Lumi

Päevavalgel sadas rahulikku lund. Aeg ajalt vallatles tuul helvestega, lükates neid rõõmsalt siia-sinna, enamaltjaolt said nad aga tiirelda oma rahulikus rütmis.
Videviku saabudes sadu tihenes, mässides pimeneva ilmaruumi otsekui tihedasse uduvaipa, millest silm enam hästi üksikuid helbeid ei seletanud, kuid siit-sealt, enamasti mööduvate autotulede vaevu läbikumavaist valgusvihkudest, kiirgas siiski kristallidena üksikuid särahelbeid. Nimetasin selle videviku sädelevate helmestega pitssalliks.
Päris pimedus tõi tuisu. Autos istudes tekkis kosmose tunne. Sajad-tuhanded-miljonid klaasi poole ja klaasist mööda sõudvad helbed tekitasid universumisse sööstmise tunde. Mingil hetkel enam ei taibanud, kas auto liigub- või on tähed (ehk siis möödakihutavad lumehelbed) need, tänu millele muundub reaalsus üheks pikaks hetkeks, igasuguse alguse ja lõputa seisundiks, millest väljarabelemiseks pead viimaks rooli jõuga linna tulekuma poole tagasi pöörama, aga mille lummus jälitab sind pikkade öötundideni.
Pinnatuisk. Tohutus tempos kuhugi eikuhugisse sööstev mahalangenud helveste kogum. Andis ehk keegi talle nähtamatu luuaga vihaselt takka? Näitab ju tolle hirmunud pilvekese tuuleiili toel üleskerkinud esiots tohutut soovi pääseda tagasi taevasse, kust tuldud, kuid puhangu paksudest põskedest kostab vaid vilisev "edasi!". Korrapäratult hüpeldes, tõustes ja langedes üle põllu, vihin taga...
Mnjaa. Ilus.
Harva olen lume lummuses. Täna oli küll see päev.