Kolmapäev, 26. september 2012

Dlidukid (rõhk esimesel silbil)

Kuidas kõlab teie jaoks sõna "dliduk", mitmuses "dlidukid? Galantne, mis? Just nagu värviline vahtraleht liuglemas õrna tuuleiili dzentelmenlikus käevangus. Või ehk õhuakrobaadi köielsooritatud tagupidisalto- näiliselt nii lihtne ja kaunis! Aga kõla kõlaks- minu väike poeg kasutab seda sõna tüdrukutest kõneldes.
Oleksin ilmselt väga soovinud "dliduk" olla. Aga mina olin hoopistükkis "tüdrik". Jälestasin seda sõna täiega. See kostis nagu "tünder", nagu paks õllevaat nurgas või sauna hiiglaslik kuum katel, mille eest end hoida tuli, kui põletushaavu ei soovinud.  
Sain need niigi. Mu kadunud isaisa V. ei rääkinud minuga kunagi. Ta kõneles mingit kummalist salakeelt ja kui ta olude sunnil minu poole pöördus, rääkis ta alati minust mööda, justkui kellelegi teisele mu selja taga- ja minu kohta käis alati see jube sõna "tüdrik". See oli tõeliselt skisofreeniline!
"Tüdrik" on ju tegelikult täiesti tavaline muhu sõna, mis enam ammu ei tekita mu´s kõhedust. Ometi meenus ta just praegu ja just seesugusena...
"Dliduk" kõlab siiski palju geniaalsemalt!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar