Lehmad

Mulle muidu lehmad päris meeldivad. Aga hoopiski pole nad mu esimene valik koduõuel, eriti, kui neid seal oma paarkümend isendit kablutab. Huvitav, neis tundub olevat ühendatud annus graatsiat ja teine kohmakust. Sel hetkel, kui neid robinal mu õuele hakkas vajuma, ma muidugi graatsiat ei märganud, vastupidi, üle kraavi hüppamine oli suureke kerele omaselt rohmakas ja veidi õudnegi, sest pelgasin, et nad ei saa inertsi tõttu enne maasikapeenart pidama ja see tähendanuks kindlat katastroofi! Õnneks olen ka eelnevalt Muhus olnud. Lapsena veetsin seal vaat et terved suved- ja veel talus, kus paar-kolm lehma kindlalt käepärast. Sestap teadsin, et lehmad on vaatamata toekale kerele kole arad. Minu õuepealsed sättisid oma jalakesed sörgiks mu esimese "heledajaalse" hüüatuse peale, teise ajal toimus mingi arusaamatu tõuklemine ja kolmas käivitas täiskäigu, paraku küll järgmise suvalise põlla pääle ja ehk ka kellegi teise aeda. Üks iseloomuga mamma-muuke püüdis küll veel veidi aega minuga harkisjalu tõtt vahtida, protestides sedaviisi seaduse vastu piimaandjaid ükskõik kuhu mitte lubada, kuid kui jalaga vastu maad põrutasin, vajus ta lehmasüda saapasäärde- mine tea, äkki kisub jamaks! Peagi kostsidki kõrvu vaid kaugenevad "muu'd"- millest võiks muidugi lausa omaette kirjatüki sepitseda, niivõrd äge häälematerjal! Ah et aga see graatsia? No äkki nad ikka polegi niiväga graatsilised! Äkki on neil lihtsalt ilusad silmad?