Esmaspäev, 24. detsember 2012

Tarkuse algus

Koolil ja koolil on tõesti vahe.
Eriti ilmneb see praegu, jõulu-aegu.
Mõnedest koolidest tuldi ka käesoleval aastal kooliperega jõulukirikusse.
Taasiseseisvunud Eesti algusaegadel oli see lausa au ja väärikuse küsimus. Aga praegusel ajal, mil ühikonna kirikuvaenulikkus järsult tõusnud ning suurem osa manipuleeritavast inimmassist ei vaevu mõtlemagi, mille vastu nad õigupoolest sõdivad, võib juba pühakotta sisenemisegi eest au anda. Tühja sest sisulisest poolest!
(Kuigi... tegelikult peaks iga huvijuhi või muusikaõpetaja üldise harituse alustalade hulka kuuluma ka etteastete ühte või teise konteksti sobivuse põhjal valikute tegemise oskus- eelkõige selleks, et hea idee kohaselt ellu kutsutud üritus oma mõtet ei minetaks ning tühipaljaks palaganiks ei muutuks. Siinkohal ilmneb märgatav lõhe intelligentsete ja vähem intelligentsete asutuste vahel. Aga kuna lapsed pole milleski süüdi, on tänuväärt seegi, et nad üldse kirikusse toodi.)
Tegelik ja märksa sügavam kuristik haigutab aga hoopis mujal.
Lugesin ajalehest, et meie kodu-koolis (st. kodule kõige lähemal asuvas koolis) ei peeta mitte jõulu- vaid "talvepidu". Et mitte erinevate usuliste vaadetega inimeste (loe: ateistide; islamiusulisi minu teada siinkandis ei leidu) tundeid riivata...
Ausalt öeldes võttis sõnatuks.
Minu jaoks on äärmiselt oluline, missuguses vaimus mu lapsed kasvavad. Milliseid väärtushinnanguid nende väikestesse hingedesse väljaspool kodu istutatakse. Mis saab olema nende jaoks püha.
Helise koolis tähistatakse aastast aastasse jõule kontsert-jumalateenistusega. Sõna "jumalateenistus" ei kohuta kedagi. Muusika, kaunid palved ja jõulujutlus on põimitud üheks tervikuks, esitajaiks lapsed, õpetajad ja (mis mulle eriti meeldib)- vanemad. Ei ole just palju koole, kus direktor või kellegi ema-isa palveid loeksid...
Tegemist ei ole kristliku kooliga, kuid kirik on alati puupüsti rahvast täis.
Kõik "elavad üle". Sest tähtis on ju sõnum!
"Talvepidu" kõlab selle kõrval... khmm, pisut mannetult.
Kindlasti ei pööra lõviosa lapsevanemaist sellisele detailile absoluutselt mingit tähelepanu. Kindlasti ongi meie kodukool paljude jaoks parim. Mina aga ei soovi päkapikkude ja muu tühja-tähjaga piirduda. Sest lastele ei ole seda tegelikult vaja.
Sättisin end öisele missale. Trio ei maganud veel. Lisanni meel läks mu teelekiirustamise tõttu väga kurvaks ja ta puhkes nutma. "Ära mine!"palus ta pisarsilmi. "Ma pean," vastasin rutakalt, "vaata kui palju kingitusi sa said, mine ja mängi nüüd". "Ma ei taha neid kingitusi!" Ta lausa karjus seda. "Tahan, et sa kodus oleksid!"
Ilma emata on kodu tühi.
Nagu ilma jõulusõnumita jõulud.
Jumalakartus on tarkuse algus. Ka mitte-religioosne inimene võiks seda lauset aeg-ajalt meenutada.
Hoiaks palju probleeme ära.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar