Laupäev, 9. september 2017

Saabas

Õhtupimedus ja vaikus muudavad toa teistsuguseks. Öölamp heidab seintele kollakat valgust ja minu kirjutav kogu peegeldub vastasseinal hiigelsuure varjulatakana. Tunnen end selles poolhämaruses lihtsalt suurepäraselt!
Nõuan vaid üht- et kui heidan magama, oleks suletud asendis viimne kui uks, eriti, mis puudutab kappe. Nimelt põen ma üht eriskummalist foobiat- pelgan, et muidu tuleb saabas kapist välja! Jah, tean, et see lause ei tundu üldse adekvaatne, aga just nii see asi on. Selgitan lähemalt. Nägin millalgi päris lapsena korralikku õudusununägu kummituslikust liikuvast saapast, mis väljus minu riidekapist. See võõras, aga igati korralik läikivmust säärsaabas astus mu unes kapi mustavast sisemusest ootamatult esile ning hakkas otsustavalt minu poole hüppama. Röökisin kui rattal, ärgates viimaks omaenda hullunud karjumisest. Mu riidekapi uks oli ka päriselt pärani.
Ma ei ole kordagi seda unenägu analüüsinud, lahti mõtestanud ega tühistanud. See on lihtsalt jäänud üheks vankumatuks osakeseks mu lapsepõlvemälestustest. Ja kapiuksed peavad sestpeale olema kinni.
Paistab, et saabas aktsepteerib seda lihtsat nõuet igati. Rohkem pole ta mu unedesse ilmunud.
Aga nüüd lähen panen igaks juhuks garderoobiukse kinni. Kappe mul siin magamistos polegi, aga mine seda saabast tea...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar