Ufo

Keda kutsusin, need jätsid tulemata
Kelle unustasin, aegsalt olid platsis... (J.Tätte)

Tundsin end nagu teiselt planeedilt. Või siis nagu jaburas unenäos. Mitte keegi ei hakanud minuga viisakusest mingit "mulli" ajama. Kõik rõhutasid oma õigust sealolekule. Isegi kahemehebänd. Aga mina olin kui ufo. Kontvõõras.
Kõhutunne ütles kohe, kui ta mind kutsus, "ära mine!", aga külgeõpitud viisakus tekitas kahtlase tunde, et äkki mu äraütlemine kurvastab. Kunagi olime head sõbrannad ja kujutelmas olnuks tore üle pika aja kogu ta perega kohtuda. Hea küll, sellest on aastaid, aga ikkagi...
Järasin hajameelselt külmaksläinud sibulalaadset taime. Kuniks seda jagus, oli vähemalt tegevust. Teised said kala ka. Noh, enne pidu küsiti kõigilt liha või kalasoov. Nüüd selgus, et minu kalatüki sõid pillimehed juba ära. Noogutasin solidaarselt. Muusikute värk, las söövad kõhu täis. Kuni söövad, vähemalt ei laula. (Ei tea, kas sõivad ühelt taldrikult või lõikasivad enne pooleks?)
Mulle toodi asenduseks alustassiga mikros kuumaksaetud vorst, vikerkaarevärvides rasvaloik ümber. Ega olukorra juurpõhjus polnudki toidus. Naeratasin. Jah, minuga võib ûkskõik, kuidas...
Valged linad lauadel olid puhtad. Teenindajatädi küsis hangunud vorsti kööki viies, kas jätan noad-kahvlid enda kätte, sest ega külmlaua juures pruugi neid nii palju jaguda. Ka sina Brutus, ohkasin mõttes... Ah ei, võtke kaasa! Rikuvad lina ära... Kõht täis ka ja... Kus see külmlaud veel on?
Üldiselt tulen ebamugavate olukordadega toime. Aga sellega näe ei tulnud. Kohe üldse mitte. Miks ta mind kutsus? Miks ma tulin? Eks ole, silmad reedavad häbi ja peataoleku! Kilavad nagu purjakil inimesel.
Sünnipäevalapse lauas oli üks vaba koht, aga sinna oli asetatud kellegi kott. Võõra koti otsa istuda olnuks liiga bravuurikas. Sestap vahetasin paar mittemidagiütlevat lauset päevakangelase poja naisega, keda vaevu tundsin, misjärel too midagi pomisedes teise lauda kolis, millest mina omakorda midagi kergenduslaadset tundsin. Seejärel süvenesime juba 15-aastase pojapojaga nutitelefoni ja tundsin end vähemalt nooruslikuna. Lugesin kogu pereteraapia konspekti ühtejutti läbi. Sünnipäeva algusest oli möödunud napp tund.

Ma ütlesin et mul on olnud aegu
Kus üksi tahan olla üle kõige
Kuid kindlasti see nii ei  ole praegu
Nõnda ütlesin ja tundsin, see on õige...(J.Tätte)

"Kas oleks väga ebaviisakas praegu kohe lahkuda?" sõnumdasin Helisele. Kahemehebänd püüdis parasjagu "Vildist kübaraga" ühele poole saada. (Hea seltskonna puhul olnuks ka jõledaimast süldikast ükstapuha, aga aseainena oli ta närvitsemiseks õigel kohal!)
"Muidugi mitte, ütle, et sul kõht valutab", piiksus telefon vastu. Natuke valutaski.
"Äkki vean kaheksani välja?"
"Mis see 20 mintsa muudab?"
Ma poleks tegelikult enam sekunditki  üle elanud! Eemaldusin sellest majast ja sellest sündmusest jooksujalu. Tundsin nagu oleksin toppinud jala mineviku ukse vahele ja end vägisi sisse pressinud.
Keegi ei kahelnud, et olin ufo. Ma ise ka mitte.
Vaat kus õppetund...