Kolmapäev, 5. detsember 2012

Helde Lisann

Lisanni tegemisi- päevatoimetusi vaadates meenub mulle aeg-ajalt üks laulukatkend. Pole õrna aimugi, mis lauluga tegu ja kes seda laulis, aga üks lõik selles laulus kõlas nii: "süda on mul noor ja helde, helde kogu ilmale..." Vaat see on minu Lisann!
Lisann tundub vaatavat alati päikese poole- siis jäävad ju varjud seljataha! Või on päike lausa osake temast endast? Vaadates ta särasilmadesse tundub see ülimalt tõenäoline. Raske uskuda, et just toda last kartsid esimestel elukuudel abikskäinud ööhoidjad kõige rohkem. "Mõtlesin vaid üht- peaasi, et Lisann ei ärrituks," kõlasid hilisemad ülestunnistused. Ja ka mina ise (lugedes tollaseid ülestähendusi)... kuigi minust on kadunud kõik sellekohased tunded. Ometi mäletan trio beebieast tohutult paljusid uitmõtteid, lõhnu, aistinguid...
Kuidas autosõit omandas hoopis uue tähenduse... See oli liikumine. Tahtsin, et see kestaks lõputult. Kord- trio oli siis mõnenädalane- lubas V. mul Helisele muusikakooli vastu sõita. Ta ise kartis vastsündinud kolmikuid kui tuld, saamata aru, et minu jaoks on sel 10-minutilisel sõidulgi hindamatu väärtus, võimalus hingata muud õhku, võimalus tunda, et olen endiselt olemas. Tookord ta heldis. Ja ma mõtlesin, et kui ma nüüd lihtsalt sõidaksin. Minema. Viskaksin telefoni aknast välja ja kaoksin. Mis nad siis teeksid? Aga ei olnud minus niipalju metsikust. Lappisin end loetud minutite jooksul kokku ja elu läks edasi...
Teinekord jälle kõigutasin vankrit. Keegi oli neist tol päeval visa uinuja. Lugesin edasi-tagasi kiigatusi. Korrutasin päevade, nädalate ja kuudega. Sain tulemuseks müstilise arvu.
Hiljem kiigutasin veel pikalt kõike, mis liikus. Näiteks poesabas ostukäru...

Beebitoolide ja muude mänguasjade meloodiad ajavad mul siiani ihukarvad püsti. Need entusiastlikud "tirilimpsud" muutsid mu niigi pinges oleku päris talumatuks. "Tahaks kontserdile" kõlas tollal nagu "tahaks välismaale" nõuka-ajal. Ja kui mängutool sajas kord "I love you, you love me..." laulu alustas, tuli tahtmine... khmm, patarei välja kiskuda? Ehh, muidugi mitte- siis tuli tahtmine too tore masin toore jõuga algosadeks murda! Aga näete, mina, alalhoidlik, ei teinud seda...
Lisann vihkab konflikte. Tema moto tülisituatsioonideks on "peitu või põgene". Olen mõnigi kord ummisjalu kriisikoldesse sööstnud ja Lisannist vaid trepil välkuvaid päkkasid püüdnud. Peitumisvariandi puhul samastab ta end aga seinamustri või  lauajalaga, uurides sealjuures erakordselt süvenenult süleslebavat raamatut ja lüües kõrvale ehk vaikselt viletki- andmaks märku, kui vähe ümbritsev talle hetkel korda läheb.
"Las minna!", on Lisanni teine elumoto. Näen teda tihti olukordades, kus enesekindlus ei ole eluküsimus,otsekui käega löömas. Ah et võtsid selle nuku? No hästi, ma küll mängisin sellega, aga võin võtta ka tolle seal!
See ei tähenda, et Lisann end kehtestada ei oska. Oskab küll!
Viisakalt ja kontreetselt.
Vahel ehk veidi vähem viisakalt ja konkreetselt.
Harva ehk kogu jõudu mängu pannes- ja vägagi konkreetselt!
Muide, solvunud Lisann on maailma suurim mõistatus. Ta nimelt ei täpsusta kunagi oma solvumise põhjust. Ta ei anna ka ühtegi juhtlõnga. Samas solvumise väljanäitamine on lausa eraldi etendus.
Esiteks vajub lõuakene sügavale rinnale.
Teiseks vajuvad suunurgad kriipsukestena allapoole.
Kolmandaks käib ta mu eest oma sügavalt langetatud peaga demonstratiivselt läbi- et ma ikka märkaksin, et Lisann on solvunud.
Ning lõpuks taandub alandatud ja solvatud Annikene peidikusse, mis võib olla mingi suvaline nurk, kapp, tekialune või mis iganes varjulisem koht.
Ei, ega ta ei nuta! Ta lihtsalt on seal. Mulle (või maailmale) karistuseks. Kui ma ei reageeriks, siis ilmselt jääkski. Kord oli juhus, et ta jälle haavunult peadpidi teki all konutas- ning minul see sootuks ununes! Mõelge, ta ei tulnudki välja! Pikka aega! Ei teinud häältki! Nojah, solvatuse kõrval peegeldus hiljem silmist ka hüljatus, muu stsenaarium tundus aga sama olevat... kaasa arvatud õnnelik lõpp!
Kõik ongi ju hästi!
Võimatut imikut (0-1 a.) ei ole.
Halavat nutunaist (1-2 a.) samuti mitte. (Loe: http://maris74.blogspot.com/2010/11/vaheuudiseid-voitlustandrilt-2osa.html)
Lisannist on sirgunud särav päikesetüdruk, kellele meeldib elu just niisugusena nagu see on. Kellele pole vihmapilvedki võõrad. Kes lendleb naeratades toast tuppa, pillates möödudes magusaid musisid.
Jah, tõepoolest, süda on tal noor ja helde, helde kogu ilmale...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar