Teisipäev, 14. märts 2017

Häbi

Loen Delfi kommentaare üliharva. Täna aga, juhtudes lugema laste füüsilise karistamise vastast arvamusartiklit, klikkisin uudishimust ka kommentaaride lehele, et kuidas siis meitel selle vitsaandmisega tegelikult lood on...
Olin ausalt öeldes hämmingus. Huvitav, kas Delfis käivadki kommenteerimas need, kes lihtsalt valimatult kõik artiklid maha teevad- või on asi päris hull ja meie keskel elab endiselt massiliselt lapsepeksjaid?
Kuidagi kõhe hakkas seal kommentaariumi-ruumis...
Ma ei ole ealeski oma laste vastu kätt tõstnud! Loen kõva häältki iseenda abituseks, mille eest hiljem vabandada. Kuidas saab tekkida usalduslik suhe, kui sind võidakse eksimise korral lüüa? Kui sulle tehakse teadlikult haiget?
Esimene tugev tunne, mis läbipekstud lapses tekib, on muide häbi. Aga mitte oma teo pärast, vaid oma vanemate häbi. Sest peksmine on häbiväärsem, kui ükskõik kui paha tegu. Aga paraku ei jää häbitunne saatma mitte vägivaldset vanemat, vaid last. Kogu eluks.
Kui ikka laps tahab pätiks minna...- nagu seal kommentaarides ikka ja jälle hõigati. Ei taha ta ühti, vastan kindlalt. Laps tahab armastust- ja mida kohutavamalt ta käitub, seda enam!
Teate, kolm kaheksa-aastast võivad teha päeva jooksul nii palju lollusi, et nende loetlemiseks jääb kümnest sõrmest puudu. Tänagi vaatlesime käsi, mis õde müksasid- ja leidsime, et nii toredad käed küll nii rumala asjaga ei tegele. Needsamad kämblakesed viisid õdede koolikotid kärmelt autosse, tühjendasid nõudepesumasina, tegid kiire puntra-kalli ja kõigil oli päevaks tuju hea. Kes oleks võitnud, kui oleksin vitsa andnud? Hirm ja häbi... milleks.
Psühhoharidusest jääb meil siin Eestis ikka tublisti vajaka.
Sisimas loodan siiski, et need kommentaatorid seal on mingid imelikud...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar