Lugu sellest, kuidas ma närvis olles sööma hakkan

Just! Väga hea pealkiri tuli! Kõik ühe lausega öeldud! Aga ikkagi seletan lähemalt.
Vaadake, meie suguseltsis on hullumeelsed söömaorgiad alati au sees olnud. Tüüpiline perepidu toimus lookas laua taga ja toidu-teema nõudis ikka ja jälle pikka ning filosoofilist arutelu -noh, näiteks sellise eksistentsiaalse probleemi üle, et "miks täna keegi peedisalatit ei maitse, küllap tuli liiga soolane..." Muide, kui ülesöömise tõttu parasjagu ellujäämise nimel võitled, on eelmainitud teema paras ajuragistamine, ausõna!
Lubasin, et mina olen tulevikus teistsugune.
Ja olengi.
Ainult et selle piirini, kus mul närvid üles ütlevad.
Ma ei hakka neile, kes täna mu blogi esmakordselt loevad, teesklemagi, et oma kodust olukorda sajaprotsendiliselt ohjan ning et mu toimekaid päevi saadab vaid muretu laulusillerdus, mille taustal kasin hellalt mehe ja lapsed, koristan möödaminnes toad, keedan vasaku käega söögi, paremaga harin aia ning süda otsekui hüppab sees, et kõik nii lihtne, nii-nii imelihtne on... (V. muide arvab siiani, et on.)
Aga ei, tunnistan parem kohemaid ausalt üles, et esmalt blokeerib päeva jooksul kasvav pinge mu mõttetegevuse. Nii näiteks viskasin ükspäev möödaminnes köögiräti kuumale pliidiplaadile, tormates ise mingit muud oma vaimset tasakaalu ohtuseadvat olukorda päästma. Ja mõelda vaid- rätik läks põlema! Ilusa kollase leegiga... (Nähkem ka positiivset, eks!) Loviisa seisis kõrval ja laitis: "Miks sa nii tegid? Vaata, milline see rätik nüüd on!" Ah jaa, tõesti, miks...
Seejärel hakkasin pinge maandamiseks sööma. Nagu tavaliselt.
Kirjutasin hiljuti külmkapi uksele sildi "mõtle hästi järele, kas su kõht on ikka tühi!"
Sest vaadake, teatud juhtudel (mille hulka kuulub ka ülalmainitud rätipõletamise oma) käivitub mus mingi salapärane kaitsemehhanism. Mängu astuvad lapsepõlvest ja varajasest noorusest kätteõpitud käitumismustrid. 
"Oh heldeke, kas ma sulle torti ei tõstnudki?", paitavad  hääled minevikust südant ja kõrva. Sinu eest hoolitsetakse... olukord on kontrolli all... ära muretse... 
No kuskohas see tort siis on? Ja salat. Rosolje.Seened. Pasteet. Ja keel tarretises. Kala taignas. Heeringas sibulaga. Täidetud munad. Singirullid. Ja seapraad. Kapsad. Kartulid. Marineeritud kõrvits. Ei, porgandit pole küll vaja... Kanakoib ka! Verivorsti jätaks praegu vahele, ega meil jõulud pole! Napoleoni kook. Sharlotte kook. Pisarakook. Rootsi kringel. Äkki vahukoort? Miks leiba pole laual? Kas keegi ulataks võid? Oo, soolalõhe! Üks võileib mahub vast veel... Seekord saiaga. Juhuu!
Õäkk!
Psühholoogid, tõtake nüüd mulle appi!
Hommikutega saan hakkama.
Lõunad on samuti üle-elatavad.
Aga vaat õhtupoolikul hakkab kiiva kiskuma.
Alati ei ole asi üldse trio tegemistes.
Alati ei ole asi ka väsimuses.
Ega asjade planeerimises.
Või planeeerimata jätmises.
Sina oled ju meie pere "raudne leedi", ütles ema.
Võibolla on küsimus hoopiski selles?