Kakuaeg

Neil õhtuil kuulun ma jälle absoluutsesse vähemusse- mind lausa ärritab alt-toast kostev vilekoor ning lakkamatult kisendav (tahaks siinkohal lausa "mölisev" öelda, kuigi ma tegelikult seda sõna ei kastuta) spordikommentaator. Mul on täiesti ükstapuha kas tänase kohtumise võidab Inglismaa või Ukraina, kas homse võidab Rumeenia või Portugal ning kas eile jäi seis viiki Rootsi ja Soome või Belgia ja Hollandi vahel.
See teadmine ei muuda mind karvavõrdki sportlikumaks, ei mõjuta mu elu ka mingis muus suunas- ühesõnaga sel puudub absoluutne seos minu maailma ja eksistentsiga.
Enamik inimesi on ilmselgelt teistsugused.
Aga las nad olla pealegi...
Kakkudel on praegu pojad. Hilisõhtune õu on täis müstilisi kriiskavaid helisid. Tumedad mütakad kogud paistavad loojunud päikese kumas hõredate männiokste vahelt selgesti silma. Õõtsuvalt tantsitavad nad oma matsakaid kehasid- kuni äkitselt valju vuhinaga sööstavad. Naastes tekkib poegade kisasse vaikusehetk, kuid mitte kauaks, üksikud kiljatused paisuvad järk-järgult uueks kisakooriks- taas saateks vanade kakkude tumm tants. Ikka küljelt küljele. Monotoonselt ja lihtsalt. Kuni uue sööstuni.
Ma tean, et nad ei jää kauaks. Nädal-paar ja läinud ongi.
Jaanipäev, valged ööd ja kriiskavad kakud- on see külm, mis kananaha mu ihule tõi? Või olen ehk minagi sellest müstilisest kooslusest osa saanud...
Tuppa tagasi astudes teatab V. võidukal toonil, et "lõpuks tuli värav". Huvitav, et see ei ärritagi mind enam. Kõnnin hooletult spordikommentaatori sõnade peal. Tühised fraasid purunevad prõksatustega mu paljaste taldade all. Massipsühhoosi tugev haare jääb mu´st lõhkikärisenud võrguna maha.
Palju maailma asju tundub korraga selgeks olevat saanud...