Esmaspäev, 21. mai 2012

Jooksutrenn 2

Eelmises postituses kirjeldatud jooksutrennile järgnes veel üks. Ja siis saabus pikem paus. Miks? Aga palun!
Läksin möödunud pühapäeval metsa julgelt nagu "vana kala". Ikkagi teine iseseisev jooks! Tarkade kirjade järgi pidi see vältama ühe tunni, sisaldamata ühtegi tobedat jooksuharjutust, eriti galoppi. Ühesõnaga- tund kerget sörki iseenese mõtete ja linnulauluga!
Pistan siinkohal vahele, et ei mõista absoluutselt neid kümneid ja kümneid harrastussportlasi, kes metsarajal jooksevad-kõnnivad-väntavad, endal kõrvaklapid meelekohtadesse tüpsumas. Muidugi, ega mina peagi ju kõike mõistma... Kuid nii nagu hingan suurte sõõmudega värsket metsaõhku, soovin ka teiste meeltega looduses viibimist kogeda. Täna näiteks oli "tümpsumeestel" tavapärane "andmine". Aga mina kuulsin, kuidas kägu kusagil õige lähedal kukkus: "ku-ku, ku-ku, ku-ku". Korraga läks linnukesel rütm sassi."Ku...ku...ku" koperdas ta kolm korda vaid kõrgemal noodil, seejärel rahunes ja metsa täitsid jälle ühtlased "ku-ku´d".
Mõistan teda täiesti! Esinema hakates on alati oht, et algus jääb ebakindlaks...
Ilm oli jahedavõitu, veidike tibutas vihma. Mets võttis mind avasüli vastu, raputades alustuseks krae vahele paar karget piiska teeäärsete mändide kõrgetest varrukatest. See ei heidutanud sugugi. Leidsin üsna kergesti üles oma õige rütmi, mida ka pulsikell rahulikult 130-ndates püsides kinnitas. Kõik tundus sujuvat. Kuni... keerasin ühele kõrvalisele rajale. Siit "lõikan", mõtlesin isekeskis. Tegelikult algas aga tõeline "kolgata tee". Ei, ega midagi erilist juhtunudki. Veidi aja pärast hakkas lihtsalt selguma, et ega see tee ikka suurt "lõika" midagi. Sel teel ju polegi lõppu!
Tibutamine asendus järk- järgult sajuga, see omakorda tugeva saju ning lõpuks totaalse paduvihmaga. Mina aga muudkui jooksin oma lõputa teel. Ümber pöörata polnud enam mõtet, sest ka tagasitee tundis nüüd liigpikk, pealegi "äkki just järgmise kurvi tagant paistab mõni tuttav paik, mille järgi end taas kodu poole seada"? Pulsikell reageeris mu mõningasele närveldamisele äkk- tõusuga ning olin sunnitud tempo veelgi aeglasemaks suruma. Vihmavaling liikus aga pidevas creszendo-accelerando meeleolus.Vettinud leherisud muutusid talla all libedaks. Lehtpuud oma vaevutärganud hiirekõrvadega nägid välja nagu äsjapestud pikad hõredad juuksed. Äsjasirgunud murututid, paduvihma halastamatu piitsa all alandlikult maadligi surutud, näisid otsekui aelevat põdrasambla sametisel pinnal. Aga õhk oli selge ja klaar.
Veekindel trennijakk lasi esimesena läbi küünarnukkide kohalt.
Lubatud tund oli täis tiksunud.
Mets muutus süngeks ja morniks.  Ma ei olnud enam teretulnud. Mind ei meelitatud vallatute piisakesega. Sain kaela suuri veesahmakaid, mis kapuutsiäärel ühinedes joana mu varvaste ette langesid, tekitades pehmesse pinnasesse erisuurusi lirtsuvaid augukesi.
"Lõikasin" veelkord. Selleks tuli üle oja kalpsata. Üks jalg libises ja vajus mudasegusesse vette.
Kasetüved vabisesid hääletust naerust. Kusagil kraaksatas häälest ära vares.
Pääsesin tagasi tuttavale rajale. Metsast välja oli veel umbes poole tunni tee...
Nad vaatasid mind nagu hullu, kui läbiligunenuna koju jõudsin. Ära enam jookse, püüdsid kolmikud üksteise võidu veenda.
Huvitav, kas päris sportlased jooksevad tõesti iga ilmaga?
Mina järgmisel nädalal ei jooksnud. Selle ülesande täitis nina. Õigupoolest toimus marsruudil kurk-nina- põskkoopad-ülemised hingamisteed- häälepaelad üldse mingi kummaline liikumine, milles mul endal suurt kaasarääkimisõigust ei olnud. Kolmikud välistasid igasuguse võimaluse horisontaalasendisse langeda. V. oli komandeeringus. Nädal polnud kergete killast.
Nüüd jooksen taas.
Eks paistab, kuhu ja kaua...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar