Kes alustas?

 Oma kolme ja poole aastase kolmikuemme-staatuse jooksul olen lahendanud sadu, et mitte öelda tuhandeid laste omavahelisi tülisid. Ühe asja olen endale hästi selgeks teinud. Kunagi pole mõtet tülli sekkudes esitada küsimust "kes alustas?" Ideaalis peaks lapsevanem või kasvataja kõik kiireltpaisuvad tülipojukesed juba eos summutama, kuid reaalne elu esitab paraku päeva sisuks muidki väljakutseid. Ühesõnaga, kui ülalkorrusel järsult paisuvad detsibellid annavad põhjust oletada kellegi elusat nülgimist ning mina hirmust oimetuna kisakoldesse sööstan, kus selgub, et tegu on "vaid" järjekordse lastevahelise arveteklaarimisega, siis kõige lollim küsimus, hoolimata sellest, et häiritud seisund "süüdlase" välkkiiret tuvastamist ning "kahjutuks tegemist" nõuab, on "kes alustas?"
Näide elust enesest. Kolmikud mängivad Legodega. Loviisa soovib saada Jossi käes olevat poiss-nukku. Joss ütleb "ei, ma praegu mängin sellega". Loviisa lepib (möönan, et see on üsna haruldane), kuid kobiseb siiski midagi stiilis "ah, ma ei tahagi seda poissi, poisid on tobedad", mispeale Joss, tundes end isiklikult puudutatuna, ühe hooletu sõrmevibutusega Loviisa maja suht-tudiseva katuse kolinaga ümber lükkab. Kuna asi kisendab ilmselgelt kättemaksu järele, haarab Loviisa nüüd Jossi auto, minemajoostes koperdab aga kogemata üle Lisanni loomalauda, paisates kõik pudulojused ise ilmakaarde laiali. Lisann kinnitub seepeale rippu Loviisa pikkadesse juustesse, alumised hambad ähvardatult paljastunud. Kõik kolm röögivad kuis torust tuleb.
Jossi jaoks algas tüli äraaetud autost, Loviisa meelest vallandas selle katkilöödud majakatus, Lisanni väikene maailm varises aga kokku alates uppilöödud loomalaudast. Keegi neist ei mäleta seda tähtsusetut kahekõnet, mis tüliõuna tegelikult veerema vallandas. Põhjuste ja tagajärgede rägastikus ekslemine käib kolmesele lihtsalt üle jõu.
Seetõttu imestan alati ka nn. avalikus ruumis lastevahelise nääklemise pealtnägijaks olles, kui lihtsalt võtavad täiskasvanud enesele õiguse kohut mõista, kui lihtne on sealjuures eksida ja kui vähesed oma eksimust tunnistavad! Arvan, et "pahad lapsed" sünnivadki suurelt jaolt just pealiskaudsete suurte inimeste eksitava sildistamise tõttu.
Olin lapsepõlves oma vennale ääretult kiuslik suur õde. Oh ei, mitte mingi lamedalt vägivaldne tüüp! (Kuigi, mis seal salata, füüsilisi kokkupõrkeid esines meil samuti, aga kuna mu vend kasvas minu lapsesilmadest vaadatuna nagu maksikoer Fik, oli aeg, mil füüsiline jõukatsumine üldse kõne alla tuli, suhteliselt lühike) Kõik mu riukad olid enamaltjaolt hoolikalt läbimõeldud. Vend tuli esmalt "lõksu" meelitada ning seejärel "süüdlasena" vanematele ette sööta. Oli see siis varjatud armukadedus või lihtsalt tähelepanuvajadus, mis seesuguse käitumismehhanismi vallandas, ei oska täna öeldagi. "Vaadake, mina olen parem ja armastusväärsem" oli kindlasti üks sõnumitest, aga mitte ainus. Poisid (ka mängukaaslased) olid mu meelest oma tegudes kuidagi halenaljakalt kohmakad ja tahumatud, neil puudus absoluutselt minusuguse susliku "hea nina", millise sigadusega tasub riskida, milline on aga juba eos läbikukkumisele määratud. Viimatimainituid tuligi neid kavalusega tegema ärgitada- et hiljem end esmalt peadpidi padja all hingetuks itsitada ning seejärel "pahale poisile" häbi-häbi tegijate ringiga vargsi ühineda. Enamike kordasaadetud sigaduste minupoolne "omaosalus" oli vähemalt pool, täiskasvanud aga ei paistnud seda mu imestuseks isegi mitte kahtlustavat! 
Hiljaaegu pakkus mulle äratundmisrõõmu (õietiöeldes kurbust) seik mänguväljakul. Üks plika muudkui käis ja õrritas vaikselt üht poisikest. Algul palus too sõbralikult lõpetada. Tüdruk aga kepsles kui varblane edasi- tagasi, keerates narritamises üha kangemaid kraade. Ei, mitte häälega- see jäi ikka lõbusalt säutsuvaks. Närvesöövas alandamises! Tou vastu õlga ei andnud end loomulikult väga kaua oodata. Ja sama loomulikult vallandus tüdruku hädakisa. Veelgi loomulikumalt oli "süüdlane" täiskasvanuil otsemaid peos. Poisi isa ei hakanud küll teiste nähes lööma, kuid suured pulsseeruvad veresooned ta rusikassetõmbunud kätel reetsid raevu. Pa-ha poiss, kajas mänguväljaku kõigist neljast nurgast hääletute pahvakutena hukkamõistev hinnang! Tundsin seda lausa füüsiliselt. Ning üli-loomulikult ei küsinud poisikese selgitust keegi... Too oli oma paha-poisi imidziga juba harjunud. Või kartis. See kurvastas mind väga.
Üha enam tunnen, kui suur vastutus on olla lapsevanem. Minu tegu või tegematajätmine võib olla lapse arengutee tõsiseks komistuskiviks. Sest ega iga täiskasvanud inimene pole ka tegelikult täis-kasvanud. Suurem hulk külapoodide-taguseid on takerdunud mängupükstesse, arutledes pehmel keelel teemal "kui ma suureks kasvan, siis...". Ehk peitis neistki mõni lapsena oma jõuetut valu ja viha õiglusetuse vastu seni enesesse, kuni iseenda täielikult kaotas?
Nn. korralikud kodanikud võivad olla uskumatult küündimatud.
Ka ma ise. Vahel.
Tegelikult mind ei huvita, kes alustas. Mind huvitab, et mu pere armastaks üksteist. Ja et see armastuse-tunne suudaks võita ka siis, kui tahaks tuvastada "süüdlast" ja karistada "eksinut"- sest aega tagasi pöörata ei saa.
Kallistus annab kindluse.
Kui vaid esimene suudaks sirutada käed...