Pühapäev, 6. august 2017

Harilaid

Ma olen eelnevalt juba kahel korral tahtnud seda rada läbida, aga mõlemal ebaõnnestunult. Esimesel korral hakkas paduvihma sadama, teisel oli aeg limiteeritud. Nüüd aga, kui külas olid sõbrad, kes tuleksid minuga kasvõi maailma lõppu, sai see imekaunis paik vallutatud.
Harilaid. Saaremaa loodepoolseim serv, mis on küll ühte äärtpidi saare külge kasvanud, kuid oma puutumatuse ja erilisuse tõttu täiesti omaette maailm. Mis algab turvalise viirgudesse istutatud jändrike mändide saluga, avanedes peale kolme kilomeetrit esmalt oma keskel laiuvale järvele, seejärel aga minu unistuste ulgumerele, kus taevas ja maa kohtuvad silmapiiril, kus lainete rütmilises mühas võib aimata ürgset kutset ja kus kiviklibune rannajoon peidab kaunilt lihvitud kivide näol tõelisi aardeid.
Neil hetkil ei taha eriti rääkida. Lastega muidugi pikalt ei vaiki. Õnneks seguneb nende sädin hetketi lindude omaga, andes sel viisil tunnistust maailma ühtsusest. Jääb üle vaid imestada.
Ma teen seda. Vahin lummatult pinnavormide muutumise tõttu jalgapidi vees sirguvat, veidi viltuvajunud vana majakat, kõrgelt kaldalt pehmele rannaliivale hüppavaid lapsi ning kahe lahe kokkurulluvate ristlainete vahuseid pritsmeid. Sinakate orasheinte teravad keeled kriibivad mu paljaid sääri, tuul pillutab kleidisaba. Ülev virrvarr muutub mu silme all otsekui tantsuks, kuhu mindki poolvägisi kaasa kistakse. Mis siis ikka!
Mulle meeldib ju tantsida. Tuul vallandab minus taaskord ürgnaiseliku jõu, mille igapäevamelus kipun unustama. Olen hoovusest kantud, nõtke ja vaba. Mulle ei lähe korda mu vanus ja muud parameetrid. Olen iseenesena täiuslik.
Nõmm- liivatee lilla moodustab eri sorti kollaste lillede ja hõbedase samblikuga kauni vetruva vaiba. Neid ümbritsev kiviklibu on paljaste taldade tsoonteraapia. Tuul, mu tuntud hingesugulane lõõtsutab taaskord tugevasti, kuid hoopiski mitte jahedalt. Salli sikutades ja juukseud sasides üle tormavana meenutab ta mulle mu aasal ringisööstavaid lapsi, kelle tähelepanu saamise sikutused on saanud elu pärisosaks, mõneti tüütuks paratamatuseks, mis käib kaasas lapseea naerude ja nuttudega ja millega emad lihtsalt harjuvad. Soeng ei olegi vist kunagi mu välimuse aktsendikam nüanss, pigem peegeldavad alatasa lendlevad juuksed veidi rabedat, veidi kiirustavat ja alati tormakat sisemust.
Süda on kerge. Selle paiga elurütm kinnitab hakkamasaamist ja kasinuse ilu, paneb mõtlema aegade alguse ja lõpu loomulikkusele, sunnib sirutuma päikese poole ja isegi kui rùnkmustad pilvepadjad aeglaselt, kuid sihikindlalt lähenema hakkavad, tead, et võid usaldada- Sulle antakse alati nii palju kui kanda jaksad. Ei kübetki enam! See, et rannalt ränkraskeid kive kaasa tassin, on juba mu enda probleem...
Meid hoiti taaskord- nagu kantakse ka läbi elu. Pikk matk lõpeb paari jämeda piisaga lagipähe, kuid tõelist looduse stiihiat saime vaadata juba läbi auto turvalise klaasi- rahuloleva ja rõõmsana, et mõned asjad elus on taaskord klaarimaks löönud...
Olen tänulik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar