Laupäev, 27. mai 2017

Konnatus

Ma ei tea, kas asi on külmas kevades või muus, aga meil pole siiani õnnestunud näha mitte ainsatki konna! Mina elan üle, aga Loviisa jaoks on olukord talumatu.
Täna saatsin trio vanaisaga maale. Ise sõitsin hiljem järele. Eelmisel aastal samal ajal mu vanemate maakodu ümbrus lausa kubises konnadest. Seega julgesin anda Loviisale sõidu eel lootust.
Kui õhtu eel maale jõudsin, piilusin autoaknast vargsi õuel askeldava Loviisa nägu. Loviisal on nimelt hästi tema hetkeseisu edasiandvad näoilmed. Saab aegsasti vaimu valmis panna.
Sel korral ei öelnud aga Loviisa nägu midagi.
Keerutasin tükk aega nagu kass ümber palava pudru, et mida siis huvitavat tehtud ja nähtud... Lõpuks küsisin otse, kuidas konnadega lood. Loviisa vaatas mulle oma tõllaratta-silmadega otsa, ohkas demonstratiivselt ja ühmas siis hooletult üle õla: "Täiesti konnavaba keskkond".
Saage aru, tark inimene kohaneb! Aga mina kohe pean torkima...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar