Pühapäev, 1. jaanuar 2017

Lasnamäe

Elasin kunagi 90-ndate teises pooles Lasnamäel. Meie tilluke korter asus ühe 9-korruselise maja 2. korrusel, akendega põhja suunas. Meie tubadesse ei paistnud kunagi päike. Selleks, et auto öösel rüüstamata pääseks, pidi selle õhtuti viima teispool maja ees laiuvat tühermaad asuvasse tasulisse parklasse, mida haldasid ühte räsitud ilmega vagunisse peitunud kuldhammastega vene taadid. Neile tuli parklasse sisse sõites ulatada parkimisluba. Igal autol oli nummerdatud koht.
Meie kõrvalnaabriks oli eestiaegne vanaproua Virve, keda sots-osakond oli Lasnamäele "küüditatud" ühest omanikele tagastatud Nõmme korterist. Virvel ei kurtnud oma elu üle kunagi. Ta käis heameelega abiks Helist hoidmas ning need kaks sobisid teineteisega imehästi. Virve oli tohutult hea lastetoaga, ta olevat käinud Lennart Meriga ühes klassis ning jutustas Helisele palju oma noorusaegadest. Muidugi nad ka mängisid koos, loomadega. Paraku puhkab Virve juba 10 aastat Rahumäel.
Vastasnaaber oli korraliku viinaveaga jutukas vanamees. Vahel ta kopsis me uksele. Lihtsalt niisama. Noh, et ega meil ei juhtu mõnda poolikut olema. Või äkki suitsu?
Allkorrusel elas aga üks kahe väikese lapsega perekond. Too pereisa tundus olevat sealse korteriühistu moodi asjas suhteliselt kõrgel kohal. Igatahes remondimehed tundusid teda austavat. Mees oli oma naisest oma paarkümmend aastat vanem sadistliku näoga alkohoolik. Temal tõusis joobes peaga alati ka löömarusikas. Niisiis, kui allkorrusel mööbel lendama hakkas ning lapsed ja naine ennastunustavalt kisendasid, tuli kutsuda politsei. Too viis elaja veidikeseks trellide taha. Juba järgmisel päeval tavatses ta tulla lillede ja kommikarbiga, sai andeks ning elu jätkus järgmise korrani. Ükskord läks veidi kehvemini- löögist tooliga murdus ta naisel põlveluu. Et politsei viis mehe taaskord minema, kuid naisel tuli sammud (ehk siis kanderaam) haigla poole suunata, võtsin nood väikesed lapsed seniks enda hoole alla. Andeksandmine leidis aset ka peale seda juhtumit.
Alumiste naabrite kõrval elas aga üksildane kurttumm parm, kes kogus solki ja teisi ümbruskaudseid parme. Mõnikord magasid õnnetud trepikojas ning neist tuli üle astuda. Lehk oli väljakannatamatu. Ükskord jõi parm end surnuks.
Meie kohal elutsesid aga kaks mitteparmust kurti. Või ehk peaaegu kurti, kes panid igal hommikul kell kuus raadio täisvõimsusega mängima. Sain päevauudised sõna-sõnalt otse voodisse. Harjaga radiaatori pihta tagumist nad igatahes ei kuulnud. Omavahel karjusid raadiost üle.
Ma ei ela Lasnamäel juba üle 15 aasta. Aga vahel, kui mul on magamisega kehvasti, näen unes, et elame taaskord seal. Ärgates on külm higi laubal.
Väldin sõidutrajektoori, mis viib me toonasest majast mööda, kogu hingest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar