Tekk

Ma heelgeldan.
Heegeldamine matab enese alla kõik vabad hetked.
Heegeldan isegi kirikus jutluse ajal.
See on nagu omamoodi meditatsioon.
Kõik muu ununeb.
Pähetulevad uitmõtted mähkuvad villase lõnga pehmesse haardesse ja kanduvad silmus silmuse järel reaalsusest üha kaugemale.
Pinev vaikus nõuab viimaks orelit taga. Viskan töö kus see ja teine. Nõel veereb kolisedes pedaalide vahele. Esimesed noodid kõlavad väheke ebakindlalt.
Sellest tuleb tekk.
Meie magamistuppa.
Lennukisse heegelnõela ei lubatud. Säherduse konksukesega tuleks muide enne terroriakti äärmiselt täpselt läbi mõelda, kuhu vaenlasele äsada. Ütlesin kohe ära, et niikuinii läheb pooleks! (Nõel muidugi, mitte vaenlane.) See turvatöötajaid ei veenud. Pidin Õhtulehega leppima.
Ma ei tea, mis mul arus oli. Arvasin, et meie magamistoa laiale voodile sobib omatehtud lapitekk ideaalselt. Uskusin, et saja kaheksakümne nelja lapi heegeldamine on käkitegu. Lootsin, et jaanipäevaks ilutseb tekk voodil. Nüüd tean, et hea, kui jõulukski... Hea, kui üldse...
Passilauas pidavat olema suured järjekorrad. Võtsin kohe mitu tokki lõnga kaasa, igati kasulik viis sabas passimiseks! Jõudsin valmis kolmveerand viiekümne teist lappi. Säh sulle järjekordi!
Lõnga valik kisendab ebaprofessionaalsusest. Just hinnaklassi poolest. Mina valisin värvi järgi.
Mustrite valik hüüab samuti mõistust appi. Kõige aega- ja lõnganõudvamad! Mina valisin piltide järgi.
Olen sel aastal vaid kaks raamatut läbi lugenud.
Vägisi püüan tunda uhkust, kuuludes käsitööliste virka ja loomingulisse perre.
Ega see kerge ei ole!