Mitte ainult eneseabiõpikuid!

Sõbrannad juba teavad, et eneseabi õpikuid pole mulle mõtet kinkida. Sest mina, erinevalt seesuguste raamatute tegelikust sihtgrupist, tean vägagi hästi, kus olen ühel või teisel eluetapil "puusse pannud" ning milliste valikute tegemine või tegematajätmine antud momendil "täiusliku õnneni viival sillal üle eluraskustete kärstikuliste voogude" komistuskiviks sai. Õigupoolest peaks ju iga inimene oma õigetest ja valedest sammudest teadlik olema- kui ta just sügavas depressiooniseisundis ei viibi (või päris nupust nikastanud pole). Kuid ka sellisel juhul pole noist raamatuist vähimatki kasu, vaid vaja spetsialisti abi.
Pidasin mõni aeg tagasi üht kindlat trükist ülalmainitud teemarubriigist (ja tuhande omataolise seast raamatupoe riiuleil) sobivaks sünnipäevakingiks. Esialgu tunduski, et asi läks "naelapea pihta". Kui toosama naine hiljem psühhiaatriahaiglas kinniste uste taga kangeid rohtusid manustas, taipasin, et raamat aitas kaasa küll- kuid seekord veidi teises suunas- nimelt hulluksminemise teel. Kindlasti ei olnud see sündmusteahela peavallandajaks, kuid nii-öelda "järeltõukeid" võis jutu järgi siiski aimata.
Olin kunagi oma arust suur psühholoog. Paljud inimesed (pange tähele- ma ei ütle "sõbrad"!) usaldasid mulle oma erinevat masti ja kaalu muresid ning tollal tavatsesin uhkusega mõelda, et "ju minus üks tubli hingetohter peidus ongi"...
See on mu "psühholoogikarjääri" kõige kummalisem juhtum. Ühe väikelinna kiriku paljulapseline pastoriproua- keda ma tol päeval teist korda elus kohtasin - avas kohvilauas korraga suu ja hakkas täiesti "lambist" kõnelema oma mehe lakkamatutest kõrvahüpetest. Kurkujäänud koogitükki keelega allapoole lükates noogutasin innukalt, mu sisemine mina püüdis aga samal hetkel tipp-psühholoogiks kehastuda ja viivitamatult asja lahendama asuda. Olukord oli siiski nii absurdne, et mu jõllis silmadest ajju mingeid abiandmist soodustavaid signaale ei jõudnud. Peagi ühines too litsakas abikaasagi seltkonnaga ja sain oma haleda läbikukkumise ilusti selle taha ära peita.
Nüüd olen jõudnud järgmisele "levelile". Nimelt äratundmisele, et minus oli toona vaid üks "abivajajaid" abistav omadus- hoolimatus iseenese väärtusliku aja suhtes. (Ma ei pea silmas ülalmainitud juhtumit.) Neid mu ajutisi "sõbrannasid", kes eri eluperioodidel külje alla on pugenud, on kõiki ühendanud üks ja sama läbiv joon- ohjeldamatu vajadus kõneleda ainult iseendast- läbi oma lõputute probleemide. Mida mina usinasti lahendama hakkasin.
Naiivitar! Nad ei soovinud lahendust...
Olin siis kahekümnene. Tema oli kolmkümmend kaks. Lahutatud, kahe lapsega. Töötasime mingi aja koos. Algul tundus tohutult armas inimene. Käisime kohvikus ja teatris. Järk-järgult hakkas aga tema jutt üha enam ühe kindla teema, nimelt eks-mehe mustamise ümber keerlema. Esmalt noogutasin usinasti kaasa. Lasin isegi paar krõbedat fraasi tolle "siga-mehe" kohta lendu. Hiljem muutus aga tüütuks. Veel hiljem lausa põrgulikult tüütuks. Tolle naise mölapidamatus muudkui paisus, omandades meie suhtelmise lõpusirgel katastroofilised mõõtmed. Mäletan, et panin kord telefoni esikukapi peale ja tegin rahulikult koduseid toimetusi, tema teises otsas muudkui lobises, klatšis... Kummaline, aga hakkasin ajapikku hoopis tolle "mees-sea" suhtes mingit poolehoiuvirvendust tundma. Noh, et mida vaeseke taluma pidi...
Õiged psühholoogid ei aita inimesi. Vabal ajal kohe kindlasti mitte. Töö ajal enamasti samuti mitte. Jah, nad lasevad neil rääkida. Raha eest. Limiteeritud aja. Oma probleemid ära lahendada. Või siis mitte lahendada. Ikka raha eest. Et kui inimene maksab, siis ehk mõtleb kah, mida räägib.
(Säh sulle tipp-psühholoogi! Oleksin ju praegu päris jõukas...)
Öeldakse, et õigele sõbrale võib helistada kasvõi kell pool kaks öösel. Aga kui helistaja on sulle juba sajal kohtumisel ühte ja sama muret kurtnud, kui oled talle oma elust mitmeid-kümneid väärtuslikke tunde pühendanud ja kui te mõlemad teate, et tema olukord ei muutu eales, sest ta lihtsalt ei soovigi seda muuta- kas siis ikka tasub teda kell pool kaks kuulata, et ehk on seekord tõepoolest mingi tõsine probleem? Või oleks õige riskida ja selle teema ilmudes jutt kiirelt mujale kallutada. Iga kord. Peagi tõdedes, et muust nagu polegi eriti rääkida...
Mina ei raiska enam oma aega mõttetute teemade üle heietamisele. Ma ei jookse telefonile, kui lastega juturaamat pooleli. Ma ei määra kohtumisi tüütute inimestega.
Tõelised sõbrad jäävad niikuinii.
Neid eristab selle järgi, et nad küsivad "kuidas sinul läheb?"
Ja see on väga tähtis.