Laupäev, 21. juuli 2012

Laeval

Laeva mängutuppa tormasid kisa ja käraga kaks last. Haarates käigupealt kaks kummilehma trio kujuteldavast laudast, maandusid nad toanurka ning kukkusid neid arutult nüpeldama. Plastmassist reketitega. "Kas sinu oma ikka sai korralikult peksa?", küsis üks ja lisas: "Oota, ma virutan talle veel!"
Ma seisin ja jõllitasin. Sõnadki jäid kurku kinni.
Kolmikudki vahtisid samuti soolasammastena, suud lahti. Midagi sellist polnud nad arvatavasti uneski näinud.
Peagi taipasin, et tegelikult ei ole need lapsed milleski süüdi. Mänguloomade peksmine on küllap vaid koduse igapäevaelu mänguline peegeldus. Reaalsuses üsna jahmatavapanev.
Õnneks ei olnud noil lastel pikka püsi.
Trio tõstis loomad lauta tagasi ja silitas vargsi.
Lotte saabudes lahkusime meiegi mängutoast.
Ah et miks?
Stockholmi-suunal vaimustusime esmalt koos teistega. Siis aga taipasime, et kogu "lottendus" on sel laeval pisut nihkes ega kanna hoopiski mitte sama elutervet ideed kui filmis ja raamatus. Jah, lastele oli mõeldud küll, aga too programm (mille eri-peibutiseks siis ülalmainitud kurblik ja vaikiv Lotte) oli kokku pandud kellegi kahetsusväärselt piiratud fantaasiaga isiku poolt, kelle arvates ainus viis lapsi köita seisneb neile tonnide viisi maiustuste ette- ja sissekühveldamises.
Ah et olen ehk liiga kriitiline?
Aga palun- siin on esimese mängu kirjeldus: tädi viskab põrandale tohutu hulga komme. Märguande peale tuleb neid võidu krabama hakata. Kes saab kõige rohkem, on võitja- ja võitja saab kingituseks ... hiigelsuure paki komme!
Ühesõnaga- ole ahne, trügi küünarnukkidega, sõida teistest üle- ja sa oled võitja!
Loomulikult ebaõnnestus "trio meeskond" sajaprotsendiliselt. Mitte ühtki kommi. Üritusest arusaamine puhas null. Rabelev lastepundar nende jalge ees moodustas küll otsekui kaleidoskoobist pööratuna vahvaid vahelduvaid mustreid- aga et seal elu eest maiustusi taga aetakse, selgus alles mängu vaibudes. "Mina tahan kaaaa!", ei hoidnud Joss tõehetke saabudes nutusegust häälekest vaka all. Hilja, poja!
Kas olete näinud, kui südamlikult lõppeb "Autode" filmi esimene osa? Pikne McQueen loobub oma kauaigatsetud Kolvi Karika võidust, lükates vigastatud sõpra enese ees üle finišijoone...
Kas mitte just sääraseid omadusi, nagu truudus, abivalmidus ja andmisrõõm ei peaks meie lastes enim väärtustama?
Olnuks programmi koostajail tarkust jätkata toda mängu sealtkohalt hoopis niimoodi, et võitjaks osutub laps, kel lahkust jagada oma kokkukrabatud kommihunnikust kõige enam neile, kel pole ühtki kommi, oleks see minu silmis (hoolimata mu üldisest maiustuste-vastasusest) omandanud suure ja südantsoojendava väärtuse- ja hoopiski mitte sellepärast, et Joss kommi soovis. Eelkõige just jagajaile mõeldes...
Kui aga kurblik hiigel-Lotte hiljem diskosaalis kõigi meetripikkuste trenditeadlikega hetke tipp-hittide saatel seksikalt puusi hööritas, taipasin järsku, et arvaku ma mida iganes, leidku ma kui palju tahes kaasamõtlejaid- inimkonna nö "põhimass" on ikkagi (piltlikult öeldes)"ettevisatud kommihunniku nimel" nõus kiirelt ja koheselt oma hinge ning keha maha parseldama. Kes saab neid nende hetkenaudinguis takistada?
Sest "mis need paar kommi siis reisil ikka teevad"!

Üldiselt oli laevasõit vahva!
Neil loomapeksjatel-lastel tundusid kah pealtnäha täiesti normaalsed vanemad olevat. (Vägivallatsejad võiksid koletisteks muutuda, oleks mugavam tuvastada.)
Eks ma siis kehitan lihtsalt õlgu...

1 kommentaar:

  1. See mänguloomade peksmine on ikka tõeliselt šokeeriv. Võib ju siiski loota, et need lapsed ei matkinud oma koduseinte vahel toimuvat, vaid said selle idee telekast. Aga ka siis võiks vanemate poole vaadata, et kas siis tõesti lastel lubatakse telekast täiesti kõike vaadata.
    Ja maiustuste teema on ka koht, mille puhul ma olen viimasel ajal tundunud ennast mingi veidrikuna. Ma ei ole oma 2,5 aastasele lapsele veel ühtegi kommi andnud. Tema ainsad maiustused on (peamiselt kaera-)küpsised ja puuviljad, vahel tükike kooki. Paar ampsu jäätist ka loetud kordadel, kuna poejäätis on üks paras keemiapomm ja ma pole veel ise jäätise tegemiseni jõudnud. Aga külas on talle mitmel korral pulgakomm pihku pistetud. Ja kui kõik neid õndsalt lutsisid, siis tahtis ju tema ka. Mul läks ikka hulk aega, enne kui ma selle kommi paberist kätte sain :) Ja siis selgus, et ega laps ei tahagi seda eriti - natuke lipmsis kohusetundlikult ja andis mulle. Aga samas temast veel väiksemad, võib-olla magusaga rohkem harjunud, lutsutasid oma kommi üsna rahulolevalt. Sellest hoolimata mina veel oma laspele kommi pakkuda ei kavatse. Teised teevad seda kahjuks minu eest.
    T-L

    VastaKustuta