Rannad

Kui nüüd järele mõelda, siis lapsena olid mu jaoks ihaldusväärseimad just suured mererannad ja ma ei mõistnud sugugi oma vanemaid, kes valisid suvitamiseks mõne toona vaiksema, näiteks Haabneeme ranna rahvarohke Pirita asemel. Veel üsna hiljuti troonis mu kujutluse esikohal milligipärast Pärnu, samas kui teised kuulsused olid hakanud oma väärtust privaatsete ja üksildaste randade ees minetama.
Nüüd on see järjestus muutunud.
Olin võtnud ta jaoks kogu kauni suvepäeva. Õhtul pidime siirduma edasi Ruhnu.
Oi, kuidas mind kõditas mõte kaunistest rannakohvikutest, pikkadest varjulistest promenaadidest, mõnusatest kiigeplatsidest ja nagu mingist eelisseisusest, mis tekib kõike eelmainitut nautides! Seetõttu sattusin lausa segadusse, kui olin autost väljudes ühtäkki kaasa haaratud laulupeo rongkäigu sarnasesse rahvavoogu, mis kandis mind, tõsi küll, hoogsalt ranna suunas (õnneks mitte vastassuunas!), kuid millega ühes sai kaela ka konstantse ärevusseisundi, et mitte öelda põgenemissoovi.
Korraga ei teadnud ma enam, kust algab promenaad ja millises neist kujutluses kenadest kohvikutest võiks leida lõuna paiku nelja vaba tooli. Vool kandis mind otse avamere suunas. Liivaribal toimus siiski mõningane vaibumine. Lapsed kilkasid rõõmust ja sättisid oma rannalinad otse ühe suure mehe varvastele. Sikutasin need vaikselt veidi kaugemale, vastassuunas. Seal praktiseeris üks paarike hoolsalt  viimatisel lingammassaazi koolitusel õpitut. Kolmandale poole nihkudes pidin kolme-nelja noormehega inimese intiimpiirkondade ropud nimetused kõigepealt meelde tuletama, seejärel korralikult üle kordama ning läbikukkununa neljandas suunas roomates kuulsin paikkonna kuumimat klatshi. Seda kõike tundus olevat natuke liiga palju. Maad hakkas võtma ahastus. Kõige rohkem kartsin  kaotada silmist lapsi, kuid õnneks või õnnetuseks andis üks neist kohe kohaotsimise alguses märku üsna kangest pissihädast. Esimene tunnike mööduski niisiis looklevas vetsusabas, närvitsedes kahe randajäänu pärast. Kui rannaliivale tagasi pöördusime ja läbi häda oma kohad elus taastasime, üritas teine mind kohemaid samale teele tagasi meelitada. Nii et mulle siis vetsupäev? Tänan, ei!
Äikesepilv oli tõeline pääsetee.
Jube kihvt oli vaadata, kuidas kõik need päevitajate hordid nagu üks mees üles kargasid, kiiruga oma riideid ja linasid raputasid, ujumisrõngad ja krokodillid kaela ja käevangu riputasid ja jooksu pistsid. Muidu jälle nagu laulupeo rongkäigus, aga seekord kiiremini ja vastassuunas! Palun, oodake ometi- kust saaks üht mõnusat Pavlovat... ?
Tõtt öelda tahtnuks ka mina joosta, kuid kuna Lisann sada meetrit eemal põlvekõrguses vees konutava elevandi turjalt parasjagu vetteliugu sooritas, oli mul aega ümbritsevat jälgida, endal suud-silmad tõusvast tuulest liiva- ja hetk hiljem juba algava saju rammusaid vihmapiisku täis.
Jajah, lühikesevõitu jäi see meie rannaskäik, kuid samas polnud rohkemat vajagi.
Pingerida asetus kiiresti ümber.
Neil päevil siin maakodus olen taibanud, et jalutuskäigud koduküla randa ongi mu kauneim promenaad, täis ritsikate sirinat ja maitsetaimede täidlast aroomi. Et rohke soolavõiga muhu leib- või siis lihtsalt komm põses asendab edukalt noobleimat rannakohvikut. Et õunapuu otsast allatolknev köis asub mõnusaimal kiigeplatsil. Ja et roostikus pissil käimine- ilma igasuguse sabata- omab uskumatult lõõgastavat efekti.
Me otsime elust eiteamida. Endal kullakotid jalge ees.