaja. "Seisev vesi, must vesi, uhh, pähh, haiseb," kommenteerivad kolmikud läbisegi ning sõit jätkub.
Solgi oja on muide tunduvalt puhtam, kui "solgi-neeva" minu lapsepõlve mängumaal Kadrinas, kus selleks, et Loobu jõe äärde ujuma pääseda, tuli see üsnagi lai ja sügav ning jubedalt haisev kraav, mis kohalikust tärklisevabrikust alguse sai, õõtsuvat purret pidi ettevaatlikult ja ühekaupa ületada, mis võis lapse jaoks tagantjärgi mõeldes päris paras katsumus olla. Minu süda põksus iga kord tükk maad kiiremini, kui "solgi-neevale" lähenesime. Kuid ega jõe äärde seepärast minemata saanud jätta!
-Kolmas peatus: "Kivi-oja".
Kõige pikem peatus oja ringil. Päikesepaisteline paik, kus minulgi mõnus istet võtta, veevulinat kuulata ning jälgida, kuidas põnnid ojja kivikesi vulpsatavad. Tänagi võtsin sobival mättal platsi sisse ning sulgesin uneledes silmad. Loviisa jälgis mind tähelepanelikult ning küsis äkitselt: "emme, kas sa jäid nüüd vanaks?"
Kivi-oja kaldale on üsna raske pääseda- langus on järsk ja liivane. Aga lapsed aitavad teineteist ja ulatavad lahkesti käe, kui keegi ronides libiseb või kukub.
Ühtekuuluvustunne on triol alles hiljuti tekkinud. Mõnikord võib see isegi ohtlik olla- kui näiteks keegi ühele liiga teeb, tulevad teised otsemaid appi ning korraldavad "ründajale" korraliku kambaka! Sellistel puhkudel tuleb ka minul mõnikord sekkuda...
-Neljas peatus: "Kaart"
Kaart on samuti "nõudepeatus"- kui keegi soovib veelkord kodukoha tänavate võrgustikku uurida ning näpuga meie kodu tähistavale punktile osutada (seda on nimelt eelnevalt sadu kordi tehtud). Viimasel ajal kihutatakse kaardist võidukal ilmel mööda, sest sealtsamast algab kena langus, mis omakorda tähendab kiiret hoogu, milles alatasa põrkuvad truud kaaslased- laste lõbu ja ema hirm.
Lapsed on tavaliselt targemad ja osavamad, kui me arvata oskame. Oma lapsepõlvele tagasi mõeldes ning mõnda eriti hulljulget tempu meenutades pean küll möönma, et emale oli õnnis teadmatus parim.
Näide. Neljakordne maja, mille välisseina mööda läks üles rauast trepp, iga korruse kohal väike platvorm. Läksime kõrgeimale tasapinnale, hüppasime piirdele istuma, toetasime jalalabad rauast varbade taha ja lasime end sealtsamast, neljanda korruse kõrguselt pea alaspidi rippuma. Sellele tagasi mõeldes hakkab seest keerama... Ja me tegime seda "trikki" korduvalt...
- Viies peatus: "Auto sild"
Auto sild on sild üle viienda oja, mis suvel üsna võssa kasvab. See viib ühtlasi autoteele ja sinna üksi minna ei tohi. "Ai-nult emmega!", ütlevad kolmikud nagu ühest suust ning sõit võib jätkuda.
-Kuues peatus: "Konna nahk"
Keegi on vaese konna alla ajanud ning nüüd on ta maistest jäänustest säilinud vaid kuivanud nahk. See on üli-huvitav. Igakordne vaatamisväärsus!
Kord leidsime aiast surnud linnukese. Matsime ta koos maha. "Surnud linnud ja loomad tuleb ikka maha matta," seletasin triole. "Jah, siis nad saavad seal jälle terveks," arvasid nemad. Mine tea?
-Seitsmes peatus: "Kodu"
Ring on tehtud.
Ilm on nähtud.
Rattad lähevad garaazi tudule.
Emme läheks ka heameelega tudule...

esmaspäev, 21. mai 2012

Jooksutrenn 2

Eelmises postituses kirjeldatud jooksutrennile järgnes veel üks. Ja siis saabus pikem paus. Miks? Aga palun!
Läksin möödunud pühapäeval metsa julgelt nagu "vana kala". Ikkagi teine iseseisev jooks! Tarkade kirjade järgi pidi see vältama ühe tunni, sisaldamata ühtegi tobedat jooksuharjutust, eriti galoppi. Ühesõnaga- tund kerget sörki iseenese mõtete ja linnulauluga!
Pistan siinkohal vahele, et ei mõista absoluutselt neid kümneid ja kümneid harrastussportlasi, kes metsarajal jooksevad-kõnnivad-väntavad, endal kõrvaklapid meelekohtadesse tüpsumas. Muidugi, ega mina peagi ju kõike mõistma... Kuid nii nagu hingan suurte sõõmudega värsket metsaõhku, soovin ka teiste meeltega looduses viibimist kogeda. Täna näiteks oli "tümpsumeestel" tavapärane "andmine". Aga mina kuulsin, kuidas kägu kusagil õige lähedal kukkus: "ku-ku, ku-ku, ku-ku". Korraga läks linnukesel rütm sassi."Ku...ku...ku" koperdas ta kolm korda vaid kõrgemal noodil, seejärel rahunes ja metsa täitsid jälle ühtlased "ku-ku´d".
Mõistan teda täiesti! Esinema hakates on alati oht, et algus jääb ebakindlaks...
Ilm oli jahedavõitu, veidike tibutas vihma. Mets võttis mind avasüli vastu, raputades alustuseks krae vahele paar karget piiska teeäärsete mändide kõrgetest varrukatest. See ei heidutanud sugugi. Leidsin üsna kergesti üles oma õige rütmi, mida ka pulsikell rahulikult 130-ndates püsides kinnitas. Kõik tundus sujuvat. Kuni... keerasin ühele kõrvalisele rajale. Siit "lõikan", mõtlesin isekeskis. Tegelikult algas aga tõeline "kolgata tee". Ei, ega midagi erilist juhtunudki. Veidi aja pärast hakkas lihtsalt selguma, et ega see tee ikka suurt "lõika" midagi. Sel teel ju polegi lõppu!
Tibutamine asendus järk- järgult sajuga, see omakorda tugeva saju ning lõpuks totaalse paduvihmaga. Mina aga muudkui jooksin oma lõputa teel. Ümber pöörata polnud enam mõtet, sest ka tagasitee tundis nüüd liigpikk, pealegi "äkki just järgmise kurvi tagant paistab mõni tuttav paik, mille järgi end taas kodu poole seada"? Pulsikell reageeris mu mõningasele närveldamisele äkk- tõusuga ning olin sunnitud tempo veelgi aeglasemaks suruma. Vihmavaling liikus aga pidevas creszendo-accelerando meeleolus.Vettinud leherisud muutusid talla all libedaks. Lehtpuud oma vaevutärganud hiirekõrvadega nägid välja nagu äsjapestud pikad hõredad juuksed. Äsjasirgunud murututid, paduvihma halastamatu piitsa all alandlikult maadligi surutud, näisid otsekui aelevat põdrasambla sametisel pinnal. Aga õhk oli selge ja klaar.
Veekindel trennijakk lasi esimesena läbi küünarnukkide kohalt.
Lubatud tund oli täis tiksunud.
Mets muutus süngeks ja morniks.  Ma ei olnud enam teretulnud. Mind ei meelitatud vallatute piisakesega. Sain kaela suuri veesahmakaid, mis kapuutsiäärel ühinedes joana mu varvaste ette langesid, tekitades pehmesse pinnasesse erisuurusi lirtsuvaid augukesi.
"Lõikasin" veelkord. Selleks tuli üle oja kalpsata. Üks jalg libises ja vajus mudasegusesse vette.
Kasetüved vabisesid hääletust naerust. Kusagil kraaksatas häälest ära vares.
Pääsesin tagasi tuttavale rajale. Metsast välja oli veel umbes poole tunni tee...
Nad vaatasid mind nagu hullu, kui läbiligunenuna koju jõudsin. Ära enam jookse, püüdsid kolmikud üksteise võidu veenda.
Huvitav, kas päris sportlased jooksevad tõesti iga ilmaga?
Mina järgmisel nädalal ei jooksnud. Selle ülesande täitis nina. Õigupoolest toimus marsruudil kurk-nina- põskkoopad-ülemised hingamisteed- häälepaelad üldse mingi kummaline liikumine, milles mul endal suurt kaasarääkimisõigust ei olnud. Kolmikud välistasid igasuguse võimaluse horisontaalasendisse langeda. V. oli komandeeringus. Nädal polnud kergete killast.
Nüüd jooksen taas.
Eks paistab, kuhu ja kaua...

laupäev, 5. mai 2012

Jooksutrenn

Kui ühel inimesel on aeroobikatreeneriks "imenaine", kes endale kuuekuise treeninguga olümpiapääsme lunastab, on igati loogiline, et see inimene minetab kõik oma eelnevad hoiakud jooksmise kui spordiala suhtes ning sulandub ühel heal päeval ka ise arglikult metsa teiste "tõsiusklike" jooksufännide sekka, püüdes oma tegevuse juures igati loomutruu näida.
Ah et mis mul siis puudu on? Küsige parem, mis üle on!
Pulsikell!
Treeneri pealeloetud sõnad "hoia pulss 130-140 vahel" kuklas kajamas, alustan nagu päris jooksja. Õige pea ütleb aga pulsikell, lõbus sell, et sellise tempoga jätkates saan vaid kiire piimhappe üledoosi ja nõrken paarisaja meetri pärast vaikselt ja kuulsusetult raja kõrval kraavis.
Selle jutuga ma õigupoolest jooksu juurde jõudsingi. Õnnitlesin nimelt oma kallist treenerit imepärase saavutuse üle ning poetasin mokaotsast, et mina pole küll võimeline üle 100 meetri jooksma. Jah, sõtkun pedaale, kargan aeroobikat, teen veel seda ja teist, kõigeks jagub võhma, aga vot jooksmine- mkmm. Kahjuks!, ütlesin kah lõpuks. Vaikselt. Et veenvam näida. Ja ta hakkas naerma.
Võtan tempo maha. Jooks sarnaneb nüüd rohkem marutõbise jänese surmaeelsete hüpetega, kuhugi väljajõudmine kaugeneb ilusaks unistuseks, aga jätkan siiski kangekaelselt. Püüan ette manada näo, mis kõneleb eriti teadlikust treeningust, mille üks osa ongi just säärane tuterdav jooksmine. Süda taob. Pean tempot veelgi aeglustama.
Esmane testimine andis lootust. Jooksin kaks kilomeetrit soojendust nagu nalja. Veidi torkas küll hinge, kui üks vanaproua, vanuses seitsekümmend pluss meist lendleva kergusega möödus ja mu treenerile üle õla tervituseks "Noh, mis sina siin pühabahommikul jalutad" hõikas. Aga olin asjast üle. Pealegi oli mu treeneril jooksuvaba päev.
Jooksuharjutused 6 korda 40 meetrit ( päkajooks, põlve- ja sääretõste, galopp, selg ees jooks)- seisab treeningplaanis järgmise punktina- peale pooletunnist jooksu.
Metsas on parasjagu üsna palju rahvast. Valin harjutusplatsi kaua ja kannatlikult. Esimest korda tunnen lõhet enese ja "nende" vahel. Kuidagi imelik tundub üksi galopeerima hakata. Siiski leian rööbaspuude ja redelite juurest (mille peal õiged spordimehed treeningu vaheajal jõu- ja ilunumbreid sooritavad) sobiva raja ning mõõdan silma järgi 40 meetrit välja. Päkajooksu algusmeetritel saabuvad aga minu raja peale ratastega üks ema ja üks väike laps- noh nii trio vanune. "Näe, siin saadki ronida", on ema silmnähtavalt õnnelik. Mina ei ole, kuid jätkan jonnakalt.
Lastel on alati komme neile huvipakkuvat avalikult ja valehäbita jälgida. Saan õige pea mudilase uudishimu põhiobjektiks. Edestan turnimispuud pika puuga! Vähemalt midagigi...
Põlve- ja sääretõstejooksu vaatab laps vaikides. Kui ma aga temast galopeerides möödun, ei suuda ta enam vaikides nähtut taluda- "emme, miks see tädi nii teeb?", kuulen minagi veidi kaeblikul toonil esitatud küsimust. Ema vaatab pingsalt kaugusse ja sositab midagi närviliselt.
(Huvitav, et eestastel on kummaline komme teineteisest läbi, mööda või üle vaadata. Kui ma enne jooksusammul nendesamade harjutuspinkide juurde jõudsin, treenis seal parajasti üks meesrattur. Noh, ega ma ise ka just hispaanlase temperamenti välja anna, seetõttu pobisesin vaid kohmaka "tere". Ossa poiss, kus seepeale hakkas tuline kiire! Nagu oleksin mingi siivutu ettepaneku teinud! Hopsti, hüppas mees sadulasse ja "viuhti!" oli läinud. Kehitasin õlgu. "Tere" inimeselt, keda teise jaoks olemas ei ole, osutus ilmseks päeva raskeimaks üleelamiseks.
No ja siis tuli juba eelpoolmainitud lugu ema ja lapsega. Tegelikult olnuks ju tollel emalgi väga lihtne küsida, miks selliseid harjutusi tehakse. Oleksime mõlemad end hulga paremini tundnud, kui teineteise olemasolu ignoreerides...)
Harjutused on väga tähtsad, rõhutas mu treener mitu korda. Need arendavad erinevaid lihasgruppe, koordinatsiooni ja ühtlasi vähendavad tublisti vigastuste riski. Ja ära kunagi unusta venitust!
Venitus ununeb nüüd küll ära! Samuti selg ees jooks. Vot ei taha enam etendust anda! Parem jooksen veidike kauem. Tavaliselt. Tähelepanu äratamata.
Üks väikem lihas vasakus reies annab valusasti tunda. Ignoreerin. Koju jõudes juba tean, et homne päev algab vaevarikkalt. Ometi olen õnnelik.
4 nädala pärast on su tulemused juba hoopis teised, sõnas treener peale koormustesti. Sa oled heas vormis!
Eks ole ju tore tunne end proovile panna? Avastada, milleks kõigeks me keha ja vaim on suutelised. Rõõmustada, kui veel üks tahk me väsinud, tüdinud või ehk laisast olemusest on paksu tolmukorra alt nähtavale tulnud ja tasapisi valmis ehk säramagi lööma.
Aitäh, kulla teenäitajad erinevatelt elualadelt!
Kui vaid kaasvõitlejad veidi lõbusamaks saaks...

teisipäev, 1. mai 2012

Kingitused

Lapsed ju ikka soovivad, et vanemad neile reisidelt kingitusi kaasa tooksid. Tihtilugu puistatakse kohvrisisu laiali juba enne tuppajõudmist ning tervitus-kallist võib vaid unistada.
Minu meelest on kinkide otsimine üks tüütumaid ning reisirikkuvamaid kohustusi üldse. Ühele normaalsele täiskasvanud inimesele peaks ju enesestmõistetav olema, et ta sõber või sugulane, tulles õnneliku ja puhanuna puhkusereisilt, pole end vaevanud poest-poodi kõmpimisega, ise ajude raginal järge pidades, et keegi, oh hoidku taevas, nännisaajate nimekirjast ei ununeks- vaid et ta on tõepoolest oma reisi nautinud, jõledatest suveniiripoodidest hoidunud ning kotitäie jubinaid toomata jätnud.
Lastega aga asi nii lihtne ei ole.
Minu omadel on tihti päris "kiiksuga" soovid.
"Sa too mulle üks leht", ütles eelkooliealine Helis mulle tol suvel, kui end Göteborgi orelimängijate meistriklassi sõitma seadsin.
"Leht?", kortsutasin arusaamatult kulmu.
"Jah. See peab olema selline roheline, alt heledam ja mis peamine- pehme. Sa tead küll," oli Helise poolt jutul kiire lõpp.
Selge! Või mis selge...
Kogu reisi vasardas mul peas toosama õnnetu leht. Teadsin, et selleta pole mul tagasiteed. Mendelssohni sonaat võis jääda korralikult omandamata. Aga leht pidi olema!
Te oleksite pidanud mind tol õhtul nägema! Järgmisel varahommikul läks kojusõidu lennuk, mina kappasin arutult mööda Göteborgi peatänava poode, sõbrad organistid hingeldades kannul, pakkudes mulle välja kõivõimalikku trääni, mis vähegi rohelisele, pehmele ja alt heledale lehele võis sarnaneda. Aga miski ei sarnanenud piisavalt! Kui kõik poed juba suletud, ostsin, kibedus hinges, ühest suvalisest lilleärist pahmaka diifenbahhia lehtede moodi kunstlilli. "Ahah," ütles Helis, kingitust hindavalt üle vaadates. Ja sinnapaika see jäi. Praeguseni on too puhmas mul põrandavaasiga nurgas. Päris ilus teine! Helisel pole aga õrna aimugi, mis värk tal selle lehega tookord oli. Saame alati kõhutäie naerda, kui see jutuks tuleb.
Viimasele, Viini reisile, oli kolmikutel kaasa antud kindel soovinimekiri. Loviisa himustas punast, Joss musta autot (täpsustuseks: ralliautode moodi), Lisann aga valget koera. Viini kesklinna afäärides ei olnud muidugi mitte ühtegi eelmainitud asjadest! Ja kas pidigi? Õnneks olen nüüd juba vanem, kogenum ja naljalt niisama ei tõmble. Seega reisinauding ei vähenenud ja tagasiteele asudes oli kotis vaid kommipoest soetatud roosa uunikum-mudelauto. Küll lennujaamast saab ülejäänu, mõtlesime muretult vilistades. Eksisime.
Nii juhtuski, et ajal, mil me kohvrid pagasilindil viiekümnendat tiiru karussellitasid, ostsime Tallinna lennujaamast valge koera asemel roosa poni, kodus pääsesime vaid kerge ehmatusega (sest Loviisa teatas kohe, et roosa uunikum nüüd küll mingi ralliauto ei ole) ja otsustasime edaspidi kõik trio tellimuskingid enne reisi Tallinnast ära osta, kuuri peita ning tulles pidulikult üle anda. Rõõmu kui palju! Hulga säästvam kah...
Üks asi ajab mind praegu hirmsasti itsitama.V. sõidab järgmisel nädalal Münchenisse komandeeringusse. Talle on Loviisal järgmine soov: "Ma tahaksin poni-elevanti. Tead, see on selline väike, millel pole lonti. Ta sõidab sellise autoga, millel uks ei käi lahti, aga aken käib. Talle ei meeldi, kui uks lahti käib."
Vot seda ime-elukat ootan minagi huviga!

teisipäev, 24. aprill 2012

Tekk

Ma heelgeldan.
Heegeldamine matab enese alla kõik vabad hetked.
Heegeldan isegi kirikus jutluse ajal.
See on nagu omamoodi meditatsioon.
Kõik muu ununeb.
Pähetulevad uitmõtted mähkuvad villase lõnga pehmesse haardesse ja kanduvad silmus silmuse järel reaalsusest üha kaugemale.
Pinev vaikus nõuab viimaks orelit taga. Viskan töö kus see ja teine. Nõel veereb kolisedes pedaalide vahele. Esimesed noodid kõlavad väheke ebakindlalt.
Sellest tuleb tekk.
Meie magamistuppa.
Lennukisse heegelnõela ei lubatud. Säherduse konksukesega tuleks muide enne terroriakti äärmiselt täpselt läbi mõelda, kuhu vaenlasele äsada. Ütlesin kohe ära, et niikuinii läheb pooleks! (Nõel muidugi, mitte vaenlane.) See turvatöötajaid ei veenud. Pidin Õhtulehega leppima.
Ma ei tea, mis mul arus oli. Arvasin, et meie magamistoa laiale voodile sobib omatehtud lapitekk ideaalselt. Uskusin, et saja kaheksakümne nelja lapi heegeldamine on käkitegu. Lootsin, et jaanipäevaks ilutseb tekk voodil. Nüüd tean, et hea, kui jõulukski... Hea, kui üldse...
Passilauas pidavat olema suured järjekorrad. Võtsin kohe mitu tokki lõnga kaasa, igati kasulik viis sabas passimiseks! Jõudsin valmis kolmveerand viiekümne teist lappi. Säh sulle järjekordi!
Lõnga valik kisendab ebaprofessionaalsusest. Just hinnaklassi poolest. Mina valisin värvi järgi.
Mustrite valik hüüab samuti mõistust appi. Kõige aega- ja lõnganõudvamad! Mina valisin piltide järgi.
Olen sel aastal vaid kaks raamatut läbi lugenud.
Vägisi püüan tunda uhkust, kuuludes käsitööliste virka ja loomingulisse perre.
Ega see kerge ei ole!

laupäev, 31. märts 2012

Tiiger

Loviisa tahtis Maksimarketist Tiigrit. Teate küll, seda Puhhi Tiigrit! Ta libistas Tiigri märkamatult ostukorvi. Lisann tahtis ka Tiigrit. Sedasama Puhhi Tiigrit. Ta libistas Tiigri märkamatult korvi Loviisa oma kõrvale. Mina ei tahtnud Tiigrit. Ei Puhhi oma ega ka muud. Näitasin häälekalt välja, et olin aru saanud, et nad Tiigrid mulle korvi toppisid. Käskisin riiulile tagasi panna. Loviisa mõtles hetke ja tõstis siis Lisanni Tiigri korvist välja. "Tead," ütles ta õele asjalikul toonil, "ma annan sulle hoopis oma kaisu-Puhhi." Lisann noogutas. Tema meelest käis kaisu-Puhh kah. Ta ei ole pretensioonikas tüdruk. Loviisa aga keeras käru müügisaali poole, et vaikselt minekut teha. Tiiger korvis. "Aga sinu Tiiger?" pärisin ta´lt aru. "Mul on seda väga vaja", poetas Loviisa edasi tõtates. "See on üsna kallis", püüdsin teda ümber veenda. Aga Tiiger lebas kangekaelselt korvis edasi. Kes mu blogi eelnevalt lugenud, teab, et Loviisagi iseloomu üks põhijooni on kangekaelsus ja kompromissitus. Poes ei ole see varem niisugusel kujul välja löönud, ega ma muidu nendega nii julgelt ostlema kipuks. Aga seekord oli teisiti.
Teadsin, et siin jõuga ei saa. Proovisin nõuga. "Me vist ei saagi enam poest välja," alustasin arglikult, "emmel ei ole nii palju raha, et Tiigri eest maksta." Vaatasin küsiva näoga tütre poole- äkki leiangi halastust? Aga ei! Loviisa haaras Tiigri kõril ripendava hinnasildi oma väikeste käte vahele ning lausus õpetlikul toonil: "Võtame selle siis ära!" Appikene! (Olin tõsiselt rabatud.) Päris nutikas mõttekäik kolmeselt peanupult, kas pole? Ühesõnaga- kui on silt, tuleb maksta, kui silt puudub, pole vaja...
 "Oi-oi-oi,"raputasin laitvalt pead, "seda me küll teha ei või, siis kutsutakse meile politsei! Poes tuleb alati maksta. Paneme palun Tiigri tagasi!" "Mkmm." Nullseis.
Ma vaidlesin ja vaidlesin. Veensin ja meelitasin. Peibutasin ja palusin.
Lõpuks... võitsin! Ma parem ei kirjuta, kuidas see täpselt õnnestus. (Tegemist oli veidikene ebaausa võttega. Lükkasin vastutuse enese pealt ära. Mul ei jäänud muud võimalust.)
Igatahes panime Tiigri tagasi. Loviisa nuttis veidi (jah, tõepoolest nuttis, mitte ei karjunud!). Ta ei soovinud ühtegi asendusjubinat. (Kuigi viimane sõna tekitab minus häbi ja õudusjudinaid, pean tunnistama, pakkusin talle tõepoolest üht odavat sipelgat ja kahte kummist lehma.)
Minus tõstis pead süütunne.
Mul oli Loviisast siiralt kahju!
Mõistus ütles, et Tiigrit pole vaja. Tunded aga sõitlesid julma äraütlemist.
Miks ei võiks ta seda Tiigrit saada? -Sest tal on juba kakssada karvalooma!
Aga siiski, miks- kui see teda õnnelikuks teeb? -Õnnelikuks? Sa ju tead, et vaid hetkeks!
Nüüdsest mängiks ta vaid Tiigriga!- Nalja teed või? Kutsikat mäletad? Oravat? Lego-autot?
Tiigrit meil ju pole veel! - Jah, aga meil pole paljusid maailma loomi. Me ei mahuks oma majja elama, kui kõik liigid esindatud oleksid...
See on tore loom!- See on ebavajalik loom!
Ma ei mõistnud ennast. Vihkan arutut tarbimist- ja nüüd sellised tunded! Mis minuga toimub?

Mul endal oli lapsepõlves küllalt palju mänguasju (või see vaid tundub mulle nii?). Mängisin üsna palju nukkudega. Põhiliselt arsti. Mu patsientidele olid vanaema paksust Tervise ABC-st välja valitud kõige kohutavamad tõved. Nad elasid üle arvukaid operatsioone, talusid lõputuid süstla- ja tilgutikuure. Vannitades voolas nende auklikest pepudest vett täpselt nagu kastekannust!
 Kõige esimese nuku sain 2-aastaseks sünnipäevaks. Triinu. Triinu on ka praegu meie mängutoa auliige, oma 36 aasta kohta päris hästi säilinud, näost kaotanud vaid ühe silma ripsmed (tõsi, kere on tal opiarme paksult täis ja pepu nagu sõelapõhi!)
 Mul oli ka kõndiv nukk. Kadri- Mari. Too oli pikkade läikivate juustega, mille üle tõmmatud peen võrk. Ema ei lubanud Kadri- Mari õue võtta. Leppisime sõbrannaga kokku, et viskan nuku meie kolmanda korruse aknast välja ja tema püüab alt kinni. Õnneks või kahjuks ta ei püüdnud. Käeluud jäid terveks. Nukul aga hakkas üks jalg laperdama ning ta ei kõndinud enam kunagi.
 Juula oli samuti legendaarne. Mu ema nukk. Kere vatti täis, pea aga plastmassist, ilmekalt maalitud näoga. Keegi ei tea, kuhu Juula kadus. Annaksin trio pooled mänguasjad selle eest, et Juula tagasi saada!

Aga Tiigri-loo juurde tagasi tulles tunnistan üles, et andsin asja V. otsustada. Ta on nimelt äärmiselt praktiline ja kaine mõistusega mees. Niisama laristamine ei tule tema puhul kõne allagi!
Loviisa ootas issit kogu päeva. Kui ta viimaks tuli, läksid vaesel tüdrukul sõnadki suus sassi. Ometi kostis arusaamatust tekstist selgelt ja nõudlikult välja sõna "tiiger".  Muu tuli minul "tõlkida".
 Järgmisel päeva töölt tulles ei uskunud ma oma silmi. Leidsin ukse eest Tiigri! Lamas teine mahajäetuna esikupõrandal. Seejärel leidsin veel kaks Tiigrit.
"Kui osta, siis juba kõigile," poetas V. mokaotsast ning taandus kiiresti ajalehe varju.
Säh sulle praktilist meelt!
Ta isegi ei juurelnud pikalt, ei vaielnud oma aju ja südamega, ei kaalunud plusse ja miinuseid, ei tundnud end süüdi, et ostis- nii nagu mina tundsin, et ei ostnud...
Kas need kolm Tiigrit teevad meist nüüd arutud tarbijad?
Või oli see lihtsalt üks liigutus- millest maailmas midagi ei muutu?
Lapsepõlves oli mul üsna palju mänguasju, meenutab ehk Loviisa kunagi. Või see ainult tundub mulle nii, võib ta eneselt täpsustavalt küsida.
Kas ka Tiigrid neisse mälestustesse mahuvad?
Minul küll peale nende kolme ülalmainitud nuku oma lapsepõlve mänguasjadest midagi erilist esile tuua pole. Kõik muu on seotud sündmuste ja inimestega, mitte mänguasjadega.
Mõtlemapanev...

pühapäev, 18. märts 2012

Teistest võrdsem

Kui su kõrval on pidevalt sama mõõtu ja mõtetega tüübid, kui sa ise, siis tekkib ilmselt vahel kiusakas tahtmine teistest vähekenegi eelistatumas seisus, noh, nii-öelda "teistest võrdsem" olla. Just seesugune lugu juhtus täna Lisanniga.
Ta tuterdas mul parasjagu köögis jalus, kui külmkapist ühe väikese maasika leidsin, mis enne, kui neid magustoiduks sõime, kahe silma vahele oli jäänud. Arvasin, et mis ma tast ikka lõigun ja poetasin Lisannile pihku, "säh, söö vaikselt ära..."
Aga mida tegi Lisann? Tõstis lõuakese püsti ja läks laiava sammuga otsejoones Loviisa ja Jossu nina ette, maasikas nimetisõrme ja pöidla vahel kõlkumas ning sõnas tähtsalt: "Ma sain maasika! Emme andis selle mulle! Tal rohkem neid ei ole. Teie ei saa!"
Mulle jäi vaid hetk, et taibata, mida ta tegi- ja siis nad tulid. Loviisa valju kisaga ees, Joss nõudlikul ilmel järel. "Meile ka maasikat! Palun, me tahame ka!
"Annan teile maasika toormoosi," pakkusin. "Eeieieeiii!!! Maasikat, nagu Lisann!" Hõiked läksid ulgumiseks. Pigistasin hambad kokku. "Egas midagi... Lõikame Lisanni maasika kolmeks."
Lisanni maasikas kõlkus endise uhkusega väikeste näppude vahel, teadmata, mis teda ähvardab. Kui aga tegudeks läks, taipas Lisann ise korraga, et see asi nüüd küll tema plaanidesse ei mahu. Ühesõnaga, kisa vahetas kasutajat. Jagasin maasikajupid laiali. Lisann viskas enda kolmandiku vihaselt nuuksudes põrandale. Johann tahtis seda endale võtta. Sellist ülbust ka lubada ei saanud! Lisann napsas maasikatüki Johanni nina alt ära ja toppis suhu. Johann leidis, et nüüd tehti temale liiga. Kisa vahetas jälle kasutajat.
Mina ei jõudnud ära kiruda. Oli mul vaja seda maasikat üldse kellelegi näidata! Näe, ebavõrdsus tõi kohe karistuse. Järmine kord söön kõik kolmega jagumatud asjad ise ära.
Vähimagi kahetsuseta.

reede, 16. märts 2012

Elu kolmestega III

Kallasin eile kevadise suurvee laste talvesaabastest kraanikaussi ning ütlesin endamisi "lõpku see talv". Täna hommikul võtsime trioga otsesuuna kingapoodi  ja ostsime kenad voodriga kummikud. Lapsed olid üliõnnelikud. Olin ju neil eile "seljas, kui vene valitsus", kiunudes ja kärkides vahetpidamata, et "ei lähe lompi, ei läääheee!" Ometi oli tuppa tulles lomp saapas...
Täna kuulasid lapsekõrvad esimeste kevadlinnukeste vidinat ning lisasid kevadvete rõõmsasse vulinasse vürstikaid plärtse. Kodutänav on pisut lõunasse kaldu, seetõttu kiirustas eiteakust alguse saanud sädelev ojakene esmalt just meie maja suunas, ristmikul võttis aga vallatu kurvi otse alla suure tee poole, kuhu oli kogunenud üüratu sulavee järv. Sinna keelasin kolmikutel järgneda...
 Mõnel hetkel aeg justkui seiskuks. Minu jaoks oli midagi säärast täna, seistes ühe igavesti vahva poriloigu ääres, kuhu lapsed suuri lumekamakaid loopisid. Esmalt püsisid kamakad valgetena ja hulpisid laevukestena vees. Siis aga hakkasid aeglaselt, nagu ülisuured käsnad, pruuni porivett sisse imema. Märkamatult imesid nad enesesse ka minu pilgu ja minu aja. Seisin ja vaatasin. Ühe uued ja uued lumekamakad, algul helevalged, hiljem pruunid vettinud mütakad. Tahkest vedelasse. Kaduvusest kadumatusesse. Ilusad hetked. Tavaliselt ei märka...
Kui vähe ma üldse märkan! Toimetan päevast-päeva mingis "omas mullis", püüdes etteantud ülesannetega eeskujulikult hakkama saada, laste jutt otsekui taustamüraks, nagu mõnel inimesel raadio või telekas.
Loviisa juba teab, et emme tähelepanu võitmiseks peab vahel jõudu rakendama. Ega ta mingi ilutseja polegi- sõidab ikka sajaga sisse! Katsu sa siis mitte märgata! Loviisa jaoks ei eksisteeri sõna "kohe". Sõna "kohe" peab peegelduma tegudes. Otsekohe. "Palun mahla!", hüüab ta hommikusöögilauas! "Kohe, kallike´", vastan, ise ihu ja hingega pudrupotti küürides (sest vaadake, see tuleb kiirelt ära pesta, hiljem ei tule kuivanud koorikud enam lahti!) "Palun mahla", kostub nõudlik hääl uuesti. " No oota ometi, kohe valan sulle!", püüan olukorda veel kontrolli all hoida- ehk jõuan ikka poti küüritud. Aga ei! "Mahlaaaaa!", lükkab pisike plika rusikaga lauale tagudes kõik oma registrid valla. Sa püha taevas!!! "Panen, panen! Ära ainult karju!" Tean küll, et annan talle liiga palju järele just sel ainumal põhjusel, et mul pole karjumisttaluvaid kõrvu. Tean küll, et ühel hetkel võib see mu enese vastu mängima hakata. Aga ikkagi väldin ma kisa kõikvõimalikul moel.
Kui Loviisa oma hallikassiniste silmadega otsa vaatab, tunnen, et tegelikult vaatab ta mu´st läbi. Nii selge silmavaatega last näeb harva. Nii otsese ütlemisega last näeb samuti harva. "Emme on väga peenike", seletas ta täna teistele. See lause mulle meeldis!
Lisannil on tohutult vaikne hääl. Vahel ütleb ta midagi tähtsat (ma saan pilgu järgi aru, et vaat see oli nüüd küll tähtis!) Palun teda korrata. Ta kordabki. Ainult, et veel vaiksemalt. Piinlik tunnistada, aga olen mõnigi kord "jaa-jaa" või "kui tore" ühmanud, saamata lõpuni aru, millest jutt. Kui ülal mängutoas mõnus mäng käimas, pean mina pidevalt olukorda kontrollima. Kuulen Loviisa ja Johanni, kuid mitte Lisanni häält. Süda hakkab valutama! Lähenedes kostab temagi kõrge hääleke teiste seast ja taipan, et muretsen ilmaaegu. Ka kõhus oli just see laps teiste vahele pressituna kusagil tagaosas ja mina murest hullumas, et tunnen vaid kahe liigutusi. EKG andis küll hetkeks hingerahu, kuid õige pea hakkas südamevalu uuesti närima.
Lisanni naeratus on justkui päike- soe ja aval. Suure suu ja sädemeid pilduvate silmadega. Ta ei ole nõudlik laps ja annab heameelega soovitud lelu õele või vennale, tuues endale uue. Pisiasjade pärast ei maksa ju tüli tõsta! Aga liiga talle küll teha ei saa. Seda ei maksa proovidagi! Pärast tuleb tükk aega haavu lakkuda...
Karl Johann on väike vallatu poiss, kes heameelega mööda tube ringi tuiskab ja kaoseid tekitab. See lihtsalt kukub nii välja! "Emmeee", hüüavad pliksid võidu (Loviisa muidugi tugevama häälega), "Joss lõhkus meie maja ära!" "Miks sa siis maja ära lõhusid?", nõuan aru. "Ma ei lõhkunudki, see ise läks," selgitab poiss suurisilmi. Majariismetest legoklotsid on aga nii suures kaares laiali, et neile eeldanuks vähemalt tornaado hiljutist külaskäiku...
Samas on Joss vägagi hella hingega. Tema on see, kes mind kõige tihemini püksisäärest sikutab ja "tahan suije" nõuab. (Ta ei häälda veel hästi täpitähti ning topelt "l" on tema keeli "ij"; eelnev kummaline sõna tähendab niisiis "sülle") "Musi ka", hõõrub ta oma nina mu põse vastu....
Joss on praegu natuke Loviisa mõju all. Ütleme, et pakun talle banaani. Poiss keeldub. Pakun sama banaani Loviisale. Tema võtab vastu. Siis leiab Joss, et ta siiski tahaks seda banaani ning tõstab solvumiskisa. Loviisa aga oma banaani muidugi tagasi ei anna. Lahenda siis olukord õiglaselt!
Või siis hüüab Loviisa, et " mina olen lennuk!". Joss, kes hetk tagasi "auto" oli, hüüab järgi "mina olen ka lennuk!" Lisanni olukord ei morjenda. Tema on rahumeeli "rong" edasi.
Ma ei tea, kas see on kasvav ebakindlus või lihtsalt ealine iseärasus, aga Jossikese näoilme väljendab sageli otsekui mingit solvumist või pahurust. Pikad ripsmed ta suurte silmade ümber volksatavad tihtilugu tõrjuvalt ning pisaradki on käbedad tulema. Eitus on selle poisi suur sõber ja seltsiline. Suhtlemisele see, teadagi, hea ei tee. Ega siin muud ei aita, kui kallistada, kallistada ja veelkord kallistada... Ennäe, varsti tulebki tuttav kelmikas säde poisi silmisse tagasi ja suu muutub taas vahvaks vimka- naeratuseks. Hoidke nüüd jälle alt!
See on elu kolmestega.
Väikeste inimeste rõõmud ja mured... Väikeste inimeste kilked ja pisarad....
Lõpmata tähtsad.
Vahepeal palju, palju kallisid, palju, palju usaldust, liigagi palju- ma tegelikult ei oska ju...

Sisenen tasahilju unenohinat täis tuppa.
Lisann ja Johann magavad, pead jalutsis, jalad padjal. Loviisa on üleni teki all.
Nii armsad!
Homme jälle päevake vanemad...
Ja tänast tagasi ei saa.

laupäev, 10. märts 2012

Elu kolmestega II

Mul jääb süsteemsusest kõvasti puudu!
Piisab asjad enese jaoks üksipulgi läbi mõelda, kui juba ongi kogu tegevusel hoopis teine tera. Näiteks riidessepanek. Tean väga hästi, et asjad on vaja laduda selgapanemise järjekorras kolme erinevasse hunnikusse, lapsed ükshaaval nende hunnikute lähedale meelitada ning üks-kaks-kolm riided selga toppida. Läheb kiirelt ja valutult. Ometi hakkan aga tihtilugu otsekui enesepiinamise eriti veidra vormina asju ükshaaval välja otsima ning otse loomulikult ei läbe kolmene oodata, millal järg sokkide ja kinnasteni jõuab, vaid traavib ühes kampsuni ja mütsiga ära kõrvaltuppa hoopis põnevamaid mänge avastama- mis omakorda pälvib minu pahameele ja muudab kogu õhkkonna närviliseks.
Sama on magamaminekuga. Tean, et kogu protseduur võtab aega umbkaudu 45 minutit. Selle ajaga jõuame lahti riietuda, pesta, pidzaamad selga toppida, veidi möödunud päevast vestelda ning head-ööd-kallistada. Kuna kogu üritus on hoolimata sissejuurutatud süsteemsusest üsna kontimurdev ning enamuse hilisõhtutest tunneb V. end minu aitamiseks liiga väsinuna, Helis aga pole veel muusikakoolist kojugi jõudnud (mitte et ma arvaks, et ta end peale 12-tunnist kooli(de)päeva pool-vägisi appi hakkaks toppima), tunnen eelseisva vastu intensiivset ülejõu-käimise tunnet ning lükkan üritust minut-minuti haaval üha edasi. See on viga. Kui saabub üleväsimus, on kogu kompott täiesti ohjamatu. Keeldub kolmene näiteks koostööst lahtiriietumisel (mis on üleväsimuse viimane staadium- ja mida juhtub tõesti üli-üliharva), on kogu püha üritus määratud läbikukkumisele. Jõuga pole midagi teha, nõu aga läbi nutu-naeruseguse kisa kuulda ei võeta. Karjutakse veel kõvemini. Olen vist juba maininud, et lärm on mu vastupidavuse nõrgim lüli, mu "Achilleuse kand". Seega langen juba esimeste tugevate detsibellidega sügavasse vaimsesse madalseisu, millest väljatulemiseks enam samal päeval jõudu võtta ei ole.
Tänagi kaebles trio varajase mitmehäälsuse stiilis trepihalli ülemises otsas nii ennastunustavalt, et pidasin targemaks nad pesemata vooditesse suruda. Tegemist oli üleväsimuse eelviimase staadiumiga, kuid mitte minu tegematajätmise tõttu, vaid seepärast, et issi hakkas nendega vahetult enne une-eelsete protseduuride algust puidust nukumaja kokku panema! Loomulikult võttis see aega tunduvalt rohkem, kui "suts ja valmis" (nagu mulle serveeriti).
Süsteemsusest jääb muuhulgas vajaka ka laste käelisel arendamisel. Lähen ainuüksi mõttest, et neile guaššid kätte anda, hetkega halliks. Jah, panen neile määrduda võivad riided selga. Jah, kõigil on oma pintslid, veetopsid, värvipaletid- ja paberid loomulikult ka. Jah, istun juures, kohe päris lähedal. Aga see kõik käib uskumatult kiiresti! Karl Johanni pilt oli möödunud korral hetkega paks ja ühtlaselt pruun (selgitus kunstivõhikutele: selline värv tekkib, kui kõik värvid omavahel kokku segada). Loominguline inspiratsioon! Tegu oli tema sõnul seentega. Lähemal uurimisel olid seened ka mujal kui paberil. Paberialune lausa ujus seentest! Ta oli neid hulgi ka laiaks astunud. Einoh, rõõmustav... või mis? Loviisa ja Lisanni värviküllamad maalid kujutasid vastavalt krokodilli ja papagoid ning vähemasti etteantud raamistikust välja ei kippunud. Ikkagi rookisin hiljem tükk aega nii tuba kui lapsi. Pildid on mängutoas näitusel üleval.
(Vaat lasteaias, seal neid ikka õpetatakse ka, teatas V  peale näitusekülastust ja kohustusliku "väga ilus" ja "väga tubli" äralausumist. Ah soo? Et minupoolne juhendajatöö polnud piisavalt hea? Selge. Järgmisel korral saab igaüks ühe värvi. Me alustame täpist. Jätkame ringiga. Seejärel veame sirgeid kriipse. Et ma ei kuuleks enam seda lasteaia juttu!)
Pedagoogid ja psühholoogid rõhutavad ikka ja jälle, et laste loomingulisust ei tohi pärssida. Ise tehes avanevad nende piiritu fantaasia salalaekad nagu roosid nuppudest, puhkevad õide ja kaunistavad väikest inimest "vanematele õnneks ja ligimestele rõõmuks". Ainult, et ... unustatakse mainimata, et nood õnnelikud vanemad peavad sealjuures ka raudse närvikavaga olema! Minu oma jääb päev-päevalt nõrgemaks. Näiteks küüntega parketilt imepisikesi plastiliiniplärakaid üles kraapides tunnen end ses suhtes üpris "hõredalt". Samuti kohtudes rebimistehnika harjutuse tagajärgedega näost näkku ilmselgelt ebasobivas paigas totaalselt valel ajal...
Õnneks on inimesel oskus unustada! Seetõttu käin oma kallitele meistrimeestele ikkagi iga päev välja uusi eneseteostuslikke ideid. Viimati, näiteks, lõikasime ajalehtedest lõbusaid pilte ning kleepisime paberile (loe: mina lõikasin, nemad kleepisid). Igavesti lahedad kompositsioonid tulid välja, ümbruskonna reostus oli minimaalne ning kuna mul oli aega (pane tähele- see lausejupp on tänase jutu kõrgpunkt, püant, millest koorub välja kogu tõde!), oli mu tuju hea, suutsin säilitada absoluutse rahu ning lapsedki nautisid oma tegevust täiel rinnal! Tegemata söök või peatselt kättejõudev tööleruttamise aeg on niisiis olulised riskitegurid rahuliku laste- ja pööraselt tormleva suurte maailma vastuolude tekkeks...
Aga mis ma ikka filosofeerin!
Lõpetuseks midagi naljakat ka:
Õpetasin neile laulu "Ema, kallis ema, oled nõnda hea...". Kui jõudsime sõnadeni "panen sinu sülle oma väikse pea...", vaatas Loviisa mulle hämmeldunult otsa ja hüüatas: "See ei tule ju küljest ära!" :)
Kas nad pole ikka vahvad?

laupäev, 3. märts 2012

Elu kolmestega I

Ka kolmeaastased on magades iseäranis armsad!
Muidugi on nad seda ka ärkvel olles, kuid kui näiteks garderoobi rajatud liivaranda puistatakse "liivaks" kõik mu purustatud musta pipra varud, on seda armsust pisut raskem märgata. Hiljem hellusehoos nina pojakese heledatesse kuklasalkudesse vajutades, sealt pahaaimamatult peotäie pipratükikesi ninna tõmmates ning seejärel hullununa aevastades ei ole vast liig pisukest vihatunnetki kirjeldada- eriti peale avastust, et ülejäänud trio liikmetegi juuksekarvakeste vahel leidub sama kraami üsna ohtralt...
Nii me siin elame. Rannamõnusid nautides...
Kuid kui üldiselt võrrelda kahe- ja kolmeaastast last, langeb kaalukauss kindlalt kolmese kasuks. Esimene suurem "braavo" tuleneb faktist, et kolmesed juba tõepoolest oskavad mängida! Neil on päris palju aimu ümbritseva maailma seaduspärasustest ja seda rakendavad nad edukalt- ning tihti tohutult naljakalt- oma lõpututes rollimängudes. Kõige sagedamini moodustub mängudes "pere"- lapse jaoks lahtiseletamist mittevajav institutsioon. Peres on isa, ema ja laps(ed). Tegemist ei pea olema tingimata inim-perega. Olen pealt näinud nii jänese-, kaelkirjaku-, mõmmi-, lamba-, auto- kui traktoripere igapäevaelulisi tegemisi, mida ilmestavad kahtlaselt tuttavad fraasid ühe teise, küll märksa igavama, kuid parema puudumisel siiski ilmseks eeskujuks oleva perekonna igapäevakõnest. Oi, see on lõbus!
Tavaliselt võtab isarolli enda kanda Loviisa. Mõnikord soovib ta ka ema olla. Joss on harva isarolliga nõus. Ega me teda sunnigi. Ta on pikad päevad meie, laus-naiste seltskonnas. Kui tüdrukud hakkavad arutama, et "meie oleme nagu emme, sina Joss nagu issi", tekkib väikemehes arusaadav trots- kuidas nii, me ju oleme siin kõik rõõmsalt koos- ja järsku, selle paikapaneva lausega, nagu tõugataks teda, poisikest, ülejäänud kambast eemale. "Eieiei, mina pole nagu issi, mina olen ka nagu emme!" protestib ta valjuhäälselt. Ja ongi taas aeg seletada, et igas lapses, nii poisis kui tüdrukus, on pisut emmet ja pisut issit. Ning kõige toredam on see, et igas meist elab üks vahva Mina Ise, kes on nii emmele, kui issile tohutult armas!
Jah, paljude asjade kohta nõuatakse ikka ja jälle selgitust. Tüdimuseta! Vastuseid teatakse küll peast- aga oodatakse siiski minu suust!
Miks me talvel tõukerattaid kuurist välja ei võta? (Lumes ei ole mugav sõita)
Miks me täna ei saa lumememme teha? (Lumi ei hakka kokku)
Miks ei või ralliautosid rattaidpidi ruloopaelte külge riputada? (Näe, ükskord juba läks pael katki!)
Miks ei või suurt kastiautot trepist alla lükata? (Auto sõidab lillele otsa ja lill saab haiget. Trepp ja auto võivad ka katki minna.) Ja nii edasi, lõputult...
Mäluke on kolmestel lüheldasevõitu. Mängukooli minekul manitsen neid korralikult õues ootama (kuna pean ju ennastki millalgi valmis seadma). Noogutades arusaavalt oma tillukesi päid kordavad nad mõnikord lausa valjuhäälselt üle, et "ei tohi lumehanges püherdada- riided saavad märjaks". Ometi näen juba minuti-paari pärast hiljutisele ühismanitsusele risti vastupidist vaatepilti- nimelt kolme lumemütakat kaelani hanges. Mu küsiva pilgu peale hüüavad nad (olles enne suu lumest tühjaks neelatanud) sulnil tämbril "me kogemata!" ja arupärimisele mingist müstilisest keelust üleastumise kohta jätavad lihtsalt vastamata. Üks rumal jõuab rohkem küsida, kui kolm tarka vastata, seletavad kõigi kolme kukupaid näoilmed autosse ronides. Nagu väikesed poliitikud...
Muide, vahel moodustavad nad tõepoolest otsekui omaette "erakonna", kus "omasid hoitakse". Noh, näiteks täna...
Kes joonistas seina peale siniseid kriipse? Üsna ebamäärased vastused... Vist Jossu? Aga kaminale küll Jossu ei joonitanud! Seda tegi Loviisa. Ja köögikapile? Arvame, et Lisann!
Hmm... ühesugune hoogne joon- ja nii palju eri tegijaid! Äkki täpsustate? Oot- oot, kuhu nüüd?
Aga ei! Rohkem mulle aru ei anta, garderoobi liuguks on kinni libistatud ning kukepere (just- kaks punast ja üks valge kukk) alustab sees hilinenud õhtuoodet. Külalised pole oodatud.
Õnneks vähemasti purustatud pipar sel korral mängu ei kuulu...