Pühapäev, 3. juuni 2012

Mis tähendab mitte hilineda

See oli üle aegade närvesöövaim hommik.
Trio kakles.Pidevalt. Kõikvõimalike asjade pärast. Lärm oli kõrvulukustav.
Püüdsin end rahulikuks sundida. Pidin ära jääma peaaegu kogu päevaks. Söök oli vaja valmis saada. Mul, erinevalt tõelistest perenaistest, ei roni vajalikud komponendid ise pannile ega potti. Lõikumine, hakkimine ja viilutamine võtab oma aja. Pika aja. Eriti, kui teise (või külgemõeldud kolmanda-neljanda) käega silitada ühe hüsteeriliselt nutva kolmiku pead, samal ajal teist ja kolmandat (sama hüsteerilist) leebelt manitseval toonil (loe: tuginedes teadmisele, et varsti pääsen siit hullumajast minema) ohutus kauguses hoides, kuna nood halastamatult rusikaid vibutades esimese ainuisikulist "süüd" kinnitavad ja verist kättemaksu nõuavad. Tean, et tõde on alati kusagil vahepeal ja väljaselgitamine võtab kena jupi aega. Maharahustamine veel rohkem.
Tol hommikul tundus aga aega tõsiselt nappivat.
Vanaema saabudes pritsis juba pinget nii silmist kui südamest. Olukorras, kus ollakse hommikumantlis, kulp käes, juuksed kutsuvalt igasse ilmakaarde turritamas, silmad öisest napist unest paistes ja punetavad, nutused lapsed jalgade küljes rippmas ja kindal toonil teatamas, et täna on nad nõus ai-nult emmega- ja kui kogu sellest kaosest väljumiseks on aega vaid viis minutit- tundub nn. "pehmete väärtuste" kandmine sügavalt teisejärguline, turvaliselt hällirütmis kõikuvate ning alle-aa ümisevate "metsapoole" öko-emmede kättesaamatu privileeg. Mitte et ma ise (vähemasti rahu säilitamise seisukohalt) sinnapoole ei püüdleks, oh, muidugi püüdlen, rahulikel hetkedel olen (vähemalt mõtetes) lausa seesuguste turva-emmede lipulaev! Kuid momendil, kus järgmise minuti täistiksudes ei ole enam mu õigeaegne töölejõudmine kindel ja ma ei tea, kus asuvad tänase proovi noodid, ja armas koduabiline töötab tolmuimejaga täpselt mu kaootiliste noodihunnikute ees, ja mu seljataga seisab kallis ämm, kes monotoonsel toonil (sest tema närvi ei lähe! Respect!) kolmandat korda "Mis ma neile õue selga panen?", küsib, ning kõige taustaks on lakkamatult helisev telefon- vot siis tahaks küll seesugustele emmedele (kes kindlasti parasjagu ühtses, kokkuhoidvas reas mulle hoiatavalt näppu vibutavad, sest kõigele lisaks on neil ka selgeltnägemise oskus ja nad teavad täpselt, et mu praegune tõmblemine on vaid sünnihetkel tekkinud trauma järk-järguline ilmsikstulek- ilmselt oli valgus sünnituslaual liiga ere, mind peaks kiiremas korras ajarännakuga emaüsasse rahunema taandama.) - neile tahaks eriti bitchilikult sähvata: "Ma ei kuulu teie sekka! Kaduge mu mõtteist!"
Kuid kuna tegelikult ei puutu ei öko- ega ajarännaku- ega vabastava hingamise- ega puukallistamise- ega sünnitusel orgasmisaamise-emmed üldse asjasse, kähvasin kogemata hoopis vanaemale (kes mu agoonilis-tõmbleva mõttekäiguga üldsegi kursis polnud) vastuseks ja hüvastijätuks ilmselgelt liiga kalgilt: "Pane, mis tahad!".
Ning välisuks klõpsatas mu tagant kinni.
Autoga väravast välja tagurdades nägin koridoriaknale nõjatumas hämmeldunud lapsekogu.
Oleksin tahtnud nutta...
Andsin gaasi.

Ma lihtsalt ei tohi tööle hilineda!
See ei tuleks kõne allagi.

Kas ma jõudsin? Jah, jõudsin...
Ma ei pea vajalikuks ülitäpselt kirjeldada seda veidrat teekonda, millesse oli planeeritud laitmatu meik, soeng ning kosutav teejoomine- ja mille teostamise üks hulkuv peni ootamatult teele loivates hetkega ära nullis, sest äkk-pidurdamisel lendas kõik istmelt  tagurpidi põrandale ning kirsina tordil pärlendas kõige kukil tassitäis teed mu toredast termosest.
Ma ei hakka ka eriti emotsinaalselt lisama, et loomulikult sulgus Nõmme-ülesõit otse mu nina all ning ka kõik edasised foorituled olid punased. Ning kella sekundiosutid tormasid vähemalt kahekordse kiirusega.
Säilitasin rahu. Sikutasin teest tilkuva meigikoti istmele, võõpasin huuled ja põsed hooletult punaseks ning hetk enne kohalejõudmist leidsin kusagilt isegi kammi.
Viis minutit enne õiget aega astusin laialt naeratades uksest sisse.
"Tere!"
- Kuidas sina küll alati nii rõõmus oled?
Kiire pilk peeglisse. Üks põsk punab kui klounil. Tõmban nagu muuseas veidi vähemaks... Noh, nüüd pole viga...
- Ma lihtsalt olen!
Ma ei armasta endast rääkida. Oma muredest hoopiski mitte.
Kõik on ju hästi. Peaaegu hästi...
Vähemalt praeguste valikute juures...
Ja kui see hommikupoolik välja arvata.

1 kommentaar:

  1. Kui minu trio on mind siin kirjeldatud sarnasesse emotsionaalsesse seisundisse viinud, siis tulevad mulle ka millegipärast öko-emmed meelde...

    VastaKustuta