Puud olid...

Puud olid tollal kõrged ja tugevate okstega.
Seda lugu ajendas kirjutama sõbranna poolt FB üles riputatud pilt "Poeg kase otsas".
Teadsin otsemaid, et ka trio jaoks on viimaks see aeg kätte jõudnud. Etapp elus, millest pole pääsu. 
Meie maja ees kasvas kaks mändi. Mõlemad ülihead ronimispuud. Neist ühe alumine oks oli küll käeulatuses, aga latva jõudmiseks tuli tublisti vaeva näha, teisel vastupidi- alumisele oksale vinnamisega oli tükk tööd, kuid sealt edasi läks juba ludinal. Tihtilugu olid need puud meile söbrannaga "kodudeks", igal oksal ise tuba.
Jumaldan kõrgusi! Näitan ka lastele kõrguses peituvat jõudu ja väge, kaunite vaadete võlu ja igatsuse pitsitust, kui tuul nägu paitab. Juba praegu käib trio minuga kaasas igas vaatetornis, vaaterattal või kasvõi katusel! Lisann kardab lahtisi treppe. Teda kannan vajadusel süles.
Kastan oli "edasijõudnutele". Alumisele oksale tuli kättpidi rippuma hüpata, jalgadega mööda puutüve samale oksale "kõndida", üks jalg põlveliigesest üle oksa vinnata ning peale pikka pusimist kogu kerega järgi keerata. Kastan oli väga kõrge ja laiade oksavahedega. Ta ei lasknud enesega harjuda- igal korral alustasime kui otsast...
Esimese  triole sobiva puu leidsin alles sel suvel. See ei ole ronimiseks kaugeltki ideaalne, hargnedes umbes meetri- pooleteise kõrguselt järsult kaheks ning tekitades ebamugava teravnurga, kuhu jalg kipub kinni kiiluma- kuid parem siiski, kui mitte midagi. Tõstan ise lapse peale, sealt saab juba ise veidi edasi ronida. Kahjuks saab tolle puu otsas turnida vaid ühekaupa.
"Tipi" mäe jalamil kasvas kaks nõtket pihlakat (või olid need hoopiski pajud?). Mäletan üht sügistormi, mil tuul möirates kõige liikuva ja liikumatuga võitles. Pihlakad kiikusid täies pikkuses, tehes otsekui kummardusi raju meeletu võimu ees. Latvades aga kõikusime meie. Olime "tormisel merel". Jagasime kaptenitena meeskonnale heledahäälseid käsklusi- läbi tuuleiilide nutu, läbi lehtede spiraalselt keerleva saju... Elu oli mängult suures ohus. Süda puperdas põnevusest. Nutsin, kui need puud maha võeti...
Helis oli vast kahene,kui ma ta esmakordselt vaatetorni tassisin. Saaremaal, Panga pangal. Sealne järsak on niigi paarkümmend meetrit merepinnast, vaatetorn lisab aga veel samapaljukest. Võrratu!
Mu sõbranna A.,kes kõrgust kardab, pidas mind toona hulluks. "Jäta vähemalt laps alla!", hõikas ta järele. "Aga tema ei näegi ju siis...", pomisesin vastu, ise, Helis seljas, ülespoole rühkides. Nüüdseks oleme Helisega mõõtnud lugematuid torne, mõnedest sügavikkugi sööstnud.
Pajude pikad oksad sirutusid otse järve kohale. Armastasime väga nende peal kiikuda. Kukkumine tähendanuks kohest märjakssaamist. Aga meie ei kartnud. Mõni oks vajus veepinnale nii-nii lähedale. Veel millimeetrike... Veel  veidike hoogu...
Tore, et see aeg on jälle käes! Uus ring. Uute väikeste inimestega.
Midagi on ka minus uut. Varem ei silitanud ma kunagi puude krobelist pinda. Nüüd teen seda alati. Enne kui ronin.