Teisipäev, 6. november 2012

Lõunauinakust

Mnjah, reaalsus on see, et lõunauinakud jäävad meil kasvatusteadlaste hoogsatest näpuvibutustest hoolimata üha harvemaks. Kõige innukamalt väldib neid "kolmik number üks", Loviisa.
Õigupoolest küsin endalt juba mõnda aega, kas pedagoogiliselt õigem oleks sundida või loobuda. Emana- eriti kolmikute emana- poleks vastus raske- iga mu ihurakk kisendab lõunauinaku ajaks meeleheitlikult piskugi puhkuse järele. Inimlikust seisukohast (sest ega ema ju pole inimene ;) on aga kaks tundi asjatut voodispüherdamist selgelt mõttetu ja sealjuures suht piinarikas ülesanne. Voodisse võin ju sundida- aga silmi jõuga kinni ei vajuta! Vihastamisel pole kah suurt mõtet, sest no mida sa hing teed, kui uni ei tule!
Nii me siis istumegi üheskoos üleval. Mina siin, nemad seal. Või vastupidi. Või kõik siin. Või siin-seal. Vahet pole.
Vahe tuleb sisse siis, kui hakkame kuhugi, noh, näiteks trenni sõitma. Rampväsinud mina ja mu igierksad kolmikud! Juba esimese kahesaja sõidetud meetri pealt toimub tahavaatepeegli abil fikseeritav langus. Pea nimelt. Graatsiliselt laskub see esimese "seltsimees unetu" õiglasele rinnale, jättes minu kõrvadele muusikaks vaid sügava une rütmilise hingamise. Õige varsti ei ole peegli vaateväljas ühtki last, kes "autos kindlasti magama ei jää" ning mina, kes ma seda väga meelsasti teeksin, jätkan sõitu vaikuses. Sügav-filosoofilistes mõtetes:
Niisiis- tegelikult nad ikkagi peaksid lõunat magama...
Miks nad seda siis ei tee?
Vaat see on küsimus...

...Mis oleks üllam: Vaimus taluda kõik nooled,
mida vali saatus paiskab... või tõstes relvad
hädamere vastu vaev lõpetada? Surra, magada.
Muud midagi! Sest nõnda uinudes kaoks hingepiin
ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib
looduselt. See oleks lõpetus, mis nii hardasti on
ihaldatav. Surra, magada? -Jah magada! Võib olla
undki näha. Siin ongi konks! Sest see, mis unenäod
meil võivad tulla selles surmaunes kui maise möllu
puntrast pääseme, see paneb kõhklema. Siin peitub
põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk. Kes taluks aja
piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi,
põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust
ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt
kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga?!...

Muide, Linnateatri "Hamlet" oli väga hea! Käisin möödunud kolmapäeval. Soovitan!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar