Reede, 16. märts 2012

Elu kolmestega III

Kallasin eile kevadise suurvee laste talvesaabastest kraanikaussi ning ütlesin endamisi "lõpku see talv". Täna hommikul võtsime trioga otsesuuna kingapoodi  ja ostsime kenad voodriga kummikud. Lapsed olid üliõnnelikud. Olin ju neil eile "seljas, kui vene valitsus", kiunudes ja kärkides vahetpidamata, et "ei lähe lompi, ei läääheee!" Ometi oli tuppa tulles lomp saapas...
Täna kuulasid lapsekõrvad esimeste kevadlinnukeste vidinat ning lisasid kevadvete rõõmsasse vulinasse vürstikaid plärtse. Kodutänav on pisut lõunasse kaldu, seetõttu kiirustas eiteakust alguse saanud sädelev ojakene esmalt just meie maja suunas, ristmikul võttis aga vallatu kurvi otse alla suure tee poole, kuhu oli kogunenud üüratu sulavee järv. Sinna keelasin kolmikutel järgneda...
 Mõnel hetkel aeg justkui seiskuks. Minu jaoks oli midagi säärast täna, seistes ühe igavesti vahva poriloigu ääres, kuhu lapsed suuri lumekamakaid loopisid. Esmalt püsisid kamakad valgetena ja hulpisid laevukestena vees. Siis aga hakkasid aeglaselt, nagu ülisuured käsnad, pruuni porivett sisse imema. Märkamatult imesid nad enesesse ka minu pilgu ja minu aja. Seisin ja vaatasin. Ühe uued ja uued lumekamakad, algul helevalged, hiljem pruunid vettinud mütakad. Tahkest vedelasse. Kaduvusest kadumatusesse. Ilusad hetked. Tavaliselt ei märka...
Kui vähe ma üldse märkan! Toimetan päevast-päeva mingis "omas mullis", püüdes etteantud ülesannetega eeskujulikult hakkama saada, laste jutt otsekui taustamüraks, nagu mõnel inimesel raadio või telekas.
Loviisa juba teab, et emme tähelepanu võitmiseks peab vahel jõudu rakendama. Ega ta mingi ilutseja polegi- sõidab ikka sajaga sisse! Katsu sa siis mitte märgata! Loviisa jaoks ei eksisteeri sõna "kohe". Sõna "kohe" peab peegelduma tegudes. Otsekohe. "Palun mahla!", hüüab ta hommikusöögilauas! "Kohe, kallike´", vastan, ise ihu ja hingega pudrupotti küürides (sest vaadake, see tuleb kiirelt ära pesta, hiljem ei tule kuivanud koorikud enam lahti!) "Palun mahla", kostub nõudlik hääl uuesti. " No oota ometi, kohe valan sulle!", püüan olukorda veel kontrolli all hoida- ehk jõuan ikka poti küüritud. Aga ei! "Mahlaaaaa!", lükkab pisike plika rusikaga lauale tagudes kõik oma registrid valla. Sa püha taevas!!! "Panen, panen! Ära ainult karju!" Tean küll, et annan talle liiga palju järele just sel ainumal põhjusel, et mul pole karjumisttaluvaid kõrvu. Tean küll, et ühel hetkel võib see mu enese vastu mängima hakata. Aga ikkagi väldin ma kisa kõikvõimalikul moel.
Kui Loviisa oma hallikassiniste silmadega otsa vaatab, tunnen, et tegelikult vaatab ta mu´st läbi. Nii selge silmavaatega last näeb harva. Nii otsese ütlemisega last näeb samuti harva. "Emme on väga peenike", seletas ta täna teistele. See lause mulle meeldis!
Lisannil on tohutult vaikne hääl. Vahel ütleb ta midagi tähtsat (ma saan pilgu järgi aru, et vaat see oli nüüd küll tähtis!) Palun teda korrata. Ta kordabki. Ainult, et veel vaiksemalt. Piinlik tunnistada, aga olen mõnigi kord "jaa-jaa" või "kui tore" ühmanud, saamata lõpuni aru, millest jutt. Kui ülal mängutoas mõnus mäng käimas, pean mina pidevalt olukorda kontrollima. Kuulen Loviisa ja Johanni, kuid mitte Lisanni häält. Süda hakkab valutama! Lähenedes kostab temagi kõrge hääleke teiste seast ja taipan, et muretsen ilmaaegu. Ka kõhus oli just see laps teiste vahele pressituna kusagil tagaosas ja mina murest hullumas, et tunnen vaid kahe liigutusi. EKG andis küll hetkeks hingerahu, kuid õige pea hakkas südamevalu uuesti närima.
Lisanni naeratus on justkui päike- soe ja aval. Suure suu ja sädemeid pilduvate silmadega. Ta ei ole nõudlik laps ja annab heameelega soovitud lelu õele või vennale, tuues endale uue. Pisiasjade pärast ei maksa ju tüli tõsta! Aga liiga talle küll teha ei saa. Seda ei maksa proovidagi! Pärast tuleb tükk aega haavu lakkuda...
Karl Johann on väike vallatu poiss, kes heameelega mööda tube ringi tuiskab ja kaoseid tekitab. See lihtsalt kukub nii välja! "Emmeee", hüüavad pliksid võidu (Loviisa muidugi tugevama häälega), "Joss lõhkus meie maja ära!" "Miks sa siis maja ära lõhusid?", nõuan aru. "Ma ei lõhkunudki, see ise läks," selgitab poiss suurisilmi. Majariismetest legoklotsid on aga nii suures kaares laiali, et neile eeldanuks vähemalt tornaado hiljutist külaskäiku...
Samas on Joss vägagi hella hingega. Tema on see, kes mind kõige tihemini püksisäärest sikutab ja "tahan suije" nõuab. (Ta ei häälda veel hästi täpitähti ning topelt "l" on tema keeli "ij"; eelnev kummaline sõna tähendab niisiis "sülle") "Musi ka", hõõrub ta oma nina mu põse vastu....
Joss on praegu natuke Loviisa mõju all. Ütleme, et pakun talle banaani. Poiss keeldub. Pakun sama banaani Loviisale. Tema võtab vastu. Siis leiab Joss, et ta siiski tahaks seda banaani ning tõstab solvumiskisa. Loviisa aga oma banaani muidugi tagasi ei anna. Lahenda siis olukord õiglaselt!
Või siis hüüab Loviisa, et " mina olen lennuk!". Joss, kes hetk tagasi "auto" oli, hüüab järgi "mina olen ka lennuk!" Lisanni olukord ei morjenda. Tema on rahumeeli "rong" edasi.
Ma ei tea, kas see on kasvav ebakindlus või lihtsalt ealine iseärasus, aga Jossikese näoilme väljendab sageli otsekui mingit solvumist või pahurust. Pikad ripsmed ta suurte silmade ümber volksatavad tihtilugu tõrjuvalt ning pisaradki on käbedad tulema. Eitus on selle poisi suur sõber ja seltsiline. Suhtlemisele see, teadagi, hea ei tee. Ega siin muud ei aita, kui kallistada, kallistada ja veelkord kallistada... Ennäe, varsti tulebki tuttav kelmikas säde poisi silmisse tagasi ja suu muutub taas vahvaks vimka- naeratuseks. Hoidke nüüd jälle alt!
See on elu kolmestega.
Väikeste inimeste rõõmud ja mured... Väikeste inimeste kilked ja pisarad....
Lõpmata tähtsad.
Vahepeal palju, palju kallisid, palju, palju usaldust, liigagi palju- ma tegelikult ei oska ju...

Sisenen tasahilju unenohinat täis tuppa.
Lisann ja Johann magavad, pead jalutsis, jalad padjal. Loviisa on üleni teki all.
Nii armsad!
Homme jälle päevake vanemad...
Ja tänast tagasi ei saa.

2 kommentaari: