On pühapäeva hilisõhtu. Lapsed magavad. Istun üksi elutoas. Põrandal vedeleb siin-seal värskelt ostetud kooliasjade pakendeid. Diivanil on koha sisse võtnud kolm kõhukat koolikotti. Homme hakkab siis peale...
Ma ei saa öelda, et see mulle lihtne oleks. Neile ammugi mitte. Juurdlengi siin isekeskis, kas vajadus haritudsaamise järele ikka kaalub üles kuuetunnised päevad kollektiivis. Kohandudes ja alistudes. Kas neile peaks see meeldima? Peaksin ehk mina seda veidi meeldivamaks luuletama? Või on see samuti nagu tööga- kui tahad palka saada, tuleb minna kell 9 kontorisse, lasta kaart läbi lugeja, et su õigeaegset kohaletulekut ja kõikvõimalikke muid käike oleks võimalik kontrollida, istuda kella 17-ni laua taga ja seejärel rampväsinult läbi ummikute ja supermarketi koju sõita.
Laste puhul hirmutab mind just seesama rampväsimus. Kool ise on ju meil eriti hoolikalt valitud sõbralik ja ülisobiva maailmavaatega õppeasutus. Aga see pinge...
Peaksin kontrollima, kas kõik lapsed panid juba vahetusjalanõud ranitsatesse. Kas kehalise ja trenniasjad on spordikotis valmis. Kas kunstivahendid on karpides ootel.
Aga mina tahan veel hetke istuda. Kuulata vaikust, vaadata akna taga voogavat pimedust. Mõttes sätin homse päeva ja kõik järgnevadki rahulikku rütmi.
Et mitte põgeneda kohalolu eest, kui homme saabub.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar