Tänulikkus

Tsiteerin lõiku Jaan Tammsalu raamatust "Vaimulikud mõtisklused": Stockhomis oli kord kool, kus alles kooli lõpuaktusel teatati õpilastele, kes neist on kõik lõpueksamid edukalt sooritanud ja kooli lõpetanud ning kes jäävad klassi kordama. Need, kes said lõputunnistuse, võisid väljuda kooli peauksest. Istumajäänud pidid lahkuma tagaukse kaudu. Kooli lõpupäeval seisis selle kooli tagaukse juures üks linna tähtis mees. Mööduv tuttav küsis, keda ta seal kõrvaltänavas ootab. Suurmees vastas: "Täna peaks mu poeg lõpetama kooli. Kui tal läheb hästi, lahkub ta paraaduksest. Kui ta aga täna seal sees saab teada, et on jäänud klassi kordama, lahkub ta siitkaudu. Ja kui see on nii, siis peab ta tundma, et tal on isa."
See on ilus lõik. Millegipärast meenub see aga mulle alati siis, kui keegi tuttavatest eriti pikalt ja kohmetusttekitavalt oma kallist võsukest, kes tavaliselt ongi igati tore ja andekas laps, kiitma satub ja mina kuidagi reageerida ei oska. Tegelikult olen isegi esimese lapse puhul sama reha otsa astunud ning mingil ajal piinlikkustundega tajuma hakanud, et nii tehes upitan ju tegelikult iseennast, norides heakskiitu ja tunnustust... Seetõttu suudan ka rahulikult naeratada.
Ise vaatan praegu asja hoopis teisest perspektiivist. Muidugi on mul tohutu heameel Helise ja trio akadeemiliste edusammude üle, aga üle kõige tunnen ma tohutut tänulikkust. Ma ei mäleta, kas oskasin seda tunda ka siis, kui Helis oli väike. Head ja andekat last on ju iseenesest kerge armastada. Aga mina olin lisaks nõudlik, närviline ja usaldamatu. Kas ütlesin talle kordagi, et hoolimata kõigest heast, mida sa teed, on tõeline väärtus see, et sa oled... 
See ei ole enesestmõistetav, et mul on andekad lapsed, et nad on nii ihult kui vaimult terved, et saan päevast-päeva jälgida nende kasvamist-arenemist. Et meil tekib ühine ajalugu. Meie oma lugu.
Võib ju minna ka teisiti. Kunagi ristus me tee lühikeseks ajaks perega, kus kasvas raske vaimse puudega poeg. Neil oli ka kaks tütart. Poja tuba oli kõige suurem, sinna oli enim panustatud. Pereisa märkas, et me seda vaatama jäime, "Teised," ütles ta, "lendavad kunagi pesast välja. Tema aga jääb siia niikauaks, kuniks on meid." Pole tulemusi, pole saavutusi. Mitte kunagi. On vaid tingimusteta armastus.
Ja see ei hääbu tõepoolest iial.