laupäev, 5. mai 2012

Jooksutrenn

Kui ühel inimesel on aeroobikatreeneriks "imenaine", kes endale kuuekuise treeninguga olümpiapääsme lunastab, on igati loogiline, et see inimene minetab kõik oma eelnevad hoiakud jooksmise kui spordiala suhtes ning sulandub ühel heal päeval ka ise arglikult metsa teiste "tõsiusklike" jooksufännide sekka, püüdes oma tegevuse juures igati loomutruu näida.
Ah et mis mul siis puudu on? Küsige parem, mis üle on!
Pulsikell!
Treeneri pealeloetud sõnad "hoia pulss 130-140 vahel" kuklas kajamas, alustan nagu päris jooksja. Õige pea ütleb aga pulsikell, lõbus sell, et sellise tempoga jätkates saan vaid kiire piimhappe üledoosi ja nõrken paarisaja meetri pärast vaikselt ja kuulsusetult raja kõrval kraavis.
Selle jutuga ma õigupoolest jooksu juurde jõudsingi. Õnnitlesin nimelt oma kallist treenerit imepärase saavutuse üle ning poetasin mokaotsast, et mina pole küll võimeline üle 100 meetri jooksma. Jah, sõtkun pedaale, kargan aeroobikat, teen veel seda ja teist, kõigeks jagub võhma, aga vot jooksmine- mkmm. Kahjuks!, ütlesin kah lõpuks. Vaikselt. Et veenvam näida. Ja ta hakkas naerma.
Võtan tempo maha. Jooks sarnaneb nüüd rohkem marutõbise jänese surmaeelsete hüpetega, kuhugi väljajõudmine kaugeneb ilusaks unistuseks, aga jätkan siiski kangekaelselt. Püüan ette manada näo, mis kõneleb eriti teadlikust treeningust, mille üks osa ongi just säärane tuterdav jooksmine. Süda taob. Pean tempot veelgi aeglustama.
Esmane testimine andis lootust. Jooksin kaks kilomeetrit soojendust nagu nalja. Veidi torkas küll hinge, kui üks vanaproua, vanuses seitsekümmend pluss meist lendleva kergusega möödus ja mu treenerile üle õla tervituseks "Noh, mis sina siin pühabahommikul jalutad" hõikas. Aga olin asjast üle. Pealegi oli mu treeneril jooksuvaba päev.
Jooksuharjutused 6 korda 40 meetrit ( päkajooks, põlve- ja sääretõste, galopp, selg ees jooks)- seisab treeningplaanis järgmise punktina- peale pooletunnist jooksu.
Metsas on parasjagu üsna palju rahvast. Valin harjutusplatsi kaua ja kannatlikult. Esimest korda tunnen lõhet enese ja "nende" vahel. Kuidagi imelik tundub üksi galopeerima hakata. Siiski leian rööbaspuude ja redelite juurest (mille peal õiged spordimehed treeningu vaheajal jõu- ja ilunumbreid sooritavad) sobiva raja ning mõõdan silma järgi 40 meetrit välja. Päkajooksu algusmeetritel saabuvad aga minu raja peale ratastega üks ema ja üks väike laps- noh nii trio vanune. "Näe, siin saadki ronida", on ema silmnähtavalt õnnelik. Mina ei ole, kuid jätkan jonnakalt.
Lastel on alati komme neile huvipakkuvat avalikult ja valehäbita jälgida. Saan õige pea mudilase uudishimu põhiobjektiks. Edestan turnimispuud pika puuga! Vähemalt midagigi...
Põlve- ja sääretõstejooksu vaatab laps vaikides. Kui ma aga temast galopeerides möödun, ei suuda ta enam vaikides nähtut taluda- "emme, miks see tädi nii teeb?", kuulen minagi veidi kaeblikul toonil esitatud küsimust. Ema vaatab pingsalt kaugusse ja sositab midagi närviliselt.
(Huvitav, et eestastel on kummaline komme teineteisest läbi, mööda või üle vaadata. Kui ma enne jooksusammul nendesamade harjutuspinkide juurde jõudsin, treenis seal parajasti üks meesrattur. Noh, ega ma ise ka just hispaanlase temperamenti välja anna, seetõttu pobisesin vaid kohmaka "tere". Ossa poiss, kus seepeale hakkas tuline kiire! Nagu oleksin mingi siivutu ettepaneku teinud! Hopsti, hüppas mees sadulasse ja "viuhti!" oli läinud. Kehitasin õlgu. "Tere" inimeselt, keda teise jaoks olemas ei ole, osutus ilmseks päeva raskeimaks üleelamiseks.
No ja siis tuli juba eelpoolmainitud lugu ema ja lapsega. Tegelikult olnuks ju tollel emalgi väga lihtne küsida, miks selliseid harjutusi tehakse. Oleksime mõlemad end hulga paremini tundnud, kui teineteise olemasolu ignoreerides...)
Harjutused on väga tähtsad, rõhutas mu treener mitu korda. Need arendavad erinevaid lihasgruppe, koordinatsiooni ja ühtlasi vähendavad tublisti vigastuste riski. Ja ära kunagi unusta venitust!
Venitus ununeb nüüd küll ära! Samuti selg ees jooks. Vot ei taha enam etendust anda! Parem jooksen veidike kauem. Tavaliselt. Tähelepanu äratamata.
Üks väikem lihas vasakus reies annab valusasti tunda. Ignoreerin. Koju jõudes juba tean, et homne päev algab vaevarikkalt. Ometi olen õnnelik.
4 nädala pärast on su tulemused juba hoopis teised, sõnas treener peale koormustesti. Sa oled heas vormis!
Eks ole ju tore tunne end proovile panna? Avastada, milleks kõigeks me keha ja vaim on suutelised. Rõõmustada, kui veel üks tahk me väsinud, tüdinud või ehk laisast olemusest on paksu tolmukorra alt nähtavale tulnud ja tasapisi valmis ehk säramagi lööma.
Aitäh, kulla teenäitajad erinevatelt elualadelt!
Kui vaid kaasvõitlejad veidi lõbusamaks saaks...

2 kommentaari:

  1. Ma pean kah sel kevadel jooksmas käima hakkama. Just nimelt pean, muidu pole võhma. Aga nii külmade ilmdega ju ei saa joosta. ;)

    VastaKustuta
  2. Noh- harjutuste jaoks on su koduaiaski 40 meetrit olemas, kui mets ülerahvastatud on.
    Pirita mets on ka ülerahvastatud- iga 10 meetri järel higistab seal keegi ja trikirattureid kukub pea ees mööda jõeäärseid kallakuid...;)

    VastaKustuta