Eriline mees

Mulle ei lähe just väga tihti südamesse matused, mida ikka ja jälle mängin. Tänane aga puudutas hingepõhjani.
Ilmselt oli tegemist väga erilise mehega. Eks me ju kõik taha olla erilised, küllap olemegi, kuid tihtilugu jääb kõige piiratumaks just see va inimlikkuse mõõde. See, millisena meid tunnevad teised, meie lähedased, kaasteelised.
Tänapäeva rõhuasetused ei soosi sügavaid tundeid. Valdavaks on muutunud pinnapealsus ja lähedusekartusest välja kasvanud isekus. Ole, milline tahad, tee, mida heaks arvad, ära hooli teiste arvamusest, mõtle ennekõike iseenda heaolu peale, ühesõnaga, ela oma maist elu nagu homset poleks... Ilma kindla pinnaseta jalge all on need üpris ohtlikud soovitused, kuid üha sagedamini leiab just selliseid "nupukesi" erinevate väljaannete psühholoogiakülgedelt.
Täna kuulsin, kuidas kareda hääle ja siira ning veidi kohmaka väljenduslaadiga mees rääkis jumalagajätul väga puudutavalt neist väärtustest, millele lahkunu oma elu oli rajanud. Suhtumisest perekonda, kodusse, töösse, kaaslastesse ning laias laastus inimestesse üldse. Kuulsin, milliste sõnadega iseloomustas abikaasa oma meest, tütar isa ja lapselaps vanaisa. Olin ausalt öeles pisarates...
"Mõelge nüüd oma elu peale," ütles kirikuõpetaja majatäiele hüvastijätjaile, "kui paljudele teist saaks järele hüüda sellised sõnu?"
Mind pani küll mõtlema.
See, et olla lahke, ei tähenda, et kaotaksid iseenda. See, et olla oma pere jaoks alati olemas, ei tähenda tossikest (mees oli väga "macho" eriala kõrge esindaja!). See, et teha tööd suure pühendumisega, ei tähenda, et sinna upuksid. See, et olla lähedastele, naabritele ja kaasteelistele meeldejäävalt eriline, tähendab lihtsalt suurt südant.
Ma ei tea, kuidas on väärikaks kasvamisega. Kui palju saavad mõjutada mina, sina või tema ja kui palju peab olema kaasasündinud?
Vägisi tundub mulle, et mõiste "mehelik mees" hakkab kuidagi teisenema või ehk hoopis maamunalt kaduma. Asemele tulevad veidrused, moraalitus, vastutustundetus- ja sealt edasi tekib juba hirm...
Seetõttu tahaksin kutsuda üles hoidma ja austama neid väheseid turvalisi ja tugevate sisemiste väärtustega mehi. Ka siis, kui nad pole meie lähedased. Iga inimene vajab tunnustust- ning tunnustus selle eest, mille alustalad on praegusel ajal kahetsusväärselt kõikuma löönud, kulub neile marjaks ära.
Hea, kui eluajal...