Laupäev, 10. märts 2012

Elu kolmestega II

Mul jääb süsteemsusest kõvasti puudu!
Piisab asjad enese jaoks üksipulgi läbi mõelda, kui juba ongi kogu tegevusel hoopis teine tera. Näiteks riidessepanek. Tean väga hästi, et asjad on vaja laduda selgapanemise järjekorras kolme erinevasse hunnikusse, lapsed ükshaaval nende hunnikute lähedale meelitada ning üks-kaks-kolm riided selga toppida. Läheb kiirelt ja valutult. Ometi hakkan aga tihtilugu otsekui enesepiinamise eriti veidra vormina asju ükshaaval välja otsima ning otse loomulikult ei läbe kolmene oodata, millal järg sokkide ja kinnasteni jõuab, vaid traavib ühes kampsuni ja mütsiga ära kõrvaltuppa hoopis põnevamaid mänge avastama- mis omakorda pälvib minu pahameele ja muudab kogu õhkkonna närviliseks.
Sama on magamaminekuga. Tean, et kogu protseduur võtab aega umbkaudu 45 minutit. Selle ajaga jõuame lahti riietuda, pesta, pidzaamad selga toppida, veidi möödunud päevast vestelda ning head-ööd-kallistada. Kuna kogu üritus on hoolimata sissejuurutatud süsteemsusest üsna kontimurdev ning enamuse hilisõhtutest tunneb V. end minu aitamiseks liiga väsinuna, Helis aga pole veel muusikakoolist kojugi jõudnud (mitte et ma arvaks, et ta end peale 12-tunnist kooli(de)päeva pool-vägisi appi hakkaks toppima), tunnen eelseisva vastu intensiivset ülejõu-käimise tunnet ning lükkan üritust minut-minuti haaval üha edasi. See on viga. Kui saabub üleväsimus, on kogu kompott täiesti ohjamatu. Keeldub kolmene näiteks koostööst lahtiriietumisel (mis on üleväsimuse viimane staadium- ja mida juhtub tõesti üli-üliharva), on kogu püha üritus määratud läbikukkumisele. Jõuga pole midagi teha, nõu aga läbi nutu-naeruseguse kisa kuulda ei võeta. Karjutakse veel kõvemini. Olen vist juba maininud, et lärm on mu vastupidavuse nõrgim lüli, mu "Achilleuse kand". Seega langen juba esimeste tugevate detsibellidega sügavasse vaimsesse madalseisu, millest väljatulemiseks enam samal päeval jõudu võtta ei ole.
Tänagi kaebles trio varajase mitmehäälsuse stiilis trepihalli ülemises otsas nii ennastunustavalt, et pidasin targemaks nad pesemata vooditesse suruda. Tegemist oli üleväsimuse eelviimase staadiumiga, kuid mitte minu tegematajätmise tõttu, vaid seepärast, et issi hakkas nendega vahetult enne une-eelsete protseduuride algust puidust nukumaja kokku panema! Loomulikult võttis see aega tunduvalt rohkem, kui "suts ja valmis" (nagu mulle serveeriti).
Süsteemsusest jääb muuhulgas vajaka ka laste käelisel arendamisel. Lähen ainuüksi mõttest, et neile guaššid kätte anda, hetkega halliks. Jah, panen neile määrduda võivad riided selga. Jah, kõigil on oma pintslid, veetopsid, värvipaletid- ja paberid loomulikult ka. Jah, istun juures, kohe päris lähedal. Aga see kõik käib uskumatult kiiresti! Karl Johanni pilt oli möödunud korral hetkega paks ja ühtlaselt pruun (selgitus kunstivõhikutele: selline värv tekkib, kui kõik värvid omavahel kokku segada). Loominguline inspiratsioon! Tegu oli tema sõnul seentega. Lähemal uurimisel olid seened ka mujal kui paberil. Paberialune lausa ujus seentest! Ta oli neid hulgi ka laiaks astunud. Einoh, rõõmustav... või mis? Loviisa ja Lisanni värviküllamad maalid kujutasid vastavalt krokodilli ja papagoid ning vähemasti etteantud raamistikust välja ei kippunud. Ikkagi rookisin hiljem tükk aega nii tuba kui lapsi. Pildid on mängutoas näitusel üleval.
(Vaat lasteaias, seal neid ikka õpetatakse ka, teatas V  peale näitusekülastust ja kohustusliku "väga ilus" ja "väga tubli" äralausumist. Ah soo? Et minupoolne juhendajatöö polnud piisavalt hea? Selge. Järgmisel korral saab igaüks ühe värvi. Me alustame täpist. Jätkame ringiga. Seejärel veame sirgeid kriipse. Et ma ei kuuleks enam seda lasteaia juttu!)
Pedagoogid ja psühholoogid rõhutavad ikka ja jälle, et laste loomingulisust ei tohi pärssida. Ise tehes avanevad nende piiritu fantaasia salalaekad nagu roosid nuppudest, puhkevad õide ja kaunistavad väikest inimest "vanematele õnneks ja ligimestele rõõmuks". Ainult, et ... unustatakse mainimata, et nood õnnelikud vanemad peavad sealjuures ka raudse närvikavaga olema! Minu oma jääb päev-päevalt nõrgemaks. Näiteks küüntega parketilt imepisikesi plastiliiniplärakaid üles kraapides tunnen end ses suhtes üpris "hõredalt". Samuti kohtudes rebimistehnika harjutuse tagajärgedega näost näkku ilmselgelt ebasobivas paigas totaalselt valel ajal...
Õnneks on inimesel oskus unustada! Seetõttu käin oma kallitele meistrimeestele ikkagi iga päev välja uusi eneseteostuslikke ideid. Viimati, näiteks, lõikasime ajalehtedest lõbusaid pilte ning kleepisime paberile (loe: mina lõikasin, nemad kleepisid). Igavesti lahedad kompositsioonid tulid välja, ümbruskonna reostus oli minimaalne ning kuna mul oli aega (pane tähele- see lausejupp on tänase jutu kõrgpunkt, püant, millest koorub välja kogu tõde!), oli mu tuju hea, suutsin säilitada absoluutse rahu ning lapsedki nautisid oma tegevust täiel rinnal! Tegemata söök või peatselt kättejõudev tööleruttamise aeg on niisiis olulised riskitegurid rahuliku laste- ja pööraselt tormleva suurte maailma vastuolude tekkeks...
Aga mis ma ikka filosofeerin!
Lõpetuseks midagi naljakat ka:
Õpetasin neile laulu "Ema, kallis ema, oled nõnda hea...". Kui jõudsime sõnadeni "panen sinu sülle oma väikse pea...", vaatas Loviisa mulle hämmeldunult otsa ja hüüatas: "See ei tule ju küljest ära!" :)
Kas nad pole ikka vahvad?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar