Laupäev, 1. aprill 2017

Looming

Mõnele inimesele on looming eneseteraapia täieõiguslik element, ehk lausa ainus, mida tõeliselt usaldab.
Väikeste kolmikute emana oli seesama blogi aastaid minu jaoks täiuslik õhtune pingete mahalaadimise paik, mis tõi ära- ja kaasatundmise mõnegi saatusekaaslase poolt ning tänu millele sain autentselt talletada mälestused, mis vedeleksid tänaseks ammuilma mälu põhjatuis prügishahtides.
Praegu me võitlustandril enam nii pöörane pole. Kaheksased on küll kanged möllumehed, mistõttu saab vaikust siin majas nautida vaid hilistel öötundidel, kui kogu kamp nohinal õiglaseund magab. Samas väärtustan väga seda, et nad enam minu näol ööpäevast turvanaist ei vaja. Ka siis, kui rabeletakse, maadeldakse, sikutatakse, toksitakse või niisama selle kõige peale kriunutakse, tean kindlalt, et miski eelmainitust pole eluohtlik. Valus võibolla vahel küll- aga mõeldagu järele, mis sellele eelnes! Ahjaa muidugi, eelnenu kohta on ju kolm eri versiooni...ja pealegi haigettegemise korral ma ju sekkun!
Praegu on niisiis rahulikum ajajärk. (Oi, kuidas mu käsi tõrgub seda kirjutamast!) Trio vajab mind täpselt sama palju, kui titena- kaheksane ei saa veel nimelt väga adekvaatselt aru, et kui kuulan ühe inglisekeelset luuletust, ei saa ma teisele õpetada lugemispäeviku täitmist ja kui kolmas on samal ajal kadunud õpilaspileti otsinguil valjuhäälse halaga kõik sahtlid ja nurgatagused segi keeranud ning kui esimese sõber kuuendat korda õue kutsudes helistab ning teise oma juba värava taga ootab ja kolmas avastab, et rattakummid tuleks täis pumbata ja kui kogu selle mürgli keskel on teine lugemispäeviku totaalselt valesti ära täitnud ja peab hakkama nuttes kustutama ja kolmandal on veel inglise keel vastamata... nad ei mõista, et tunnen end peaaegu süüdi, et mind on vaid üks säärane isend. Sest nad ju tegelikult ka vajavad mind, mitte ei tekita niisama kaost.
Sellistel hetkedel sünnibki looming. Üksikutest tegevuse-ja lausejuppidest moodustuvad fraasid, taustana esinevad muud samaaegsed elusündmused tekitavad saatepartii, vajutades aeg-ajalt rõhumärke kogu orkestrile, koondamaks tähelepanu kriisidele ning generaalpause, tõstes tähelepanu keskmesse väsimuse või madalseisu. Accelerandos veerevad päevad õhtusse, crezendos punetab uue päeva tõusev päike.
Üha rohkem tahaksin soolopartiid iseendale. Üha rohkem on see ka võimalik. Ometi ei saa ega söenda ma veel ette kanda pikki eraelulisi soolosid, kuigi just neis oleks hulganisti pea- ja kõrvalteemasid, mille arendused mulle endale ja ehk ka teistele huvi ja kaasaelamist pakuksid.
Elu on tōepoolest värvikas!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar