Loviisa ja kompromissid

Loviisa näol on tegemist suhteliselt, et mitte öelda absoluutselt kompromissitu tüübliga. Temaga läbirääkimisi pidades võin näiliselt enesevalitsust kaotamata, (kuigi märkamatu muie Loviisa ühes suunurgas reedab, et ma olen läbi nähtud), nahast välja pugeda, soolasambaks tarduda, neli-viis infarktieelset seisundit läbi elada ning tagajalgades vastupandamatut ärajooksmissoovi tunda, kuid see kõik on asjata. Kui Loviisa on öelnud "ei", siis "ei-ks" jääb see ka sel juhul, kui ma kõik ülalloetletud meeleseisundid ühes kõigi allasurutud emotsioonidega ükshaaval või korraga lahti päästaksin. Ainult et siis lisanduks veel see eht-temalik "kuule-sa-ei-ole-tõsiseltvõetav"-pilk, mis naelutaks mind nii tema, kui teise kahe "piiridekompaja" silmis läbikukkunu-häbiposti, andes neile seega õiguse läheneda oma eesmärgile, mille ainsaks takistuseks olin mina, sirgeselgselt ja püstipäi.
Näide elust. Loviisale meeldib väga üks t-särk. Õigupoolest ma ei mäletagi, mis pilt selle rinnaesist kaunistab ning antud kontekstis ei oma see tähtsustki- aga toosama särgi varruka külge on nõelutud politsei embleem! Vanaema, eluaegne miilits/politseinik, ise tõi selle Loviisale! Ja nüüd on olukord selline, et kui Loviisal politsei-särgi tuju tekib, peab särk olema kapis, kandmiseks valmis. Kui särki pole, tõuseb tüli. Seda särki on selga aetud nii mustapesukastist kui otse pesumasinast.
Oh ei , ega Loviisa üldiselt mingi riietega pirtsutaja pole, vahel saab lausa mitu päeva sellekohaste vaidlusteta hakkama, seega pole esimene näide vast kõige õnnestunum (,kuigi kargas mulle esimesena pähe).
Tegelikult oli Helis palju peavalutekitavam eksemplar. Ka tema polnud pirtsakas- kuid tal olid oma kindlad lemmikrõivad, mida kandis "nii kodus kui kirikus". Kusagil esimese-teise klassi paiku said seletamatul põhjusel favoriitideks väljaveninud põlvedega alt laienevad ja veidi kukekad retuusid  ning kiriku abipakist haaratud triibuline lotendavate käistega kampsun. Olen vist tolle riietusega seonduvast põhidraamast siia juba korra kirjutanud- kui Helis leidis selle sobivat ainuvõimaliku variandina klassi lõpupeole. Nutsime tookord mõlemad. Nii mina, kes ma kampsiku ja retuusid pööningule olin peitnud, kui tema- enne kui ta need sealt üles leidis. Loo lõpp oli tragikoomiline- Helis nagu väike kaltsujuku kepslemas koos pitsi-satsiliste klassikaaslastega, mina aianurgas häbi pärast silmi peitmas. Mnjah, nüüd olen märksa karastunum. Kuigi too riietus oli ikka röögatu küll...
Aga nüüd teine näide Loviisalt. Olen valmistanud hea toidu. Roa, mis kindlasti ka Loviisale mokkamööda. Tema aga ei tule taldriku lähedalegi. "Öäkk!" teatab ta resoluutselt (kuigi meil on kokkulepe, et minu tehtud toitude kohta ei tohi kunagi nii öelda. See on mulle solvav, rõhutan alati.) Ka teised üritavad Loviisa järgi ökitada (Lisann siiski üliharva), kuid maitse suhu saanuna kaob toit varsti taldrikuilt kõhukestesse. Aga Loviisa ei maitse. Ei kavatsegi. Mkmm. Ei. Ei. Ei!
Mul on kaks korda elus läinud õnneks talle esimene suutäis heast söögist sõna otseses mõtte suhu toppida- peale mida ta nagu muuseas ka ülejäänud taldrikutäie ära sõi. Tavaliselt on aga mu vaimujõu ressurssid suht kesised ja Loviisagi ninaesine piirdub seetõttu vaid keedetud kartulite või makaronidega. Ühegi lisandita.
Kolmas näide. Trennis. Lapsed sooritavad harjutusi. Treener käib saalis ringi, kiites ühte ja teist. Loviisake teeb kõik enesest oleneva, et ka tema sooritust märgataks. Kuid kuna lapsi on palju, jääb ta seekord kahe silma vahele. Murdumise hetk on valus. Loviisa ei tee enam ühtainumatki harjutust kaasa ning kodus teatab, et tema enam trenni ei lähe. Sestpeale käib üks suur kemplemine. See peaaegu-neljane näib hästi teadvat, mis ala talle tegelikult sobib. Tantsimine! Niisiis, viidagu teda hoopis sinna!
Loviisa on uskumatult nutikas. "Millal te issiga ära lepite?" küsib ta nagu muuseas, kui meil V.-ga parasjagu "pilt on, aga häält ei ole",kuid lastele sellegipoolest kogu hingest rõõmsaid vanemaid püüame etendada. Kui meie endine lapsehoidja tervislikel põhjustel ametist lahkus, murdsin pead, mismoodi neile asja serveerida. "Aa, tal oli ju prrrobleeme," põristas Loviisa ise õige vastuse ning olukord sai lahendatud. Nii lihtsalt ei läinud aga Pipi-raamatu selle peatükiga, kus Pipi Tommyt rünnanud pullil sarved peast murdis. Loviisa nuttis seepeale lahinal! "Pipi on pähh!" huilgas ta nina luristades. "No aga pull oleks ju Tommy ribadeks puksinud," püüdsin selgitada. "Mis siis! Ma ei taha seda raamatut näha!" ei võtnud Loviisa mind kuulmagi.
Vahel saab Loviisa aru, et on vindi üle keeranud.
"Kas sa ei armasta mind enam?" küsib ta peale üht järjekordset tulist vaidlust.
"Muidugi armastan!" Ütlen seda neile kõigile mitmeid kordi päevas...
"Miks sa siis vaidled minuga?" puurib terav pilk mu´st läbi.
Aga järgmisel hetkel löövad väikesed käed mu kaela ümber lukku ja ma saan kalli ühelt maailma tugevamalt tüdrukult- kes ei ole Pipi.
Ja kes on sisimas väga õrn...