Pühapäev, 24. september 2017

Meres

Eile oli esimene sügispäev, aga kolmikud ei soovinud veel suve käest anda ja otsustasid minna merre ujuma. Leppisime küll eelnevalt kokku, et "ainult jalgupidi" ning trikood ja ujumispüksidki olid kaasas vaid dressipükste märjakssaamisest hoidumiseks, aga nagu ma juba aimasin, andis "ainult jalgupidi" üsna pea oma võimu mere ürgsele kutsele ning minul, kaldalolijal, jäi üle vaid hõlmad veelgi rohkem koomale tõmmata, et oodates jahe ei hakkaks.
Kui ujutud ja riietatud, olime jube peaaegu pääsenud auto sooja rüppe. Seal aga ilmusid reeturlikult silmapiirile kaks uhket meresõidu-masinat, kui tsiteerida laulu "Viire takka". Need massinad (kui hääldada veel mu kadunud vanatädi kombel) tähendasid aga kogu mu püha kojumineku-ürituse untsuminekut- olime nimelt Pikakari rannas, kuhu loetud minutid peale laevade möödumist rulluvad sellised laevalained, et anna olla. Kaks laeva tähendasid niisiis kahekordseid laineid!
Pika mokaga andsingi laintevaatluse-loa. Aga ainult kaldal, manitsesin! Mis te arvate- kui kogu lõbu pihta hakkas ja jõuliselt vahused lained kallast rammisid- kas nad püsisid rahulikult kaldal? Õige vastus on EI! Õige vastus ajas mind nutma ja naerma korraga- esiteks vettisid läbi jalanõud, sest lainete eest ärahüppamises ei oldud piisavalt käbedad. Seejärel said soolast merevett tunda dressikad, kohe täies pikkuses. Ning lõpuks võttis oma osa ka ülemine ots, kuid muidu!
Töö oli kiire ja korralik. Lainete raugedes korjasin lastepundi autosse, reguleerisin salongi temperatuuri kahekümne seitsme peale ja sõitsime koju.
Loo moraal- trikoo ja ujumispükste olemasolu ei määra midagi. Jah, nendega käidi ujumas, aga paraku see liigutus dressipükse ei säästnud. Mitte midagi ei säästnud! Kõige viimased olid autoistmed...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar